Preili Smilla lumetaju

"Preili Smilla lumetaju" (Frøken Smillas fornemmelse for sne, 1992) on Peter Høegi romaan , mis tõi autorile rahvusvahelise kuulsuse. Eesti keeles ilmus romaan 1997. aastal ja 2008. aastal Arvo Alase tõlkes.

Tsitaadid kirjastuse Varrak 1997. aasta väljaandest.

Geomeetria on kaasasündinud nähtusena meie teadvuses. Välismaailmas ei eksisteeri iial täiuslikku lumekristalli. Kuid meie teadvuses kätkeb sädelev ja helitu teadmus täiuslikust jääst.

• Üksindus on mulle nagu teistele kiriku õnnistus. See on minu jaoks armuvalgus. Iial ei sule ma oma ust enda järel teadvustamata, et ilmutan enda suhtes halastust. (lk 11)
• Prantsuse koljumõõtjatel tekkis Gröönimaal tõsiseid probleeme. Nad töötasid teooria kallal, et inimese intelligentsi ja kolju suuruse vahel on lineaarne sõltuvus. Gröönlastel, keda nad käsitlesid kui ahvide ja inimeste vahelist üleminekuvormi, leidsid nad maailma suurimad kolbad. (lk 16)
• Ma ei ole kunagi öelnud, et ma olen täiuslik. Inimeste ees, kellel on võimu ja kes naudivad ning kasutavad seda, muutun ma teiseks, väiksemaks ja õelamaks inimeseks. (lk 18)
• Alati on huvitav jätta eurooplased vaikuse kätte. Nende jaoks on see tühjus, kus pinge vaid tõuseb ja läheneb talumatuse piirile. (lk 19)
• Räägitakse, et Gröönimaal juuakse palju. See on täiesti põhjendamatu alahindamine. Juuakse kohutavalt palju. (lk 21)
• Oma ligimesi võib pisut tundma õppida selle kaudu, mida nad kirjutavad ääremärkustena. Palju on arutatud Fermat' kadumaläinud tõestusi. Raamatusse, kus käsitleti seni tõestamata postulaati, et kui mingi arvu ruutu on võimalik jagada kahe teise arvu ruutude summaks, siis pole see võimalik suuremate astendajate puhul kui kaks, on Fermat lisanud ääremärkuse: "Sellele teoreemile olen ma leidnud lausa imelise tõestuse. Kahjuks on see leheserv liiga kitsas, et seda ära mahutada." (lk 23)
• Iga pimeda, arutu armumise sügavuses idaneb vihkamine armastatu vastu, kelle käes on inimese õnne ainus võti. (lk 34)
• Väga vähesed inimesed oskavad kuulata. Nende hõivatus kisub neid vestlusest eemale või siis püüavad nad sisimas olukorda parandada või mõtlevad, millest nad peaksid juttu alustama, kui teised vait jäävad ja saabub nende kord ette astuda. (lk 37)
• Võib-olla on vale, kui me mäletame läbimurdeid omaenda olemusse kui midagi säärast, mis leiab aset üksikuil, erakordseil hetkil. Võib-olla ei ole armumine, are teadmus, et me ise peame kunagi surema, armastus lume vastu tegelikult mitte ootamatused, võib-olla on nad kogu aeg meiega. Võib-olla ei sure nad iial. (lk 38)
• Igasugune teoreetiline seletus on intuitsiooni pisendamine. (lk 39)
• Keegi pole kinnisem kui lapsed ja keegi ei vaja seda suletust rohkem kui nemad. Vastuseisuks muule maailmale, mis kogu aeg käib, konserviavaja käes, et neid lahti kangutada ja vaadata, mis nende sisemuses toimub, et kindlaks teha, kas neid ei tuleks asendada sobivamate konservidega. (lk 45)
• Me arvame, et hirmul on teatud piir. See kehtib seni, kuni kohtame tundmatust. Hirmu on meil kõigil piiramatutes kogustes. (lk 77)
• Köietantsijale on väga kahjulik, kui köiehoidja teda valesti mõistab. Ja inuiti elu on käesoleval sajandil olnud köietants trossil, mille üks ots oli kinnitatud maailma kõige rängema ja muutlikuma kliimaga ning raskemate elutingimustega maa ning teine ots Taani haldusaparaadi külge. (lk 80)
• Gröönimaa põrgu ei ole euroopalik väävliloikudega mägimaastik. Gröönimaa põrgu on suletud ruum. (lk 92)
• On seaduspärasus, et kodus, kus tuntakse ennast hästi, lõpetavad inimesed köögis. (lk 101)
• Korralikku paanikasse sattumine võtab aega sekundi murdosa. Sellest lahtisaamine võib võtta pool õhtut. (lk 107)
• Igasugune katse vastandada kultuure üksteisele otsustamaks, milline neist on kõige kõrgemalt arenenud, ei ole iialgi muud kui veel üks Lääne kultuuri omaenda varjude vihkamise närune peegeldus. (lk 172)
• Kui inimene on tööle alla jäänud, siis avastab ta korraga oma sisimas lõbusa künismi maastikke. (lk 190)
• Inimene võib jõuda oma elus teatud ikka ja punkti, kus isegi tema luupainaja hakkab tunduma kuidagi rahustav ja tuttav. (lk 238)
• Miski siin päikese all ei ole nii groteskne kui külm euroopalik viisakus, mis on teostunud kolmandas ja neljandas maailmas. (lk 243)
• Mulle on osaks saanud privileeg õppida võõrkeeli. Selle asemel et teiste inimeste kombel ilmutada ainult kehva emakeeleoskust, olen mina abitu veel kahes-kolmes keeles. (lk 244)
• Qaanaaqis tundus meile, et käekellad on ilusad. Mõned kütid kandsid neid ehetena. Aga meil polnud mõtteski nende järgi oma elu korraldada. (lk 250)
• Euroopa jaoks sümboliseerib meri tundmatust ning laevasõit on teekond ja seiklus. Sellel kujutelmal pole tegelikkusega midagi ühist. Laevasõit on see liikumine, mis on kõige lähemal paigalseisule. (lk 263)
• Surma juures pole häda mitte selles, et ta muudab tulevikku. Pigem selles, et ta jätab meid üksi meie mälestustega. (lk 276)
• Armumine on omamoodi vaimuhaigus. Lähedases suguluses vihkamise, külmuse, vimma, joovastuse, enesetapuga. (lk 294)
• Eurooplastele on tarvis lihtsaid seletusi. Igal ajal eelistavad nad ühemõttelist valet vastuolulisele tõele. (lk 303)
• Nüüd toimub kõik nii kiiresti, et me juba praegu elame selles, mis hetke pärast muutub Vanadeks Headeks Aegadeks. (lk 319)
• Sõjaline kohalolek, tsivilisatsiooni vahetu vägivald on Arktikas mööda saamas. Arengule pole see enam vajalik. Praegu piisab liberaalsest üleskutsest saagiahnele krahmamisele kõigi selle juurde kuuluvate nüanssidega. (lk 320)
• Kõige tähtsam teave tuleb alati viimasena. Otsekui möödaminnes. Kõrvalkontraktis. Ääremärkusena. (lk 340)
• Valikuvõimalused on need, mis meie elu raskeks teevad. See, keda sunnitakse aina edasi liikuma, elab lihtsalt. (lk 341)
• Noorest peast usutakse, et seks on usalduslikkuse kõrgpunkt. Hiljem avastatakse, et see on vaevu algus. (lk 348)
• Võimatuste kalkuleerimine on raisatud aeg. Võib püüda elada jääga koos. Ei saa elada tema vastu, või teda muuta ja elada tema asemel. (lk 371)
• Me kõik oleme teaduse proselüüdid. Ja vastupidiselt teiste religioonide kummardajatele ei saa barjäärist meie ja preestrite vahel enam üle astuda. (lk 382)
• Armastus saabub küllusest ning kaob, kui jõutakse instinktide tasandile - nälja, une, turvatunde vajaduse juurde. (lk 373)
• Pole ühtegi inimest, kes ei tunneks kergendust, kui ta on sunnitud tõtt rääkima. (lk 377)
• Niikaua kui oled elus, otsid automaatselt ellujäämisvõimalusi. Just nagu oleks sinus endas üks teine isik, naiivsem, aga ka vastupidavam kui sa ise. (lk 388)
• Räägi meile, tullakse mulle ütlema. Siis me saame aru ja võime asja lõpetada. Nad eksivad. Lõpetada saab ainult seda, millest aru ei saada. Lahendust ei tule. (lk 416)