Kolju

Kolju ehk pealuu ehk kolp ehk surnupealuu on selgroogsetel pea skelett, mis kaitseb ja toestab peaaju, meeleelundeid ning seede- ja hingamiselundite alguosa.

Proosa

"Ja lõpuks lendas veel lühter mulle otse lagipähe ja purunes tuhandeks tükiks, ha-ha-haa!"

"Otse pähe?" naeris dArtagnan, hoides kõhtu kinni.

"Täitsa otse!"

"See lõi ju teil pea lõhki?"

"Ei, otse vastupidi, ma ju ütlesin, et lühter läks puruks. See oli klaasist."

"Ah, või lühter oli klaasist?"

"Veneetsia klaasist. See oli haruldus, mu armas, teist säärast ei ole, see kaalus kakssada naela."

"Ja langes teile pähe?"

" Ot... se... pä... he...! Kujutage ette, üleni kullatud, altpoolt inkrusteeritud kristallkuul. Kui lühter on süüdatud, põlevad ülal aromaatsed õlid, lühtril on leekiheitvad harud."

"Kujutan küll. Aga ega lühter ei põlenud?"

"Õnneks ei, muidu oleksin läinud põlema."

"Lühter lõi teid siis lihtsalt laperguseks?"

"Ei."

"Kuidas ei?"

"Ei. Lühter prantsatas vastu pealuud. Paistab, et meie peanuppu katab põrgulikult kõva kooruke."

"Kes seda ütles, Porthos?"

"Arst. Midagi kuplitaolist, mis kannataks välja isegi Pariisi Jumalaema kiriku."

"Tühi jutt!"

"Ja-jaa! Ilmselt on meie pealuu nii ehitatud."

"Rääkige 'enda eest, kulla sõber, pealuu on nii ehitatud teil, aga mitte teistel inimestel."

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", II osa, lk 413-414

Meie kirjandusliku ühistöö kohta esitatakse meile harilikult täiesti põhjendatud, kuid üpris ühetaolisi küsimusi: "Kuidas te ometi kahekesi kirjutate?"

Algul me vastasime üksikasjaliselt, laskusime detailidesse, jutustasime isegi tõsiselt tülist, mis meil oli tekkinud küsimuses, kas romaani "Kaksteist tooli" kangelane Ostap Bender ära tappa või ellu jätta. Me ei unustanud märkida, et kangelase saatuse otsustas loosivõtmine. Suhkrutoosi pandi kaks paberitükki, ühele neist oli väriseva käega joonistatud pealuu ja kaks kanakonti. Välja tuli pealuu - ja poole tunni pärast oli suure kombinaatori saatus otsustatud. Tal lõigati habemenoaga kõri läbi.

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov, "Autoritelt", [eessõna raamatule "Kuldvasikas"], Tänapäev, 2014, tlk Vladimir Pirson, lk 7

Välk näitab meile õmblust taeva kolbal.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 27

Kui me esimese päeva jooksul olime valmis kõhukoopaga ja rinnaõõnega, siis teisel päeval pidi kirurg Konrad appi võtma sae, et avada laiba koljut. See oli kõige kõrgema elujõu, psüühilise pneuma asukohaks. Siit levis see närvide kaudu kogu kehasse ja me võisime ka seda teed jälgida, samuti nagu olime jälginud animaalse ja vegetatiivse elujõu teed arterite ja veenide kaudu. Kuni lõpuks kolmandaks päevaks oli järele jäänud ainult luukere — viimane, mis püsis pärast kõdunemist. Ja ometi oli see osa inimkehast nii tähtsusetu, et sel polnud isegi oma planeeti. See oli vaevalt midagi arstidele, vaid huvitas rohkem kirurge.
- Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane", Lund 1967, lk 61

Prantsuse koljumõõtjatel tekkis Gröönimaal tõsiseid probleeme. Nad töötasid teooria kallal, et inimese intelligentsi ja kolju suuruse vahel on lineaarne sõltuvus. Gröönlastel, keda nad käsitlesid kui ahvide ja inimeste vahelist üleminekuvormi, leidsid nad maailma suurimad kolbad.
- Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, Varrak, 1997, lk 16

Luule

Kolm kolpa läksid riidu
maa põhjas pimedas.
Nad olid sinna viidud
ka suures pimedas.
/---/
Kolm kolpa kolmes leeris
ja nelja tuule peal,
neil sõda aina veeres,
ei tulnud rahu eal.

Need olid eesti kolud.
Need olid eesti olud.

Hando Runnel, "Võllalaul" kogus "Lauluraamat" (LR 41-42 1972), lk 16

Sinu maa ja minu, kas võib see veel olla alles?
Su keha viitadeta viirpuutee viib
Mu samblaste müüride ja varemes majani.
Säärane ilu kui sul on maa pealt kadumas.
Kuigi saabuvas ajas pole meie jaoks kodu,
Elame omaenese ajas koos. Nagu käblik
Tee samblapesa mu pealuu sisse, armas.

Richard Murphy, "Pesa müüris", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 2/1991