Mälestusmärk

(Ümber suunatud leheküljelt Monument)

Mälestusmärk ehk monument (ladinakeelsest sõnast monumentum 'mälestusmärk') on ajaloolise sündmuse või isiku, ka looma, eseme või tegelaskuju mälestuse jäädvustamiseks loodud rajatis. Mälestusmärgid võivad olla näiteks skulptuurid, võidukaared, hauatähised, kenotaafid, mälestustahvlid, memoriaalid. Tavaliselt koosneb mälestusmärk arhitektuurilisest ja skulpturaalsest osast ning on arhitekti ja skulptori ühislooming. Mälestusmärk võib olla ka abstraktne.

Vikipeedia monument Poolas Słubices, autor armeenia skulptor Mihran Hakobjan, 2014.

Proosa

muuda
  • ... kõik monumendid on naeruväärselt ajutised Luule enda igaviku kõrval. Mitte et neid või teisi värsse tingimata mäletataks veel sajandite pärast (ja mis igavik need sajandidki on!), aga igavik on neis sees kohe, algusest peale, nüüd ja praegu.


  • Kui me püstitame linna- või maamaastikule kujusid või mälestusmärke ja -tahvleid, siis me loome kuvandi või tõstame eeslavale solistirolli isikuid, keda me oma aja- ja kultuuriloos peame oluliseks. Nad on ühel või teisel viisil midagi muutnud. [---] Me eeldame, et need inimesed, keda me n-ö eeslavale tõstame, on positiivsed kangelased. Aga see, mis ühele sotsiaalsele grupile on positiivne, võib olla teisele negatiivne.



  • Need kaks sõna võtavad kokku monumendi kaks peamist tähendust: laias laastus püstitatakse neid kas võitude tähistamiseks – ausammas – või kaotuste leinamiseks – mälestusmärk. Harilikult nende kahe monumenditüübi vahel ülekannet ei toimu, kuigi teoreetiliselt pole see võimatu ja leiab näiteid monumentidest, kus leinamotiiv põimub kangelase motiiviga. Näiteks esimese maailmasõja ohvritele pühendatud tundmatu sõduri hauamonument.
Monumentide puhul on oluline silmas pidada, et neid ei püstitata mitte surnutele, vaid elavatele. Mastaapsemad monumendid on harilikult avaliku ajaloopoliitika töövahendid, millega püütakse põlistada seda, kuidas valitsev režiim ennast parasjagu mäletab ja mõistab. See tähendab, et iga režiimimuutus või -nihe mängib monumentide tähendusi ümber ja muudab nad n-ö elavateks objektideks.
  • Kuna Eesti ajalugu on olnud pikalt ja pidevalt võõrvõimude kujundada, siis ei ole üllatuslik, et meie mälumaastik on mitu korda üle ja ümber kirjutatud, moodustades omalaadi hiiglasliku palimpsesti. Võib isegi üldistada, et meie senine ajalooline kogemus on õpetanud, et on vähe midagi hapramat ja ajutisemat kui järjekordne monument.
  • Esmalt koristas noor Eesti Vabariik mõned tsaariaegsed monumendid ja kattis maa Vabadussõja sammastega, mida kerkis ligemale 150. Nõukogude esimene okupatsioon suutis neist hävitada või lõhkuda ligi 90, sellele järgnenud Saksa okupatsiooni ajal taastati neist omakorda umbes 40.
Kõige suurem monumentide kõrvaldamise laine pääses valla pärast uut Nõukogude okupatsiooni 1944. aastal, mil võeti maha kõik eelmise režiimi sobimatud monumendid. Julgemate inimeste osalusel suudeti päästa üksnes kaheksa ja rikutuna 13 Vabadussõja mälestusmärki. Uus võim ei piirdunud mõistagi ainult vanade monumentide eemaldamisega, vaid püstitas ridamisi uusi, eeskätt nn Suure Isamaasõja ja kommunistlike kangelaste põlistamiseks. Nüüd on valik neist vaatamiseks ajaloomuuseumis Maarjamäel.
Eesti Vabariigi taastamine tõi kaasa viimase suurema monumendilaine, mis rullus lahti kahes osas: vaenulike monumentide kõrvaldamine ning "enda" monumentide ennistamine ja ehitamine. Uuesti sai püsti üle 100 vabadussõja monumendi ja veel mõned uued sambad.
  • Tunnistan ausalt, ma ise ei pea üldse vajalikuks poliitikutele monumente püstitada. Kui neid teha, siis pigem loome- ja teadusinimestele.
  • Näiteks väiksemad koloniaalriigid nagu Belgia või Holland suutsid väga pikka aega hoida elus müüti, et nende koloniaalvõim oli võrdlemisi leebe ja edumeelne, seega pole neil põhjust oma mineviku pärast muretseda. Uuemad uurimused on toonud päevavalgele palju jõhkrat teavet mõlema riigi kuritegudest oma kolooniates, rassilisest vägivallast, halastamatust ekspluateerimisest, paljudest hukkunutest jne. Nüüd on see erialane informatsioon jõudnud ühiskonda ja leidnud seal elavat vastukaja, mille tulemus on koloniaalmineviku ümberhindamine. Võitlus monumentidega on kõigest üks selle ümberhindamise sümptom, mis on jõudnud kõige kiiremini rahvusvahelisse meediasse.
Kuid koloniaalset minevikku põlistanud monumentide vastu on mässatud varemgi, viimati näiteks 2015. aastal Lõuna-Aafrikas ja Inglismaal, kus nõuti Cecil Rhodesi, Aafrikas tegutsenud Briti ärimehe ja kolonialisti kujude eemaldamist. Võib arvata, et see koloniaalse minevikuga arveteklaarimine kestab veel aastaid.
  • Tegelikult on pilt vastupidi, enamik monumente võetakse maha nii, et keegi eriti ei märkagi. Tähelepanu pälvivad vaid üksikud juhtumid ja enamasti on põhjus mujal kui monumendis endas. Austria kirjanik Robert Musil märkis kunagi teravmeelselt, et ei ole midagi nähtamatumat kui monument. Tõepoolest, kas me näiteks teame, et Eesti avalikus ruumis on endiselt püsti üle poolesaja nõukogude sõjamonumendi?


  • Mõistan biolooge, kes ei salli sõnatähendust valaskala põhjusel, et vaal ei ole kala, vaid imetaja. Kuid siin on meil tegemist kauni lingvistilise monumendiga, mille mõtteline tagamaa ulatub nii kaugesse minevikku, et seda lammutada või moderniseerida oleks barbaarne. Kultuur on kõike muud kui steriilne otstarbekus. Jäägu valaskala ja meenutagu ta merenduse algusaegu! (lk 20)


  • Udulaam vajus lähemale, kuid kaugemal, neeme kõrgeimas punktis, võis Perez näha kangrut, mille ta oli Ravenswicki kividest kokku kuhjanud. Mälestusmärk naisele, keda ta armastas ja kelle surm endiselt tema südametunnistust rõhus, teda maadligi surudes. (lk 9)


  • Ka meie teised meeled võivad mälestusi ja tundmusi vallandada, kuid silmad on sümboolse, aforistliku, mitmetahulise tajumises eriti osavad. Seda teades püstitavad valitsused ikka ja jälle ausambaid. Üldiselt pole neis midagi erilist, kuid inimesed seisatavad ikkagi nende ees ja harduvad. Silm näeb suuremat osa elust monumentaalsena. Ja üks vorm mõjutab meid palju rohkem kui teine. (lk 320)

Kirjandus

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
  NODES