Põld

Põld (ka põllumaa) on maa-ala, mida kultiveeritakse taimekasvatuslikul eesmärgil ja kus kasvatatakse valdavalt lühiealisi kultuure. Põld on ühtlasi osa külvikorra maa-alast.

Monika Brachmann, "Boisterfelde rapsikünkad" (1999)

Piibel

Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: "Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet.

25 Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema.

26 Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale.

27 Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: "Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?"

28 Tema lausus neile: "See on vihamehe töö." Siis küsisid sulased temalt: "Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?"

29 Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu.

30 Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: "Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!""

Matteuse evangeelium 13:24-30

Luule

Augustiöö kui põhjatu kuristik
rukkipõllu ja pihlaka kohale
langetab udulina.
Põhjanael kauguses sirab
ja kirglik on sirtsude serenaad.

Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14

Põld nagu keris kuuma hõõgas
ja vili kuivalt kabises.
Tuld kiiskas maa, tuld kiiskas meri.
Õhk virvendas ja vabises.

Helgi Muller, "Põuavälgud", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 15

Tantsib traktorist, rukkilill rinnas,
täna sel väänikul õis on hinnas,
muidu ta üldse lilli ei näe,
hakib neid põldudel iga päev.

Heljo Mänd, "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39

Vanasõnad

Anna põllule, põld annab sinule!
Enne talve küntud, pool rammutud.
Heinamaa on põllu peremees (ema).
Iga maa (põld) ei kanna igasugust vilja.
Kes põldu toidab, seda toidab põld jälle.
Kosuta põldu, siis annab leiba.
Kuidas põldu harid, nõnda põld sulle tasub.
Narri põldu üks kord, põld narrib üheksa korda vastu.
Oma põld, oma põrsas.
Põld põline toitja.
Põld põllumehe piimalehm.
Põllu nurk kannab leiba, maja nurk võtab leiba.
Põllu nägu näitab põllumehe tegu.
Põllumees magab, põld kasvab, ametmees magab, amet seisab.
Sõnnik põllumehe kuld.
Sõuab sahk sirbi jälgil paistab põld peiu palgel.
Söötinud põld tahab teravat äket.
Täna vagu, homme vagu, nädala lõpul põld ju pooleni küntud.
Võla, mis enne jüripäeva tehtud, maksab lojus, mis pärast, põld.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929