Loom

Loom tähendab bioloogias päristuumset, hulkrakset, heterotroofse toitumise ja liikumisvõimega organismi. Filosoofias ja tavakeeles on loom bioloogia seisukohast loomana käsitletav elusolend, kes ei ole inimene.

Piibel

18 Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad.

19 Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega - neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine.

20 Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks.

21 Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla?

Koguja raamat, 3. ptk

Proosa

Ainult loomade puhul võin ma kindlalt arvestada, et nad on minu vastu seda paremad, mida parem olen mina nende vastu; inimeste puhul mitte, sageli on asi koguni vastupidi.
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 55

...ükski loom meie maakeral ei tee säärast lollust, milles meeletu inimene teda kaugelt üle ei trumpaks.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 418

Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad.
Neli jalga hea, kaks jalga halb!
- George Orwell, "Loomade farm"

... omistage loomadele veidi mõistust ja tõstke nad kahele jalale, ja nad hakkavad tahtma meeldivalt pehmeid inimesenahast mütse ja kraesid.
- Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas"

[Spender:] Nad teadsid, kuidas elada koos loodusega ja kuidas sellega hakkama saada. Nad ei püüdnud kõigest väest olla läbini inimesed ja mitte loomad. See on viga, mille tegime meie, kui Darwin esile kerkis. Me embasime teda ja Huxley'd ja Freudi naerunäol. Ja siis me avastasime, et Darwin ja meie religioonid ei sobi kokku. Või me vähemalt mõtlesime, et ei sobi. Me olime lollid. Me proovisime paigast nihutada Darwinit ja Huxley'd ja Freudi. Nad ei tahtnud hästi nihkuda. Siis, nagu idioodid, püüdsime religiooni uppi lüüa. See õnnestus meil päris hästi. Me kaotasime usu ja käisime ringi, juureldes selle kallal, milleks on elu vajalik. Kui kunst pole midagi muud, kui ainult iha nurjunud väljaheide, kui religioon pole midagi enamat, kui enesepete, mis see elugi siis väärt on? Usk oli meile andnud vastused kõigile küsimustele. Aga kõik selle pühkisid minema Freud ja Darwin. Me olime ja oleme praegugi kadunud inimesed. (lk 73-74)
Spender juhatas ta väikesesse Marsi külakesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja kollase oreooliga päikese sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning meeste ja naiste ja hiiglasuurte kaunikujuliste koerte raidkujud. [---]

"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."

"See näib paganlik."

"Vastupidi, need on Jumala sümbolid, elu sümbolid. Ka Marsil oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et elu säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest milleks elada? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise propagandaks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele." (lk 74-75)

Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav", 1974

... omistage loomadele veidi mõistust ja tõstke nad kahele jalale, ja nad hakkavad tahtma meeldivalt pehmeid inimesenahast mütse ja kraesid.
- Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 125

Loomade teadvus on lihtne ja seetõttu teravapiiriline. Loomad ei raiska iial aega sellele, et oma kogemust osadeks jagada ning juurelda kõikide nende osade üle, millest nad ilma on jäänud. Kogu universumi sõjavarustus on nende jaoks selgelt väljendunud objektidena, (a) kellega paarituda, (b) keda või mida süüa, (c) kelle eest ära joosta või (d) kes on kivid. See vabastab teadvuse ülearustest mõtetest ja annab talle vajaliku teravuse seal, kus see on tarvilik. Kui järele mõelda, siis ei ürita normaalne loom iialgi samaaegselt ringi käia ja närimiskummi järada.
- Terry Pratchett, "Võluv võrdsus", tlk Aet Varik, 1999, lk 81

[Vanaema Weatherwax:] Ta on loom. Loomad ei saa mõrvata. Mõrvata saame ainult meie, kõrgemad olendid. See ongi üks asi, mis meid loomadest eristab.
- Terry Pratchett, "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, 2003, lk 290

Mida tähendab loom? Mis või kes ta õieti on? Ta ei võta osa inimkonna kurjasüsteemist, kuid ta on vältimatult selle ohver. Varem või hiljem hakkavad sellised küsimused mõtet kiusama. Minevikus koheldi inimesi nagu loomi. Mitu tuhat aastat arengut oli tarvis selleks, et orjust häbiväärseks tunnistada. Kas ei oleks järgmine etapp meie moraali peenustamisel respekt meie "vähemate vendade" vastu?
- Fanny de Sivers, "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus, 2020, lk 526

Üldiselt on kõigil loomadel, kelle mingist kehaosast on usutud, et see (meeste) sugukihu tõstab, kaunis halvasti läinud. Mis näitab, mis inimesi tegelikult huvitab. Mille eest ollakse valmis kulda välja käima. Kulda ja haljast raha.
- Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA, 2019, lk 155-156

Me vajame üleminekut utilitaarselt mõtlemiselt mõistmisele, et loomad ei ole ressurss, vaid isiksusega elusolendid. Mida enam tänapäeva bioloogia tegeleb loomade uurimisega, seda selgemaks on muutunud arusaam, kui keeruline on loomade psüühika. Ja üha enam on arusaadav, et inimese psüühika ei ilmunud välja iseseisvalt lihtsalt n-ö mitte kusagilt. Üha väiksemaks kahaneb vahe loomade teadvuse ja inimese teadvuse vahel. Sellele peaks õigusruum ja selle reguleerimine järele jõudma.
- Andrus Laansalu, "Kuidas vabaneda luupainajast?", Sirp, 20. august 2021

Järgmine tasand on zooarheoloogilise materjali ehk siis paljude-paljude luufragmentide koosanalüüsimine ja tõlgendamine laiemalt: mis meil ikkagi siin ühiskonnas toimus mingil teatud ajaperioodil. Arheoloogilised uurimused ja narratiivid, mida me oma minevikust loome – see kõik ju läheb sinna hulka. Miks meie loomad on praegu sellised, nagu nad on? Miks meil mõnda looma enam ei ole? Kuidas on loomad mõjutanud keskkonda? Kõik need teadmised saavad üheks suureks kompotiks ja aitavad erinevaid nähtusi ajaloolisesse konteksti paigutada.
Kui veelgi laiemalt vaadata – ja see on nüüd siis see kolmas tasand minu jaoks – siis lisaks ajaloo mõistmisele on zooarheoloogia eesmärgiks inimese olemuse mõistmine. Milline on olnud meie suhe loomadega? Kuidas on see muutunud? Kuidas me mõnikord oleme ennast distantseerinud loomariigist ja teinekord räägime hoopis loomade õigustest. Kuidas meie lugu loomadega räägib meie humaansusest ja maailmast arusaamisest.

Nende asjade mõtestamine harib inimesi ja paneb meid mõtlema, et oskaksime ise teistmoodi loomadesse suhtuda. Teadvustame siis ka suhet loomadega praeguses maailmas. Vähemalt siin, kaasaegses Euroopas, oleme ju loomadest oma igapäevaelus tegelikult üsna kaugenenud.

Kiviaja puhul võib loomade ja inimeste suhete puhul välja tuua hammasripatsid. Neid me materjalis näeme. Loomade hammasripatseid ja luudest tehtud ripatseid kasutati ära ehetes; kõnelevad nad sümboolikast ja mõtlemisest seoses loomadega: annab see hammasripats inimesele antud looma jõu või midagi muud?
Loomade kohtlemine on paleopatoloogilistes uurimustes üks keskne teema. Paleopatoloogia tähendab, et luudelt ja hammastelt otsitakse jälgi, mis annavad aimu loomade tervise, heaolu, traumade, söötmise ja pidamise kohta.

Me ei ole Eestis väga põhjalikult veel paleopatoloogilisi uurimusi teinud, aga me vaikselt liigume sinnapoole. Alati saab tõlgendusi pakkuda: näiteks kui näeme mõnd paranenud luumurdu, mis justkui iseenesest paraneda ei saanuks või olnuks väga raske. Sellisel puhul võime arvata, et inimene on aidanud; on ta siis murru kinni sidunud või looma muul viisil hoidnud ja ravinud. Kas inimene aitas sellepärast, et ta väga armastas seda looma? Või tegutses ta lihtsal majanduslikul põhjusel, et tal oli vaja talv kuidagi üle elada? Seda on keeruline öelda.

Kui nüüd mõelda tavalise talupidamise peale – kuidas inimesed siin elasid ja olid oma pimedas tarekeses, üheskoos loomadega –, on võib-olla vastus, nagu te ütlesite, et "oli nii, nagu oli". Ega seal midagi väga ilusat ei olnud, ma arvan. Vaevalt, et loomi väga palju kammiti ja kallistati. Talved olid rasked.

Samas jällegi ma ei tahaks arvata, et loomi kuidagi ei austatud või neist ei peetud. Loom hoidis inimese elus ja sellest ka austus. Tänapäeval näeme selliseid loomi austavaid traditsioone ja maailmapilti näiteks Mongoolias. Arvan, et minevikus võis see samamoodi olla.

Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022