Ninasarvik

"On üks ninasarvik Otto"

Tsitaadid väljaandest: Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto", tlk Arvo Alas, 1982.

• "Seda küll," ütles Topper. "Aga ma mõtlesin ümber. Me ei hakka mitte kirjutama, vaid joonistama. Joonistame siia õige hiiglasuure ninasarviku."

Ja ta hakkas ninasarvikut joonistama.

"Mulle see hästi ei meeldi," ütles Viggo jalalt jalale tammudes. "Mõtle, kui ta äkki ei kustugi ära."

"Tühja kah," ütles Topper. "Pole midagi. Ma olen ninasarvikute joonistamise peale meister. Küllap mu emal on hea meel, kui ta niisugust joonistust näeb." (lk 23)

• "Ohoo!" hüüdis Topper. "Sul on õigus, Viggo. Pilgutab silma jah! Sa poiss, ma pole elu sees näinud joonistatud ninasarvikut, kes saab silma pilgutada. Küll on naljakas!"

"Minu arust pole siin naljakat midagi," ütles Viggo.

Samal silmapilgul möhatas ninasarvik seinal valju häälega ja pööras pead.

"Appi!" hüüdis Viggo ja kargas ehmatusest õhku.

"Tss, rahu!" ütles Topper. "Sa hirmutad ta ju ära, kui sa sedasi karjud. Tere, ninasarvik!"

"HRÜMP, ORH," vastas ninasarvik.

JA ASTUS SEEJÄREL SEINALT PÕRANDALE.

Viggo lõi kiire liigutusega ukse kinni.

"Mis... mis me siis nüüd peale hakkame?" sosistas ta.

"Vaatame teda muidugi mõista," ütles Topper ja tegi ukse uuesti lahti.

Ninasarvik oli akna juurde astunud ja näris kardinat.

See oli ilus suur ninasarvik, ja täpselt sama värvi kollane nagu sein. (lk 25-26)

• Härra Holm tuli kollasele ninasarvikule lähemale.

"Ilus loom," ütles ta ja patsutas Ottot tagumikule. "Minu arust ei ole ma kunagi ilusamat ninasarvikut näinud."

"Õigus!" ütles Topper uhkelt.

"Aga siin ei saa te teda ometi pidada," ütles härra Holm. "See lõpeb ju sedasi, et proua Florale, sellele armsale vanale tobukesele, kukub lagi pähe.״

"Pole midagi parata," ütles Topper. "Ninasarvik on liiga paks, et uksest välja mahtuda." (lk 35)

• "Seda küll," ütles härra Holm, "aga ta trambib ju jalgadega, nii et kogu maja põrub."

"Tal on kogu aeg kõht tühi, sellepärast," ütles Topper. "Ninasarvikud on kõik säärased, kui neil kõht tühi on. Mida näljasemad nad on, seda rohkem nad trambivad!"

"Ah nii," ütles härra Holm. "Seda ma ei teadnud. Aga sel juhul on meil tarvis talle kiiresti midagi süüa anda. Tänaseks ehk aitaks sületäiest heintest ja sületäiest peetidest.״ (lk 36)

• Härra Holm tõmbas Ottol põrandavaiba pealt ja proua Flora jäi uudishimulikult suurt looma silmitsema.

"Oih!" ütles ta käsi kokku lüües. "Ninasarvik! Nüüd ma saan asjast parem ini aru. Siia majja juhtub nii harva ninasarvik elama. Ei mäletagi, et ma varem teda näinud oleksin!"

"Ega ei olegi," ütles härra Holm. "See on esimene kord, kui me proovime ninasarvikut pidada." (lk 39)

• ״Kuule," ütles härra Löwi oma naisele. "Kujuta ette — majahoidja ja marakratid peidavad korteris kollast ninasarvikut!"

"Võeh!" ütles Viggo ema. "Ja veel meie majas, kus kõik on alati nii ilus ja puhas olnud. Sihuke ninasarvik reostab kindlasti kõik ära." (lk 43)

• Varsti pidi härra Löwi veenduma, et teisel korrusel elavast kollasest ninasarvikust on väga raske lahti saada.

Kõigepealt helistas ta loomaaia direktorile.

...

"Mõistan, mõistan," ütles härra Löwi. "Ma helistan, et teile ninasarvikut müüa."

"Ahaa!" ütles direktor, ja seekord oli tema hääl väheke sõbralikum. "Te helistate selleks, et mulle ninasarvikut müüa. See muudab asja. Kuidas see loom välja näeb? On ta Aafrika või Sumatra ninasarvik?"

"Ma ei tea," ütles härra Löwi. "Ta on kollast värvi."

Direktor köhatas üllatunult.

"Või nii," ütles ta, "Kollane ninasarvik. Väga imelik. Erakordne! Kuidas teie nimi on, härra?"

"Löwi," ütles härra Löwi.

...

"Kas te tahate öelda," lausus direktor viimaks kurku puhtaks köhatades, "et te olete lõvi, kes müüb ninasarvikut?"

"Tjah," pomises härra Löwi segadusse sattudes ja näperdas natuke aega telefoni. "Võib ju ka nii öelda."

"Säärast totrust ei ole ma elu seeski kuulnud!" hüüdis direktor. "Loomad on hakanud üksteist müüma! Seda ma küll ei usu. Te olete ilmselt lõbus inimene, kes tahab telefoni teel nalja visata. Aga vaadake, kulla mees, — meil direktoritel ei ole aega nalja teha, nii et ma pean kahjuks kõne ära lõpetama." (lk 44-45)

• Politseimeister köhatas.

"Kulla mees," ütles ta. "Seaduse number 812 järgi on akende kaudu heinte tuppaloopimine keelatud!"

Härra Holm jättis töö katki.

"Jah," ütles ta, "aga loomal on ju kõht tühi. Ta sööb mööbli ära!"

"Mis loomast siin juttu on?" küsis politseimeister.

"See on saladus," ütles härra Holm punastades.

"Politsei ees on salatsemine keelatud," ütles politseimeister. "On see hobune või?"

"Ninasarvik," ütles härra Holm.

Politseimeister võttis taskust suure paksu raamatu. Raamatule oli kirjutatud:

SEADUS KÕIGE KOHTA.

"Ninasarvik, ninasarvik," pomises politseimeister paksu raamatut lehitsedes. "Siin pole ninasarvikute kohta midagi öeldud.»

"Väga tore,» ütles härra Holm kergendusega.

"Siis võin teda ju edasi sööta." (lk 51)

Kirjandus

• Eugène Ionesco. "Ninasarvik" (näidend). Tlk Aleksander Kurtna. Tallinn: Eesti Raamat, 1967
• Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto", tlk Arvo Alas, 1982