Oskar Luts
eesti kirjanik ja farmatseut
Oskar Luts (7. jaanuar 1887 (vana kalendri järgi 26. detsember 1886) Järvepera küla, Palamuse kihelkond – 23. märts 1953 Tartu) oli eesti kirjanik ja farmatseut. Lutsu kuulsaim teos on nooruses kirjutatud kooliromaan "Kevade", mille järjed on romaanid "Suvi" ja "Sügis" ning jutustused "Tootsi pulm" ja "Argipäev". Romaanide järgi on valminud ka kultusfilmid. Samuti on tuntud Lutsu memuaarid ja följetonid.
Raamatud
muuda- Naist ei saa ei sõja ega rahu ajal iialgi täiesti tundma õppida enne, kui temaga olete abiellunud.
- "Sügis", Sinisukk, 2019, lk 257
- Emand peab all üsna sagedasi olenguid. Küll oleks tore, kui mul oleks keegi lähedam isik, kellega saaks mõtteid vahetada, peaasjalikult kirjanduse üle! Emand muidugi on ses asjas niisama hea kui puu.
- 11.XI.1945, "Viimane päevik. 1944-1952"
Sõnavõtud
muuda- Ära unusta iseend! Ära pane liiga palju lootusi võõrastele jõududele, sest praegu on igaühel küllalt tegemist oma asjadega. Ära unusta, et tõeliselt maha jäetud on üksnes see, kes iseenda maha jätab.
- Pöördumine eesti rahva poole Eesti Vabariigi aastapäevaks Postimehes 1943. aastal; cit. via: Alo Lõhmus, "Okupandid kartsid Lutsu menuromaani", Maaleht, 02.11.2012
Tema kohta
muuda- Pole midagi parata, enamikul juhtudest osutus algaja kirjaniku keelevaist paljudes peensusteski paremaks, ehedamaks, rahvaomasemaks kui kutsutud ja seatud keelenormeerijate oskused.
- Aivar Kull, Postimees, 1999; cit. via: Alo Lõhmus, "Okupandid kartsid Lutsu menuromaani", Maaleht, 02.11.2012
- Seda on ka ju meenutatud, et kui voorimehed nägid, et Luts on kuskil aia najal, siis nad võtsid igal juhul ta peale ja viisid koju, sest härra kirjanik Luts ei pea ometi tuigerdama tänaval. Ta viiakse tasuta koju. Tuglast ilmselt ei oleks keegi viitsinud üles võtta. Keegi poleks teadnudki, kes see prillidega mees selline on.
- Andrus Kivirähk, intervjuu: Ester Kuntu, "Kivirähk uues kirjandussaates: Lutsu teadsid kõik, Tuglast ei lugenud keegi", ERR/ETV2 "Meie kirjanduse lugu", 22.09.2022
- Temaga olen kohtunud ainult ühe korra, aga see on jäänud eluks ajaks meelde.
- See oli Tartus Väikese Kaare nurga peal kohvikus. Tema seisis seal leti juures, ma tulin sisse ja võtsin pudeli õlut. Ta ütles mulle: "Näe, sa tulid ka minunimelisse kohvikusse!"
- Ütlesin, et ma tahtsin oma ihusilmaga näha sind, kallis inimene. Siis ta ütles: "Noh, siis sa oled siin ilmas võrdlemisi vähe näinud..."
- Rääkisin talle, et mulle meeldis väga see krutski, mida ta peaparanduse saamiseks tegi: laskis nööri otsas tühja pudeli all tänaval seisva sõber Simmi kätte ja too kallas selle snabilivopskit täis. Ja pudeli peitis toas Koidula tühja rinnakuju sisse! Naine vaatab – pudelit ei kuskil, aga mees on ju selgelt võtnud... Naine oli tal karm, ei kannatanud joomist.
- Luts muheles selle jutu peale ise ka mõnusalt. (lk 229)
- Hardi Tiidus, rmt: Toivo Tootsen, "Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber", 2013
