Vestlus

(Ümber suunatud leheküljelt Vestlemine)
Ane Marie Hansen (1852-1941), "Taluinterjöör kahe jutleva naisega", s.d.
Ingeborg Kolling, "Vestlev paar õhtuses interjööris" (1895)
Adele von Finck, "Naised vestlemas" (u 1916)
Stella Bowen, "Keskustelu Provence'is" (1936)

Proosa

muuda
  • Ent kõikidest meie vestlustest meeldis see Caesarile kõige vähem ja meie kolmainsuse — mille üle ta isegi nalja viskas — kohta antavad selgitused ei jõudnud kuidagi temani. Ta ütles, et see oli mõistatus ja et tema aju seda ei taipa, ja talle ei andnud kuidagi selgeks teha, mis asi see usk on. Ometi õnnestus vestlustel tema tähelepanu nii hästi kõrvale juhtida, et ta meie, naiste seltskonda meeste omale eelistas, sest et ta ei joonud, ja need, kes ei joo, on sellel maal vilets seltskond.
    • Aphra Behn, "Oroonoko", tlk Kätlin Kaldmaa, 2009, lk 44


  • Inimeste kõige lihtlabasemad kõnelused laskuvad raamatutele nagu säutsuvad varblased telefonitraadile.


  • Parim vestleja maailmas on see, kes aitab teistel rääkida.
    • John Steinbeck, "Hommiku pool Eedenit", tlk Pille Runtal, Tallinn: Varrak, 2001, lk 367


  • Nad istusid vaikides. Andrej veendus, kui raske asi on vestlus. Tal oli keskusteluks oma rutiin, kuid siin osutus kõik kasutuks. Neiu istus kramplikult sirgelt, põlved kõvasti vastu keha, silmad liikumatult Andrej lipsusõlmel. Nagu oleks lipsul merekoll või vähemalt sinepiplekk. See hakkas Andrejd häirima. Ta kompas lipsusõlme ja oli juba valmis kas või seapähklitest rääkima.


  • Evolutsioon on keerukas, ajuti lõbus ja sedavõrd seiklusrikas, et mind kohutavad vaid vähesed selle tujud või sundused. Meie ilmne vägivallaiha hirmutab, kuid mitte võimalus, et me peame üksteisega feromoonide vahendusel võib-olla huvitavaid, olgugi kavalaid vestlusi. Vaba tahe ei pruugi olla täiesti vaba, kuid tahtlik on see kindlasti, ja ometi näib, et see on üsna veniv mõiste. Nii osavad improviseerijad nagu inimesed oskavad peaaegu igast karist kõrvale põigata. Kui me millegagi tõesti silma paistame, siis piirangutest kõrvalehiilimise ja strateegiate väljanuputamisega, oskusega kõi­ge jõhkrama tõe ees silmi sulgeda, võimega elul kraest kinni haarata ja teda nagu kord ja kohus sakutada. Üsna kindlasti sakutab ta omalt poolt meidki, aga see meid ei takista.


  • Beatrice vihkas kirjutamist. Ainus sõna, mille üle ta selles korralikus ja igavas uurimuses uhkust tundis, oli "vestlus", mille ta oli valinud, eelistades seda ilmsemale "dialoogile". Neil päevil oleks Beatrice andnud sellise vestluse eest mida tahes. Ta mõistis uduselt, et nende luuletuste lugemine pakkus talle valusat ning näis, et ka keelatud võimalust silmata tsiviliseeritud jutuajamise ja varjamatu kire ühitust, mida kõik kindlasti tahtsid, aga mida ei paistnud olevat kellelgi, kui ta vaatas ringi oma väikeses maailmas, oma tõsiseid metodistidest vanemaid, ülikooli naiste teeklubi juhtivat proua Bengtssonit ning teisi üliõpilasi, kes piinlesid kutsete pärast tantsu- ja vistiõhtutele.


Luule

muuda

Ma kuulsin raukade vestlust:
"Kaob iga asi
ja kauaks meilgi kestvust."

  • William Butler Yeats, "Raugad imetlemas ennast veepeeglist", 1904 (tlk Märt Väljataga; W. B. Yeats, "Luulet", Tln: Eesti Raamat 1990, lk 59)
  NODES
see 11