Susan Luitsalu

Susan Luitsalu (sündinud 18. oktoobril 1983) on eesti kirjanik, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht. Ta on avaldanud blogiraamatu "Küsimused kõikidele vastustele" (2010), reisiraamatud "Minu Dubai" (2018) ja "Minu maailm: Seiklused ei hüüa tulles" (2020) ning romaani "Ka naabrid nutavad" (2019).

• Kirjutamist nimetatakse ka sisuloomiseks, aga kui juba hakkad "sisu looma", ei saa sealt tulla midagi orgaanilist. Ükski luuletaja ei ütle ju, et mul ilmuvad järgmisel aastal kaaned, pean hakkama sisu looma. Sisuloomine tähendab seda, et kuskil on mingi kest või platvorm, mida üritatakse elu eest täita, et inimesed sinna läheksid ja vaataksid reklaami. Mina tahan kirjutada, mitte kaasi täita.
• Olen lapsest peale kohutavalt palju lugenud ja ilmselt on sellest midagi külge jäänud – samamoodi kui kakskeelsetele jääb külge mõlema vanema keel. Kui hakkad varakult lugema, kinnistub loo struktuur, viis, kuidas rääkida, kus peab olema algus, lõpp ja keskpaik.
• "Rannamaja" kohta öeldakse, et see on õudne saade, näeb välja nagu odav meelelahutus. Mind see aga paelub. Inimestele meeldib teiste akendest sisse vaadata – ka reality puhul vaatad kellegi ellu, see võibki olla piinlik, nii et vaatad läbi sõrmede, aga ikkagi vaatad. Seal seriaalis pannakse päris palju pidu, vahel küsitakse ka: kas siis ongi vaja, et inimene läheks televiisoris hulluks, kas peab ta siis täis jootma? Vastan, et ei pea täis jootma. Kui panna inimesed kinni kuskile tuppa, siis nad ongi juba teise päeva lõpuks peast nii soojad, et ütlevad ja reageerivad nii, nagu nad muidu ei reageeriks. "Kärbeste jumal" on kirjutatud väga ammu, aga nüüd on meedium vahetunud ja seda eksperimenti on võimalik päriselus korraldada. Kui aga sellest kõigest kirjutati nii ammu ja samad asjad endiselt juhtuvad, siis tõepoolest on inimkonnas stereotüübid ja arhetüübid ning korduvad psühholoogilised profiilid.

Olen ka oma romaanile saanud kriitikat, et tegelased esindavad stereotüüpe, aga nii kummaline kui see ka pole, me taandume mingitesse raamidesse. Sa ei pruugi esindada üht arhetüüpi, vaid olla segu mitmest, kuid meil ei saaks olla psühhiaatriateadust, kui inimesed mingis olukorras ei reageeriks ühtemoodi. Kui meil oleks seitse miljardit reageerimisviisi, siis oleks see planeet päris hull koht.

• Hea ja kurja osakaal ühiskonnas jääb tabamatuks, alati leidub mõlemat.

Elame vati sees, nii et kui midagi halba juhtub, siis me ei usu seda. Justkui ollakse veendunud, et pahad on ainult filmides, meil siin on kõik hästi. Et kui sa kedagi isiklikult tunned, siis see on juba garantii, et ta ei peksa kodus abikaasat ega ürita alaealisi võrgutada. Jabural kombel tundub hoopis usutavam see, et abikaasa ja lapsed mõtlevad oma kannatused välja.

• Nii lihtne on internetis midagi öelda, aga mida sa siis teed, kui teine tuleb su käest küsima, miks sa mulle niimoodi ütlesid. Ise püüan väljenduda nii, et julgeksin sama öelda ka otse, ilma ekraanita. Kui ei julge, jätan ütlemata.
• Kui töötasin üksvahe Cosmopolitanis, kurtsin emale, et teen mingit roosat löga. Ema lohutas, et pole hullu, kuskil on keegi, kelle argipäev on ülihall, ta ootab seda ajakirja väga ja see on talle eskapism – sa annad talle võimaluse nautida puhkehetke.
• Kui tuli romaanivõistluse teade, võtsin ette enda sees pulbitsevad probleemid. Kui mind miski häirib, siis on kirjutamine minu viis end väljendada. Mõni moderntantsija viskub toa keskele ja teeb kava, mina panen kirja.
• Presidendi vastuvõtul ei jaksa inimesed kurva näoga kõnet kuulata. Mis juhtus Sveta Grigorjevaga? Talle tehti hästi palju etteheiteid: mida sa irised, rikkusid meil peopäeva ära! Paljud prominentsed avaliku elu tegelased ütlesid Facebookis, et nemad küll oma ema sünnipäeval sellist jama ei aja. Et miks ei osata nautida ja hakatakse vinguma, me võiksime TÄHISTADA jne. Kui on valitud mingi tähtpäev valupunktidele tähelepanu juhtimiseks, on kindlasti neid, kes ütlevad "braavo, me peame selle peale mõtlema", kuid on ka väga suur hulk neid, kellele ei meeldi mõelda halbade asjade peale.
• Me ei taha vaadata masendavaid filme ega lugeda masendavaid raamatuid. Inimesed ei suuda isegi neid raamatuid lugeda, mis ei ole masendavad, mis on tõsised ja panevad mõtlema.

Meile ei meeldi mõelda tõsiste ja argiste asjade peale. Kui meeldiks, siis me ei tuleks koju, et keerata lahti televiisor ja vaadata sealt "Rannamaja". Me läheksime hoopis hooldekodusse ja teeksime paar tundi vabatahtlikku tööd.

Tahaksin, et siiski mõeldaks neile asjadele, mis mulle muret teevad, sest need ei tee ainult mulle muret – kuidas kasvatada oma lapsi nii, et nad ei kiusaks kedagi, kuidas ise ei oleks see, kes lööb oma lolli kommentaariga kellelegi mõtlematult hingehaava. Rääkimata sellest, et keegi meist ei tohi olla kodus vägivaldne, ei mehed ega naised, ei sõnades ega füüsiliselt.

Püüan huumori abil lugeja raskete teemade peale mõtlema kavaldada.

• Vahel teeb mulle nalja kultuuriinimeste konventsionaalsus – pead minema kindlat rada pidi ja siis pusserdatakse mingite takistuste ja kändude juures. Paljud lähevad ringiga, mina lähen otse. [---] Tihtipeale on just kultuuriinimesed, kes võiksid olla avatud meelega, nii konventsionaalsed. Karjääri võib olla ühendatud mitu eriala, üht saab teisegi heaks kasutada. Näiteks olen praegu tegev ühe dokumentaalfilmi juures, mille käigus sattusin New Yorgi galeriimaailma – loomulikult teen õhtul hotellis ka kirjalikke märkmeid. Loovusse peaks suhtuma vabalt, ja kui on võimalik, miks mitte kasutada eri meediume, et jõuda mitme kanali kaudu võimalikult paljudeni.
• Mulle meeldib inimesi jälgida. Kui olin väike, pani ema mu pidama looduspäevikut. Märkisin iga päev üles, mida looduses nägin, muudkui vaatlesin – see kujundas harjumuse. Mulle meeldib seada end metatasandile. Lähen näiteks üksi restorani, mind vaadatakse seal kaastundlikult – ahah, tal pole kellegagi koos söömas käia. Mina aga jälgin restorani nagu nukumaja: mis on inimestel seljas, milliste autodega nad tulevad, mida räägivad. Mulle meeldib hästi palju erinevates kohtades käia, moodsatest hipsteriurgastest rahvamaja diskoni. Ma ei põlga ära kellegi seltskonda, kuigi pean tunnistama, mõned seltskonnad on vahel rasked.
  • Intervjuu: Pille-Riin Larm, "Vastused kõikidele küsimustele" Sirp, 11.09.2020

Välislingid

• Alvar Loog, "Koduperenaisest kasvab küberkiusaja" Postimees, 29.01.2020
• Andrei Hvostov, "Aasta kirjaniku Susan Luitsalu romaanis jõuab tagahoovi rahvas haljale oksale" Eesti Ekspress, 02.09.2020