Liv Ullmann

Liv Johanne Ullmann (sündinud 16. detsembril 1938 Tōkyōs) on norra filminäitleja ja -režissöör. Liv Ullmanni tütar on kirjanik Linn Ullmann, ka Livi eksabikaasa harrastas mingil määral filmikunsti. Eesti keeles on ilmunud Liv Ullmanni raamat "Muutumine".

Liv Ullmann
Foto: Gordon Correll, 2014

Liv Ullmann (1966)

Liv Ullmann ja Ingmar Bergman (1968)

"Muutumine"

Tsiteeritud väljaandest: Liv Ullmann, "Muutumine", tõlkinud Anu Saluäär, Loomingu Raamatukogu, nr 16-18, 1986.

• Iroonia — minu elukutse nõuab iga päev oma keha, näo ja tunnete loovutamist. Nüüd aga on mul hirm enese loovutamise ees. Hirm, et satun kirjutades abitusse olukorda — ja ei ole enam võimeline end kaitsma. (lk 7)

• Iga pühapäev käisime haual. Meil olid kaasas lillekimbud või küünlad või pärg. Ema näis alati kurb. Mulle oli vastumeelt seista külma valge kivi ees ja teha nägu, nagu see oleks isa.

Ühel päeval matsin kõik oma nukud tema haua kõrvale. Teistelt haudadelt varastasin lilli, et isa ja nukkude puhkepaika pidulikumaks muuta.

Kõik vanemad inimesed said pahaseks. Ja ema rääkis surmast nii, et see tundus mulle niisama ilus kui armastus.

Lootsin, et võin varsti ära surra. (lk 11)

• Pärastlõunane Los Angeles. Sudu tõttu, mis peaaegu kunagi linna kohalt ei kao, ei näe ma kõrghoonete tippe ega mäestikuvaateid. Kui leitakse laip, siis võidakse lahkamisel kindlaks teha, kas kõnealune isik on siin viibinud vähem kui kolm nädalat. Selle aja järel on saast kehasse tunginud ja jääb seal igavesti väljaloetavaks. (lk 13)

• Istun koos mehega, kes ei räägi rahast ega tõota, et minu nimi tuleb enne filmi pealkirja. (See on nimelt see kõige peenem — mille saavutamiseks nii mõnigi jätab honorarist alla.) (lk 19)

• Kõige uhkem oli perekond minu vanavanaisale. Tema nimi oli Viggo Ullmann, ta oli vasakpoolne ja Stortingi eesistuja ja rahvaülikooli rajaja. Nii mõnigi kinnitas, et ta oli suurem kõnemees kui Bjornstjerne Bjornson. Ta oli õige inetu, aga seda on peaaegu kõik Ullmannid. Nii usklikud kui ka ateistid. Selles asjas ei tee Jumal mingit vahet, sündsa käitumise eest ei anta mingit autasu. (lk 35)

• Räägime puudega, kui neist mööda sõidame. Hüüame neile julgustavaid sõnu, kuna nad näevad välja nii suured ja rasked ja paljavõitu, sest pungad ei ole veel puhkenud.

"Kas öösel on ohtlik väljas olla?" hüüab Linn.

"Oh ei," vastab puu mühinal, "meil on ju üksteisest seltsi. Kindlasti on kehvem olla jalgratas ja vedelda aia ääres, kui on pimedaks läinud ja Linn magab oma voodis ega saa teda valvata." (lk 44)

• Aeg-ajalt jõime punaveini ja tegime kõrgelennulisi tulevikuplaane. Mina olin tema väike laps ega protesteerinud kunagi, kui ta mind niiviisi kohtles. Kui tahtsin saada autojuhilubasid, ei rääkinud ta minuga päev otsa. Kindel selles, et seda vastutust ma ei ole võimeline kandma.

Olin sõltuv ja õnnelik, sest tema oli tugevam ja tahtis minu eest hoolitseda. (lk 55)

• Aastaid tagasi, kui me lahku läksime, istusime käsikäes advokaadi juures. Ta küsis, miks me tahame lahku minna, kui oleme nii head sõbrad.

"Just sellepärast," vastasime reipalt. (lk 56)

• Alles siis on tõeliselt huvitav teatrit teha, ka filmi, kui ükski situatsioon, ükski tegelane ei ole iseenesestmõistetavalt hea või halb. (lk 60)

• Ainult võimeteta lavastaja tahab kõikides rollides näha iseennast, tahab, et tõlgendataks tema enda mõtteid ja tundeid, ainult andetu laseb omaenda piiratusel saada ka näitleja piiratuseks. (lk 60)

• Ma päriselt ei usu seda elu, kardan, et mind meelitatakse vahetama oma hinge au ja kuulsuse vastu, paigutama oma elu imetlusse ja minu soosingu pärast kauplemisse. Tean, et täna võidakse veel teha panust minu ande ja omapära peale. Aga mis siis, kui ma liiga vanaks saan? Kui ma ei ole enam hästiminev kaup? Kui minu ümber vaikseks jääb?

Pärast saabub väga suur tühjus — kui valitakse elu ja surm prožektorikiirtes. Üksildus muutub väljakannatamatuks, kuna see on niisuguses kontrastis varasemaga. (lk 62)

• Leppisime Ingmariga kokku, et tema matustele tulen ma pikas mustas kleidis. Ja kuna tema oli abielus kellegi teisega, siis istun ma kirikus kõige taha, kui kõik teised on kohal, minestan jutluse ajal ja mind kantakse laulu ajal välja. (lk 78)

• Mida on öelda lahutusest enesest?

Üldine kõmu isikliku kurbuse ümber. Ajalehed tuhnisid meie elus. Torkisid haiget kohta. Klatšilehtede esikülgedel pildid meie kooselu algusaegadest. Naeratavad rõõmsad näod mustade allkirjadega: TEMA UUS ELU ILMA LIVITA! LOE LOO LÕPPU. Oma õnnetuses olime poolel Skandinaavial hammaste vahel.

Üks ajakirjanik helistas, hääles sõbralik osavõtt, ja käskis mul valida, kas ma tahan ise tõe ära rääkida — või on nemad sunnitud trükkima oma versiooni. (lk 80)

• Mõtlen, kui palju Norasid on maailmas, kes heameelega tahaksid, aga ei julge minna. Ja kui nad lähevad — kuhu siis? Kas seda on tähtis teada — või on just samm uksest välja see kõige olulisem? Tahtmine kohtuda maailmaga väljaspool oma kunstlikku hingerahu. (lk 84)

• Inimesed, kes kardavad solvata taksikoera, satuvad varem või hiljem raskustesse, mõtlesin ma, kui seisime koeraga puu taga ja vaatasime, kuidas mu esiklaps mööda veeres.

See oleks võinud olla kõige uhkem päev minu elus. (lk 87)

• On tore saada üle soovist elada oma ümbruse elu. Õppida iseennast paremini tundma, mõistma oma vajaduste tagapõhja. Näha teiste motiive selgemini — ja tunda neis ära omaenda hirmusid ja kõhklusi. (lk 88)

• Pidin õppima üht asja:

mees on naise jaoks alibi. Nähku see siis kulisside taga välja kuidas tahes.

Mees võib olla paks, rumal ja vana ning ometi mõista kohut naise lõdva keha ja üleminekuea üle, ja leida arusaamist, kui ta vahetab tema noorema vastu. See kehtib tööelus. See kehtib eraelus. (lk 93)

• Tööl olen palgaläbirääkimistel palunud sama palka, mida saab meeskolleeg. Hoolimata sellest, et me oleme olnud teatris ühepalju aastaid, öeldi, et tema peab rohkem teenima, sest tema on perekonna toitja. Mina, kellel oli samuti laps, kodu ja vastutus, ei olnud perekonna toitja. Sest ma olin naine.

Olin üksikema, aga mul ei olnud tasuta majaabilist koduperenaisest abikaasa näol nagu temal. (lk 94)

• Plaza Hotel on nii peen, et kelner ei tee teist nägugi, ainult ninasõõrmed värahtavad, kui ta peab põlvili laskuma ja serveerima õhtusöögi vaibale. (lk 100)

• "Mis on elu, ema?" küsib Linn. "Kas ainult inimesed?" Ta vaatab tibatillukesi putukaid, kes meie jalge ees maas ronivad. Räägin talle, et kui mina laps olin, oli kindlasti palju rohkem pisielukate liike, aga inimesed hävitasid nende eluvõimalused — samal viisil, kui me hävitame linde, taimi ja loomi. Looduse loomingut, mida tema kunagi näha ei saa. Ja meie, kes me neid mäletame, ei ela küllalt kaua selleks, et mälestust neist alal hoida. (lk 109)

• Kas terve maailm tantsib ühel ja samal etendusel? Mõned vähesed peaosas, tähtsates kõrvalosades löövad kaasa ajakirjanikud. Meie kõik oleme pealtvaatajad. Ja ohvrid. (lk 111)

• Avastasin, et mind kasvatati saama selliseks inimeseks, nagu teised mind näha tahaksid — nii et ma neile meeldiksin ja minu olemasolu neile tüli ei teeks.

See isik ei olnud hoopiski mitte mina.

Kui ma hakkasin mina olema, tundus mulle, et mul on palju rohkem anda.

Elu oli rikkam elada. (lk 118)

• Inimeste vahel ei ole täiuslikku kooselu. Pole mingeid viiuleid, kui armastatud inimene mind suudleb. Hollywoodi "HAPPY ENDING" on surrogaat, millele elus vastet ei leidu. Unelmate maailm, mis on ohtlik, kuna sind sunnitakse marssima alatasa uute viiside taktis. Täies usus, et seekord on leitud "see õige". (lk 119)

• Raadio, televisioon, filmid, raamatud, lehed — kõik räägivad meile, missugune armastus peaks olema. Nii et me lõpuks enam ei julge usaldada omaenda tunnet. (lk 120)

• Mõned naised oleksid kindlasti õnnelikumad, kui nad võiksid üksi elada. Aga neile tundub, et neil peab keegi olema, kelle läbi oma väärtust tõestada.

Kui nad end üksikuna tunnevad, tuleneb üks osa nende üksindusest tundest, et nende elus miski puudub, kuna ümbrus vaatab neile ülalt alla, otsekui mängiksid nad kehva osa.

Nad ei ole partnerit leidnud. Nad ei ela "kaksuses". (lk 122)

• Tunnen, et olen nagu sõel. Kõik tunded võivad minust läbi voolata. Aga midagi neist ei saa ma kinni pidada.

Iga õhtu antakse mind tühjalt tagasi — et järgmisel päeval minust uued emotsioonid läbi voolaksid. (lk 131)

• Surm võib mu ootamatult minu oma tänaval kätte saada. (lk 143)