Naksitrallid

"Naksitrallid" on Eno Raua lastejutustus, mille esimene raamat ilmus 1972 ja teine 1975. Selle jätk on "Jälle need naksitrallid" (1979–1982). Teose peategelased ehk naksitrallid on ökoterroristid Muhv, Sammalhabe ja Kingpool.

Tsitaadid

Tsitaadid mõlemat raamatut sisaldavast koondväljaandest: Eno Raud, "Naksitrallid", 1984.

Esimene raamat

"Kodu, kodu ..." sosistas Kingpool äraoleval ilmel. "See sõna kõlab mu kõrvus veel magusamalt kui šokolaadijäätis. Lõpuks olen ma siis ometigi oma pikkadelt rännuteedelt koju jõudnud!" (lk 10)
"No siis on meil ju kõik mured murtud!" rõõmustas Kingpool.

Aga vaevalt sai ta seda öelnud, kui teda tabas tugev köhahoog. Ta rappus köha käes päris tükk aega, enne kui sai viimaks jälle sõna suust.

"See köha tuleb külmetamisest," ütles Sammalhabe. "Sa pead katsuma edaspidi vähem jäätist süüa."

"Täitsa õige," nõustus Kingpool ikka veel kõõksudes. "Jäätis on kõige kurja juur. Iga kord, kui ma seda äraneetud jäätist maitsen, hakkab köhaga üks igavene jant peale."

"Aga miks sa siis jäätise tarvitamisest üldse ei loobu, kui see sulle nii halvasti mõjub?" tundis Muhv huvi. "On ju olemas ka mitmesuguseid teisi maiustusi."

"Nagu näiteks kissell," muigas Kingpool pilklikult. "Ma ei saa ju ometi eluaeg ainult kisselli süüa." (lk 11)

"Kas see põdrasamblatee on väga mõru?" küsis Kingpool vaikselt.

"Hirmus mõru," noogutas Sammalhabe. "Mõruduses ei pea sa pettuma. Kui järele mõelda, siis ma ei teagi ühtegi teist rohtu, mis oleks nii kosutavalt mõru kui põdrasamblatee." (lk 16)

"Tuleb kellegi käest järele kuulata, mis siin õieti toimub," otsustas Muhv viimaks. "Nii suurel liiklusummikul peab igatahes olema mingi põhjus."

"Põhjuseks pole muud kui eemaldumine loodusest," ütles Sammalhabe. "Inimesed keeravad loodusele selja ja muutuvad mugavaks. Nad ei viitsi enam jala käia ja valmistavad nii palju autosid, et need lõpuks enam tänavatele üldse ära ei mahu." (lk 17)

"Ma palun teid mitte erutuda," ütles Muhv lepitavalt. "Erutusest ei tule kunagi midagi head ja minul näiteks lähevad erutuse korral mitmesugused asjad väga kergesti segamini." (lk 17-18)
"Mina armastan samuti loomi," lisas Sammalhabe. "Ning ma armastan neid isegi väga. Kuid ma leian ka, et isegi kõige palavamal armastusel peaks ikkagi olema mingisugune piir." (lk 18)
Kõige esimesena hüppas aga autost välja Kingpool. Ta sidus oma mänguhiire auto tagant lahti, pühkis ta tolmust puhtaks ja hüüdis pidulikult:

"Kas teate, naksitrallid, mis tähendab õnn? õnn tähendab seda, et su mänguhiir on ikka ilusasti alles, olgugi ta rattad natuke rohkem kulunud!" (lk 30)

"Kahtlemata," ütles Sammalhabe. "Kuid sina, Kingpool, tähistad tänast tähtsat päeva kõigepealt sellega, et jood ära põdrasamblatee, mis ma sinu jaoks hoole ja armastusega keetsin."

"Kas kõik?" küsis Kingpool õnnetult

"Kõik," ütles Sammalhabe. "Viimse tilgani."

Ta läks ja tõi autost keedupoti ning surus selle otsustavalt Kingpoolele kätte.

"See pole õiglane," ajas Kingpool ikka veel vastu. "Linnas on rinnalapsed ilma piimata, aga minusugune vana hulkur võib samal ajal juua õilsat põdrasamblateed nagu vett. Mu südametunnistus ei või niisugust asja lubada, minu meelest on see rinnalaste suhtes õudselt ülekohtune."

"Ära keeruta," ütles Sammalhabe. "Esiteks on sul köha ja teiseks on põdrasamblatee niivõrd mõru, et ükski normaalne rinnalaps ei võtaks seda suu sissegi."

Kingpool silmitses auravat põdrasamblateed suurima vastumeelsusega.

"Ah niivõrd mõru," kordas ta vaikselt ja hakkas siis köhima. (lk 31-32)

"Palav hakkab," ütles Muhv viimaks. "Ja palavus teeb mu alati nagu veidi uniseks."

"Eks viska oma muhv seljast maha," soovitas Kingpool.

Aga Muhv raputas pead.

"Paraku pole see võimalik," ütles ta. "Mul on ju niisugune nimi. Kui ma muhvi seljast ära võtaksin, ei olekski ma enam üldse kellegi Muhv."

Sellega tuli tahes-tahtmata nõustuda. (lk 34)

"Mina linnadest eriti ei hooli," ütles Sammalhabe. "Minu meelest ei tasukski siin linnakivide vahel peatuda. Ilm on ilus ja loodus ju otsekui kutsub meid oma rüppe." (lk 42)
"Siin on tõepoolest hea ja rahulik," ütles Muhv, kui nad autost olid välja astunud. "Ma hakkan üha rohkem aru saama, miks Sammalhabe nii väga loodust armastab. Isegi mure on sõbralikus looduses hoopiski kergem kanda." (lk 51)
[Kingpool:] Linnulaulu nimel on mu armas hiireke valmis ükskõik missuguseks ohvriks. (lk 54)
"Ma arvan, et tänaseks on meil askeldustest küllalt," ütles Sammalhabe. "Päev kaldub juba õhtusse ja pealegi on mu ristluud kaevamisest täitsa kanged."

"Raiumine jälle mõjub rohkem õlalihastele," leidis Muhv. "Ausalt öeldes ei jõuaks ma täna küll enam sõrmegi liigutada."

"Minul on sõrmede poolest kõik enam-vähem korras," ütles Kingpool. "Aga varbaid ei liigutaks ma praegu küll miski hinna eest. Loodusel on see pisike viga, et ta kipub varbaid valusaks torkima." (lk 55)

"Mulle meeldivad hirmsasti igasugused uurimisretked," ütles Kingpool. "See on hiigla vahva, kui saab midagi uurida."

Samal hetkel vajutas Muhv pidurile ja peatas auto.

"Tee peal on jäljed," ütles ta. "Ning jäljed just pakuvadki uurimiseks kõige suurepärasemaid võimalusi."

"Igatahes," nõustus Kingpool. "Jälg asub ju harilikult ikka seal, kuhu keegi on astunud. Niiviisi need jäljed meil enamalt jaolt tekivadki." (lk 62)

Nad hakkasid kuuldud hääle suunas minema ja leidsid varsti Muhvi ühe põõsa alt istumast. Ta põsed olid pisaratest märjad ning tal oli terve näputäis kirju käes.

"Mis sa siin ometi teed?" küsis Sammalhabe kaastundlikult.

Muhv hakkas uuesti nuuksuma.

"Ma olen nii üksik," luksus ta. "Ma lugesin kirju. Ma ei olnud ju oma viimaseid kirju veel üldse lugenud."

"Ah sina oled üksik!" sai Kingpool vihaseks. "Aga kes siis meie Sammalhabemega oleme? Kas me pole mitte juhuslikult sinu seltsimehed ja sõbrad, või kuidas? Ise sa ronisid siia üksindusse, mitte keegi pole sind sundinud!"

"Palun vabandust," ütles Muhv ja püüdis rõõmsamat nägu teha. "Te olete muidugi mu sõbrad, enesestki mõista. Ma rääkisin rumalusi, ma olen lihtsalt nii väga oma kirjade mõju all."

"Mis sa küll oled seal kokku kirjutanud, et see sind nii rööpast välja võib viia!" vangutas Sammalhabe pead.

"Eks kuulake ise," ohkas Muhv. "Siis te ehk mõistate mind paremini!"

Ta võttis esimese ettejuhtuva kirja ja hakkas seda valjusti lugema.

"Kallis Muhv!" luges ta. "Mu vaene väike! Kindlasti ei aima Sa, kui õnnetu ma olen neid ridu Sinu poole teele saates. Ma olen nii üksik, nii kohutavalt üksik siin suure maakera peal. Mul pole suruda kellegi kätt. Sa ju tead, kallis Muhv, et mul pole ainsatki sõpra..."

Kuid kaugemale ta ei jõudnudki. Ta hääl murdus ja pisarad hakkasid ohjeldamatult voolama.

"Mispärast sa nende kirjadega ennast niiviisi kurvastad!" ohkas Sammalhabe. "Mis mõte sellel on?"

"Ei olegi mõtet," nuttis Muhv. "Ma olen lihtsalt harjunud niisuguseid kirju saatma ja saama."

"Selle tobeda harjumuse me harjutame sul igatahes nagu naksti küljest ära, ütles Kingpool rangelt. "Ei mingeid kirju enam! Aga kui sa just päris ilma kirjutamiseta olla ei saa, siis kirjuta luuletusi, palun väga. Neid võid sa näiteks õhtuti lõkke juures ette kanda. Ma usun, et ka Sammalhabe kuulab luuletusi täitsa hea meelega."

"Mulle meeldivad eriti loodusluuletused," ütles Sammalhabe.

Muhvi pisarad olid nüüd korrapealt nagu käega pühitud.

"Ma tänan teid, sõbrad!" hüüdis ta säravi silmi. "Nüüdsest peale ei kirjuta ma endale enam ainsatki kirja, tõsijutt. Ma hakkan luuletajaks, nii tõesti kui mu nimi on Muhv ja mitte Labakinnas! Ning ma kirjutan luuletusi, mis on täis magusat kurbust ja valu!"

"Mina eelistaksin siiski magusat kooki koos magusa kakaoga," ütles Sammalhabe. "Kõigepealt tuleb ikka kass vanainimesele ära viia, küll pärast võib siis Muhv luuletada nii palju kui süda kutsub." (lk 80-81)

Teine raamat

Äraseletatud ilmel mõõtis Kingpool pilguga põõsaid ja puid, katsudes kindlaks teha, kui palju need tema lapsepõlvest saadik olid suuremaks sirgunud. See polnudki muuseas eriti lihtne, sest eks olnud ka tema ise ju vahepeal mõnevõrra kasvanud, kuigi just mitte hiiglaslikult. Mis puutub näiteks kividesse ja kändudesse, siis ei tundunud need talle enam hoopiski nii võimsad ja vägevad kui kaugetel lapsepõlveaegadel.

"Iga lapike maad on mulle siin tuttav," ütles Kingpool nukralt. "Tuttav ja ühtlasi ka võõras."

"Kõik muutub," noogutas Sammalhabe. "Niisugune on kord juba looduse seadus. Ka tähed taevas ei ole igavesed." (lk 96)

Sammalhabe tundis kergendusega, et hirm annab tasapisi järele, ainult Kingpool ta habeme all värises endise jõuga edasi.

"Jäta juba ükskord järele," manitses Sammalhabe Kingpoolt. "Esiteks vähendab värisemine eneseväärikust ja teiseks paneb see mu habeme tudisema just nagu mõnel vanakesel."

"Aga see..." läksid Kingpoole, häälepaelad lõpuks kuidagimoodi lahti. "See-see-see on rästik, kes seal rohu sees vingerdab! Ma astusin talle peale, ausõna!"

Sammalhabeme hääl muutus korrapealt kalgiks.

"Sa astusid rästikule peale!" hüüatas ta etteheitvalt ja lükkas Kingpoole hoolimatu liigutusega oma habeme alt välja. "Kus su silmad küll ometi olid, sa pimeloom!"

Ning juba tõttas Sammalhabe sinnapoole, kus rohi liikus. Mõne silmapilgu pärast kummardus ta rästiku kohale ja rääkis hellalt:

"Sa pisikene! Muidugi on see rumal Kingpool sulle peale astunud, sellepärast sa niiviisi sipledki. Oma koledate paljaste varvastega on see Kingpool sind sõtkunud! Ta on tõesti väga rumal. Aga ega ta siis meelega kah sulle häda ei teinud. Anname Kingpoolele andeks, eks ole?" (lk 99)

Kui Sammalhabe küla vahele jõudis, hakkasid koerad tema peale haukuma. Nii mõnigi neist tormas oma õueväravast välja, lõrises kurjakuulutavalt ja ajas kihvad irevile, õnneks aga tundis Sammalhabe külakoerte hingeelu üsnagi hästi. Ta teadis suurepäraselt, et kõige targem on koertele üldse mitte mingisugust tähelepanu pöörata - kui sa koerast välja ei tee, lõpetab see peagi igasuguse haukumise. Nõnda jätkaski Sammalhabe oma teed ega vaadanud koerte poolegi. Et rahulikuks jääda ja mõtteid koerte juurest eemale juhtida, pomises ta vaid tasakesi omaette: "Ma tahan sünnipäevakringlit, ma tahan sünnipäevakringilt..."

Sammalhabeme tasakaalukas käitumine avaldas varsti koerte peale mõju. Nad lõid silmanähtavalt oma koeravägevuses kõhklema, kaotasid endasse usu ja sattusid segadusse. Nende haukumine muutus üha kõhklevamaks ja harvemaks, kuni vaikis hoopis. Ning lõpuks tegid nad näo, nagu oleks Sammalhabe lihtsalt mingi ebahuvitav loodusnähtus, mis vähemalt koertele üldsegi mitte korda ei lähe. (lk 106)

Auto hakkas liikuma ja varsti jäid lossivaremed selja taha. Nüüd oli naksitrallidel viimane kui ängistuseraas rinnust kadunud.

"Vabadus," ütles Sammalhabe hardalt. "Ma mõistan alles praegu, mida see sõna tõeliselt tähendab."

"Ja kas te ka tunnete, kuidas vabadus lõhnab," naeratas Kingpool ning liigutas seekord varvaste asemel ninasõõrmeid. "Ma ei tea ühtegi teist asja, mis lõhnaks nii magusasti kui vabadus." (lk 156)

Samal ajal kui Muhv ja Kingpool puude kummalise raagumise üle pead murdsid, kummardus Sammalhabe järve kaldast alla ja õngitses veest välja ühe murdunud puuoksa, mille tuul oli saarelt siia ajanud. Ning kui ta seda oksa lähemalt vaatas, langes ta näole murelik vari.

"Selge," ütles ta siis. "Puulehed... No muidugi!"

Ta vaikis murelikult ning Muhv ja Kingpool jäid huviga ootama, mis seletuse Sammalhabe asja kohta annab.

"Vaadake seda," ulatas Sammalhabe veest leitud oksa sõpradele näha. "See on röövikuid täis. Ja röövikud ongi saarel kogu lehestiku nahka pannud. Teist seletust ei ole. Looduse tasakaal on rikutud."

"Kuidas?" imestas Kingpool. "Missugune tasakaal?"

"Looduses on ju kõik omavahel seotud," rääkis Sammalhabe edasi. "Kassid asusid saarele, ja selle tagajärjel põgenesid linnud. Linnud põgenesid, ja selle tagajärjel võtsid puude otsas võimust röövikud, sest polnud enam linde, kes oleksid neid hävitanud. Linnas aga möllavad rotid, sest seal pole kasse, kes neid vaos hoiaksid." (lk 176)

Sammalhabe võttis külalisraamatu enda kätte ja vajus mõttesse.

Ning veidi aja pärast ilmus sinna korralikkude trükitähtedega kirjutatud sissekanne:

LOODUSES PEAB VALITSEMA TASAKAAL!

SAMMALHABE

KINGPOOL

MUHV (lk 191)