Proosa

muuda
  • Harva on esseedes avaldatud täiesti uusi ja pöördelisi mõtteid. Seda on teinud filosoofid oma traktaatides. Kuid esseistid on sulatanud juba olemasolevaid ideid oma isiku kohaselt ümber, andes neile väljenduse väärikuse, elavuse ja kauniduse kaudu sageli kestvama mõju kui algupärane esitus. Essee kvaliteet oleneb niisiis enne kõike kirjaniku isiksuse markantsusest, ta mõtte vahedusest, kujutlusvõime elavusest ja temperamendi ilmekusest. Hea esseist peab ühendama endas nõtke mõtleja ja tundliku kirjaniku.
    • Aleksander Aspel, "Sissejuhatuseks" raamatus "Valik prantsuse esseid". Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1938, lk 7


  • Õppimine on protsess, mis hõlmab kvalitatiivseid muutusi nii indiviidis kui ka kogetavas materjalis. Ning see, mida saab tänu õppimisele olema rohkem, peaks kindlasti hõlmama sedagi, mis on varasemast erinev.
Kasvatus tegeleb esmajoones väärtuste loomise ja taasloomisega - asjadega, millel on kindel kvalitatiivne aspekt. Järelikult on õppetöö hindamine esmajoones kvaliteedi, mitte kvantiteedi võrdlemise ja hindamise probleem. Õpitud asjade või käitumisviiside puhul on kvalitatiivsed erinevused tähtsamad kui rohkem või vähem.
  • Hilda Taba, "Kasvatuse dünaamika",V peatükk "Otstarbekas käitumine ja õppimine". Rmt: "Kasvatus ja haridus". Tartu: Ilmamaa, 2015 lk 270


  • Ainult mölder võib piduriide pärast olla muretu. Oma esimese laulatuse saterkuuega võib ta läbi teha veel kuldpulmadki ja läheb samas ülikonnas haudagi. Nii pleekimatu, läbikantamatu, plekke sisse võtmatu on see. Säärases riide põlisuses peitub isegi oma kurbloolus; ostnud kord sihukese inglisriide või pukskiini, ei saa sa enam eluilmaski uut ülikonda.
  • Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 50


  • Kirjanike Liidus oli nagu igas teises süsteemi loodud organisatsioonis oma hierarhia, mis põimus võimuhierarhiatega väljaspool, ning need säilitasid süsteemis nii vanad suhted kui ka inertsed mõisted. Võtmemõisteks oli siin vastutus, mis nõukogude ajal oli omandanud algse tähendusega võrreldes täiesti pahupidise sisu. Kui vastutus tähendas minu kasvupõlvest saati iseseisvat otsustamist, heaseismist tehtava töö kvaliteedi eest, antud juhul siis hoolt ajakirja reputatsiooni eest, seega vastutust eelkõige lugejaskonna ees, siis vastutasid hierarhiatesse kuulujad eeskätt mõne kõrgemal astmel seisja ees, vastutasid ikka veel "oma peaga" (kuigi pead enam ammu ei lennanud), ja vastutasid esmajoones selle eest, et nad iseseisvalt midagi ei otsustaks, vaid täidaksid tipptaseme otsuseid, mis olid mõeldud pigem võimu tunda andmiseks igas valdkonnas kui mõne valdkonna asjatundlikuks edendamiseks.


  • Kuulatava muusika kvaliteedi tõstmiseks avatakse lisaks akendele ka uksed. Klassikavool, mis peidab endas muuhulgas ka ebapuhtaid toone, pressib end maja kõikvõimalikest avaustest välja ja rajab üle nõlvade tee alla orgu. Naabrile peab jääma tunne, nagu seisaks ta keset muusikatulva ja tarvitseks tal vaid suu lahti teha, voolab sinna lüpsisoe Chopin. Pisut hiljem lisandub juba mainitule veel Brahms, igavesti rahuldamatute muusika, seega eelkõige naistele kuulamiseks mõeldud.


  • "Tüdruk elab viiendal korrusel. Ta on kenake ja pehmevõitu, vaga, passiivne ja pillaja tüüp."
"Ütleme pigem, et parem-ikka-keegi-kui-mitte-kedagi-tüüp," täpsustas Lucien. "Kvaliteedi suhtes väga nõudlikuna ei kiida ma isiklikult heaks seda paanikat, mis paneb igast õlekõrrest haarama.”
"Nõudlik, nagu sa oled," ütles Marc, "pole sul endal kedagi. Tunnistagem seda."
  • Fred Vargas, "Elus või surnud". Tõlkinud Anti Saar. Varrak 2008, lk 69



  • Meie lipukiri on kvaliteet. Kui "Loomingu Raamatukogus" on midagi ära trükitud, siis see ei ole juhuslik. Peab olema läbi mõeldud, miks seda avaldatakse, ja ka sõnaline kuju peab olema viimse pisiasjani läbi mõeldud. Selleks annab riigiväljaanne meile aja ja võimaluse, ja kohustuse. Tahaks väga loota, et "Loomingu Raamatukogule" ei saa kunagi kehva toimetamist ette heita. Teinekord mõni trükiviga ikka juhtub, aga seda tohib juhtuda üliharva. "Loomingu Raamatukogu" on ka tõlkimise ja toimetamise kool. Kes on "Loomingu Raamatukogus" tõlkeid avaldanud, see teab, mis on nõudlik toimetamine, muidugi koostöös tõlkijaga. Ühtegi lõpuni mõtlemata mõtet meil ära ei trükita.
    • Anu Saluäär, "Vajalik ja möödapääsmatu", intervjuu Hedi Rosmale, Looming nr 12/2012


  • Tänapäeva interneti ja arenenud multimeedia tingimustes võib jääda mulje, et kõike saab teha vahenduste kaudu. Klassikaline filoloogia on eriala, milles kvaliteedi aluseks on aga töö allikatega. Õppereisidel valminud rühmatööd ja e-portfooliod on edaspidi leidnud ja leidmas rakendamist auditoorses õppetöös, mõnest teemast on välja kasvamas tasemeõppe lõputöö. Õppereiside eesmärk on laiendada kitsalt tekstiga töötamise põhjal tekkivat vaadet antiigile, õppida lisaks kirjandusteose tsiteerimisele ka kunstiteose tsiteerimist.



  • ... tegelikult on meie rahvaarvu silmas pidades Eesti raamatuturg hetkel täiesti üleküllastunud ja inimesed ei jõuaks piisava raha olemasolulgi kõike, mida tahaks, lihtsalt ajapuudusel läbi lugeda. Ületootmine eksisteerib selgelt, teisalt on just see vaba turg loonud olukorra, kus meil on praegu ka kvaliteedi poolest käes selline külluse ja mitmekesisuse ajastu kui ei kunagi varem. Paraku on see saavutatud suuresti valdkonnas tegutsevate inimeste närvide arvelt ja oma tööd tublilt tegevate spetsialistide süstemaatilise alatasustamise hinnaga.


  • Võib-olla ei lähe ta enam kunagi Ameerikasse tagasi. Seda soovi olid temas tekitanud rahulikud üksildased õhtud Venezias ja Roomas. Õhtud omaette, kui ta uuris maakaarte või lamas sohval ja lehitses reisijuhte. Õhtud, kui ta vaatas oma rõivaid — oma ja Dickie rõivaid —, katsus Dickie sõrmuseid, silitas antiloobinahast kohvrit, mille oli Guccist ostnud. Ta oli määrinud kohvrit erilise Inglise nahktoodete hooldusvahendiga, et nahk kauem vastu peaks. Tomile meeldisid kallid asjad, neid ei pidanud tal olema palju, aga neid väheseid, mis tal oli, ta käest ei andnud. Need sisendasid eneseväärikust. Tomil polnud suurushullustust, ta armastas kvaliteeti. Kallid asjad meenutasid talle, et ta on olemas, ja aitasid tal elust rõõmu tunda. Nii lihtne see oligi. Juba see üksi oli midagi väärt. Tom tundis elust rõõmu. Seda oskavad vähesed, isegi kui neil on raha. Et elust rõõmu tunda, pole raha õieti vajagi, vähemalt mitte kuigi palju, selleks oli vaja hoopis kindlustunnet. (lk 165)
  NODES
INTERN 1