Muia Veetamm

Muia Veetamm (kuni 25.01.1937 Aliide Eisvald, hiljem Elts Ristmägi, Elts Ventsel; 2. märts 1907 Kirivalla – 15. detsember 1995 Tallinn) oli eesti luuletaja, prosaist, libretist, näitleja ja tõlkija.

Luule

"Tunamull'ne"

Tsitaadid viimasest luulekogust: Muia Veetamm, "Tunamull'ne", 1992. Luulekogu avaldamist toetas Arvo Pärt.

Oh mind, eblast eluvarblast,
sirgukest sasissulelist!
Keksind maha ma kevade,
sirtsund maha ma sügise,
tantsind talvegi tõsise.
...
Ikka näppan eluherneid,
korjan, kerjan kesvakesi
kas või kadula kojastki.

• "*Oh mind, eblast eluvarblast" (lk 4)

Olen küla taiatarga
altahõlma lapselaps.
Sestap mõtteheie keerleb
külameistri vokivärtnal.
...
Ja mu laul on haputaigen,
leivaastja kaapekakk,
mille jätnud astja uurde
tunaeilseks juuretiseks
tunahomse leivateole
minu vanavanaema.

• "*Olen küla taiatarga" (lk 5)

Ah see raba!
Ah see raba —
lage laukasoo —
loitsinud on loitsuliseks
minu eluloo.
Isa Harjust,
ema Järvast
paarilisteks said,
otsides seal Valge Hobu
võhmal murakaid.

Ah see võhmas!
Ah see võhmas,
üksik ürgne saar!
Ah see libahuntidena
ühtind armupaar!

• "*Ikka mõtted" (lk 7-8)

Kujun kangast elupikka,
elupikka, east ikka.
Lõimelõngad mul linased.
Koelõngad valge lamba,
valgelamba, mustalamba
villadest segisegused.
Kanga kiri mul kujuneb
vahel toimiseks toredalt,
vahel labaseks lodevalt.

• "Kangas" (lk 10)

Ei ole sa kotkas, ei kull,
vaid harilik hall vatt vares!
Ja siiski sa oled mul
järjepärija pesatares.

• "Pojale" (lk 11)

Kase varjus minu vari
kaob ning olematuks saab.
Kask mind ennast kiigenööre
kääksutades kiigutab.

Kägin ütleb, et ma olen,
vari ütleb: pole mind.
Nii ma kiigun
kohkvel, kohkvel,
varbaid vastu varjupind.

• "Kiigel" (lk 14)

Eksisin, eksisin eile
tunatumedas metsas,
õhtu õlarätt õlgadel,
päeva pudemed pihkudes.
Eksisin, eksisin
ega
jõudnudki sihi peale.

Lähen ja lähen täna
läbi lumise luha,
tuisu jädemed jalus,
tähitu öö ürp üll.
Lähen ja lähen ja lähen...
Lähen lõplikult luhta.

• "Eksija" (lk 15)

Mu viimne laul on ohe,
mis on nii lõpp
kui ka algus
ja millele järgneb kohe
igipimedus-igivalgus.

• "*Mu viimne laul on ohe" (lk 16)

Kuku, kägu, kurba lindu,
nägid sa mu kasuvenda
metsa poole minevada,
jahirada rändavada?
Neiukene, noorekene,
ei ma näind su kasuvenda.

Aga harak, harjusklindu,
keelekandja, kade lindu,
nägid sina kasuvenda,
aimasid mu omakesta?

At-at, halba orjalapsi,
küllaantud karjalapsi!
Nägin küll su kasuvenda,
aimasin su omakesta...

• "Kõnelus lindudega" (lk 18-19)

Hallisõitja ratsab ringi
ruskel ratsul Maarjamaal.
Ajab Hallimaale hingi
nagu mardus kesköö aal.
...
Minek kukelaulu paiku.
Kinnilöödud uste paugud.
Ratsuturned.
Ja siis vaikus.

Mahalöödud koer ei haugu.

• "Halliajajad", juuni 1941 (lk 20)

Üks valge laev
on mere peal.
Näen teda ainult aknast.
Ja ma ei oska arvata,
kas saabub ta
või lahkub.

• "*Üks valge laev" (lk 21)

Tunamull'ne tulease,
see on täna minu ase,
kus saan soojendada end.
Tunamull'ne jaanituli
kiigepeoga meelde tuli
sullegi, kel ununenud
sädemed ja leegi paiste,
tüdrukute, noorte naiste
kilked kiigel - meie võit!
Paaris üle lõkke hüpped,
paaris jooksud metsa rüppe
leidma sõnajalaõit.

• "Tunamull'ne tulease" (lk 22)

Piibliraamat ennustab,
et kui ilmub mees,
kes kannab otsaees
metsalisemärki,
läheb looja loodud
maailm nii segaseks,
et pane ta või terveni
hullusärki.
...
Viimset päeva
ei maksa kuid karta.
Piibel ütleb veel:
kui tuleb viimne päev,
ärkavad surnud
ja hauad lähevad lahti,
õiged saavad elu,
mis on uus ja jääv.

• "Metsalise märk" (lk 23)

Palvetan. Ei tea ma ise,
kelle poole, kelle eest.
Mõistus mõistmiseks väeti,
usk liig nõder südames.

Siiski panen palvetamaks
risti vanad väsind käed:
juhi, keela, kaitse
Sina,
tundmatuks kes mulle jääd,
aga kõiksust ning ta täiust
igavesti lood ning sääd.

• "Palve" (lk 24)

   Aga selles tillukeses
   mereäärses tiigis,
   tillukeses tiigis,
   pardipere kodus,
   pilliroosse kasvanud
   madalas lodus
   elab veel üks lind —
   hoopis teisest tõust ja liigist.
Punarind lagle. Eraldi hoiduv.
Uhkelt ja üksi pilliroos loiduv.
   Tema siia tiiki tõi
   murdunud tiib.
   Ehk ta küll proovib,
   see teda ei kanna,
   miniveest lendu tõusta
   ei anna.

• "Tiik" (lk 26)

Merivälja! Merivälja!
Üle laia vetevälja
vaatab leebelt loode poole
see, kes jätnud maha hoole
ilma asju ajada.

Nüüd ta kõige meelsam õdu
õdus õhtupoolne rõdu,
kus ta tatsub tasapisi,
toites varmaid värvulisi,
kaunitiibseid kajakaid.

• "Merivälja" (lk 28-29), pühendatud Arvo Pärdi emale

Mis on veel pikem
kui oktoobriõhtu,
ja sina oled vang
oma eksistentsikuudis?
Mis on veel tühjem
kui oktoobriõhtu,
ja selles sundpeatus
su teede marsruudis?

• "*Mis on veel pikem" (lk 38)

"Vee ja liiva joonel"

Tsitaadid koondkogust: Muia Veetamm, "Vee ja liiva joonel", 1974.

  Ma olen noor.
Mul mängulust on veres,
suu isub laulu,
jalad tantsimist.
  Uut sõpra kohtan
igas esmateres,
uut tere loodan
igast hüvastist.
  Mu taldadel on leping
iga teega,
mis pole tulba ümber
tammumine tuim.
  Mu varbad vallatavad rõõmsalt
iga veega.
Ma sukeldun,
et iga sõrm on uim.
...
  Ei, mitte mul,
vaid sel,
kes kohtleb mind kui eite,
sel on —
ta vabandagu mind —
skleroos.

• "*Ma olen noor" (lk 5)

   Tare eest algab rada —
kiige- ja simmanirada,
marjamaaraja järg...
   Kõnnite kahekesi.
Truubi all vuliseb vesi.
Soones loob lupsu särg.
   Leiate varjulille —
jaaniöölille, millel
kuurmes jumalahärg.

• "Tare eest algab rada" (lk 11-12)

Me istusime rehes lõuka ees,
kass, mina, vardakorv ja vanaema,
ja valvasime kaale tuha sees.

Söed helmendasid helkalt. Tukid lees
lõid hargi kohendusel leegitsema.
Kass nurras paitust nagu asjamees.
...
Ja kindas puhkes õiteks verev lõng.
Ja õhus hõljus ahtes kuivand puju
ja tuhas küpsend kaali magus hõng.

• "Lõuka ees" (lk 14)

Kaldajärsangus tähed,
aastaarv, süda ja nool.
Kuhu sa eales lähed —
armunuid igal pool.

Põhja pool sinetab Naissaar,
Aegnagi tilluke triip
ilusa ilmaga paistab
päris selgesti siit.
...
Vabumaal kuivavad võrgud,
tukastab tilluke ait —
trepil istuvad kõrvu
kaks, kes on mõlemad vait.

• "Muraste rand" (lk 21)

Millal me ometi lakkame
soovimast, mida ei saa?
Juurdlesin, istudes aknale.
Tuleb ta — ei või jaa?

Ei tule. Asjata ootusest
hingepõhjani morn.
Ütlesin lahti lootusest
näha teda veel kord.
...
Silmist valgumas pisarad,
ootasin koputust.
Koputas...
          Kes jäi mus isandaks,
et ma ei avanud ust?

• "Kes jäi mus isandaks" (lk 23)

Ah, ütle, pillimees,
mis see küll on,
mis läidab su kandle keeli?
Miks nõnda nad hõiskavad.
kaebavad
ja kütkestavad mu meeli?
...
Ah, pillimees, pillimees,
kui see on arm,
mis sõnadeks saada ei tihka,
miks jätad siis mängu
ja lahkud
nüüd,
mil mina su lähedust ihkan?

• "Pillimees" (lk 29)

Kruusis on helkivad urvad
Üleöö õitsele löönud.
Keegi poolrõõmsalt-poolkurvalt
mõtiskleb sellest ööst.

Keegi, kes lõikas need urvad
talveund uinuvalt puult,
sellel ööl kõneles surmast —
suudluste maitse suul.
...
Hääletult libiseb urvalt
urvale tolmukapild —
läbinud hääbumiskurna,
surmast saab sünnile sild.

• "Urvad" (lk 32)

Hüüab, hõiskab toomed valgeks,
toomed valgeks, pihlad valgeks...
ehahelgi aovalgeks,
aovalgeks kogu öö.

Kes saaks uinuda nüüd unne?
Kes ei aima, kes ei tunne:
millest ööbik... millest ööbik
hõiskab aovalgeks öö.

• "Ööbik" (lk 33)

  Jõgi must kui Toone jõgi.
Lootsik valge — Toone luik.
Ainsaiks hääliks tulli login,
koolelinnu kaeblik huik.

  Pingil istub argielu,
aerutab, ent allavett.
Päras unelm — habras lelu,
hapram veel kui silmapett.

• "Jõgi" (lk 37)

Seesama tahe on ka sirelitel ääremail,
ja kirsivõsa kasvurõõmul ehtsal,
ja käänulise oja veerseil kitseenelail,
ja muinasjutumajaks moondund lehtla.

Sest kõik on õies. Iga oksakene, iga raag
on raske õitsemiseks puhkend härmast.
Suur vaikus hõiskab. Vägev valge maag
on uisa imepuu teind tavalisest pärnast.

Ta käes on imeks saand ka õunapuu-allee,
ja ojalook, mis embab enelaid, ja
juurviljapõld, ja jänkujäljed sel, ja kaevutee,
ja kogu, kogu härmatanud Maidla.

• "Härmatanud Maidla" (lk 45)

Eemalt naeratavad õiesuine uba,
karged kapsad, peibutaja porgand.
Hernekada — kargu mulda torgand —
kuulutab, et kaunugi on juba.

Piki karusmarja-, sõstrapõõsa ridu
tantsib herilasi, liblikaid ja kiile.
Piki tubaka- ja tatrapõllu siile
peavad mesilinnud suvist suirapidu.

• "Rohuaed tee veeres" (lk 46)

Hobud adra ees astuvad kõrvuti —
maa on parajalt pude.
Vaopael vao peale käändub sõrvuti
nagu kangasse kude.

Vaoreal kuldnokad, pead viltu, kõnnivad,
otsekui hinnates kündi.
Seegi kevad on jälle õnnistand
pesi ja poegade sündi.
...
Varsakabjad on suured ja kullased...
Teepervel sinililli...
Künnan... kapukad üleni mullased,
pihud hõõrdunud villi.

Pisteid ristluis ja randmeis suriseb.
Koolekull huilgab. Kalmukoer uriseb...
Künnan... Kündma pean kesa.
Künni peal piiritsa pesa.

• "Künd", 1943 (lk 49)

   Peotäis peotäie järele langeb
rasket ja tuumakat nisu.
Külimit kaelas, loen samme rangelt
ja külvan ta kuldkollast sisu.

   Muld on must ja muhe ja rõske,
äsja just äkke alt tulnud.
Lõunatuul kõditab kergelt mu põske,
loojangu kuma mu kulmul.
...
   Peotäis peotäie järele langeb
kuldset ja tuumakat nisu,
langeb mõtlikult, pühalik-rangelt
mulda, mis ootab ning isub.
...
   Külvan... Ja äkki hinges ning ihuski
tunnen õrnvalusat hurma.
Tunnen, et mina enese pihuski
valitsen elu ja surma.

• "Külv" (lk 50)

Ma ütlesin end viimsest soovist lahti.
Nüüd on mu ümber tühjus, paigalseis.
ja ometi just selle soovi täitumist
ma nõnda väga tahtsin,
et ma ei jätnud varuks ühtki teist.
...
Siis pani ta mu sülle
minu tähe.
Suurt, sooja sära sai sest süli täis.
Ja õnnest
puudus sellel hetkel
üpris vähe.
Mu elu mõte peegelselge näis.

Ent siis ma tõusin,
ütlesin end lahti
ja tulin ära
mööda vee ja liiva joont.
Ma pidin tulema,
sest keegi kuskil tahtis
et põrmuks pudeneks
mu elu suurim soov.

• "Ütlesin lahti" (lk 51-52)