Édouard Manet
- Mitte segi ajada Claude Monet'ga
Édouard Manet (23. jaanuar 1832 Pariis – 30. aprill 1883 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik.
| Édouard Manet | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Édouard Manet |
| Sündinud |
23. jaanuar 1832 Pariis |
| Surnud |
30. aprill 1883 (51-aastaselt) Pariis |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | maal, graafika |
| Kunstivool | realism, impressionism |
| Tuntud teoseid | "Eine murul", "Olympia", "Baar Folies-Bergère'is" |
Édouard Manet' tuntuimad teosed on "Eine murul" ja "Olympia". Need tekitasid kunstniku eluajal palju kõneainet ja mõjutasid tugevalt noori kunstnikke, kes kujundasid välja impressionismi. Manet ise ei pidanud end impressionistiks, kuid tänapäeval käsitletakse teda tavaliselt koos teiste impressionistidega.
Perekond ja haridus
muudaManet sündis jõukas ja heade sidemetega perekonnas. Tema ema Eugénie-Desirée, sündinud Fournier, oli pärastise Rootsi kuninga Karl XIV Johani ristitütar. Isa Auguste Manet oli kohtunik ja ootas, et ka Édouard teeks karjääri õigusteaduses. Kuid onu Charles Fournier julgustas poissi kunstiga tegelema ja viis teda sageli Louvre'isse.
1841. aastal astus Manet keskkooli. 1845. aastal läks ta onu nõuandel joonistamiskursustele. Seal tutvus ta Antonin Proustiga, kellest sai hiljem Prantsusmaa kunstiminister ja Manet' eluaegne sõber. Isa soovitusel sõitis Manet 1848 õppelaeval Rio de Janeirosse, kuid kukkus mereväkke astumise katsetel kaks korda läbi. Pärast seda isa leebus ja lubas pojal jätkata kunstiõpinguid.
Pärast oma isa Auguste'i surma 1862 abiellus Manet 1863. aastal Suzanne Leenhoffiga. Suzanne oli Hollandist pärit neiu, kelle isa oli palganud oma poegadele klaverit õpetama. On võimalik, et Suzanne oli nii Édouard Manet' kui ka tema isa armuke. 1852 sündis Suzanne'il vallaspoeg, kes sai nimeks Leon Koella Leenhoff. Tema isaks on peetud nii Auguste kui ka Édouard Manet'd. Édouard kujutas väikest Leoni mitmel oma maalil.
Loomingu algusaastad ja mõjutajad
muuda1850–1856 õppis Manet akadeemilist stiili viljelenud kunstniku Thomas Couture'i juures ning harjutas kätt Louvre'is vanade meistrite teoseid kopeerides. 1853–1856 reisis ta Saksamaal, Itaalias ja Hollandis ning sai mõjutusi Frans Halsilt, Diego Velázquezelt ja Francisco de Goyalt.
1856. aastal asutas Manet oma stuudio. Tema selle aja maale iseloomustavad lahtised pintslitõmbed, üksikasjade lihtsustamine ja üleminekutoonide vältimine. Tema selle aja loomingut iseloomustab realism. Ta maalis oma kaasajale omaseid teemasid: kerjuseid, lauljaid, mustlasi, inimesi kohvikutes ja härjavõitlusi. Religioosseid, mütoloogilisi ja ajaloolisi teemasid kasutas ta vähe, kuid siiski valmisid tal "Pilgatud Kristus" ja "Kristus inglitega".
Manet' rohmakas maalimisstiil ja tema teoste fotole omane valgustus olid omal ajal uudsed. Need eristusid selgelt renessansiajastu teostest, mida Manet hästi tundis, sageli kopeerinud oli ja inspiratsiooniallikana kasutas. Tema teoseid peetakse varamodernistlikeks. Päris modernismist eristab teda figuuride mustade piirjoonte kasutamine.
Manet' elu jooksul arvasid kunstikriitikud temast üldiselt halvasti. Ametlik tunnustus saabus alles elu lõpuaastatel. Kuid siiski oli Manet'l kogu oma kunstnikukarjääri jooksul palju poolehoidjaid. Nende hulka kuulus Émile Zola, kes teda avalikult ajakirjanduses toetas, ning Stéphane Mallarmé ja Charles Baudelaire, kes innustasid teda kujutama elu niisugusena, nagu see on, ja seda mitte ilustama. Manet omakorda maalis igaüht neist.
Manet tundis impressioniste hästi ning tema sõprade hulka kuulusid Edgar Degas, Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir, Alfred Sisley, Paul Cézanne ja Camille Pisarro. Nendega tutvus ta kunstnik Berthe Morisot' kaudu, kes 1874 abiellus Édouard Manet' noorema venna Eugéne'iga.
Manet mõjutas oluliselt impressionismi, aga ta ei osalenud impressionistide näitustel. Selle asemel eelistas ta saata oma maale Pariisi Salongi ja kutsus ka teisi impressioniste üles sama tegema, mitte ametlikku tunnustust täielikult hülgama ja üksnes omaenese näitusi korraldama. Sellegipoolest korraldas ka Manet isikunäitusi, kui teda ametlikele ülevaatenäitustele ei lubatud. Näiteks 1867. aasta maailmanäitusel pani Manet välja 50 maali isiklikus paviljonis. Ta ise ei pidanud end impressionistiks, kuigi tänapäeval teda tavaliselt impressionistide hulka loetakse.
Impressionistid mõjutasid omakorda Manet'd. Elu lõpupoole hakkas ta kasutama heledamaid värve, kuid kasutas kuni surmani ka musta, mida impressionistid üldiselt ei teinud. Teine impressionistidele omane joon oli otse natuurist maalimine. Ka Manet maalis küllaltki palju vabas õhus, kuid ei loobunud kunagi lõplikult stuudiomaalist.
Manet' ainus õpilane oli Eva Gonzalés (1849–1883).
"Kontsert Tuileries' aias"
muuda1862. aastal valmis tal maal "Kontsert Tuileries' aias". See on inspireeritud Halsist ja Velázquezest. Manet kujutas sellel oma sõpru, kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid, ning lisas teiste sekka autoportree. Maali õhustik kajastab seda, millisena Tuileries' aed välja nägi, ning võib ette kujutada koosviibimise juurde kuuluvat muusikat ja vestlust.
"Eine murul"
muuda1863. aastal valmis Manet'l teos "Eine murul". Pariisi Salong lükkas selle maali samal aastal tagasi. Sel aastal lükkas Salong tagasi üle 4000 teose, mistõttu keiser Napoleon III asutas Salon des Refusé (Tagasilükatute salongi), et rahvas saaks ise otsustada, kas Salongi valiti ikka õiged teosed. Tagasilükatute Salongis oli väljas ka "Eine murul".
Maalil on kujutatud täisriietuses mehed ja alasti naine. Need on Manet' vend Eugéne, naisevend Ferdinand Leenhoff ja Manet' lemmikmodell Victorine Meurent. Teos on maalitud katkestatud visandlike pintslitõmmetega. See oli uuenduslik maalimislaad, mis eristas Manet'd Gustave Courbet'st. Maali kompositsioon annab tunnistust sellest, et Manet oli tuttav vanade meistrite teostega. Sarnast stseeni, kus alasti naine on riietatud mehe (meeste) seltskonnas, on kujutatud maalil "Kontsert looduses", mille autorsus on omistatud Giorgionele ja Tizianile, ning Giorgione maalil "Torm". Kuid kolme figuuri poos maalil "Eine murul" sarnaneb Marcantonio Raimondi gravüüriga Raffaeli teosest "Parise otsus", mis pärineb eelmistega samast ajast, 16. sajandi algusest.
"Olympia"
muuda
Samal aastal valmis Manet'l teos "Olympia". Sellel on kujutatud alasti naist, kes lamab voodil ja vaatab otse vaataja poole. Modelliks oli jällegi Victorine Meurent. "Olympia" meenutab Tiziani maali "Urbino Venus" ja Goya maali "Alasti maja", kuid erineb neist mitmeski olulises aspektis.
Erinevalt aktimaalide tavapärasest ilustatusest presenteerib Manet vaatajale kohati tavatut tegelikkust: ta avab vaatajale sõna otseses mõttes ukse ühe noore prostituudi tuppa. Jah, nimelt ei kujutata maalil mõnda rikka aadliku naist või piltilusat tantsijannat, vaid hoopis prostituuti. Prostitutsioon oli Pariisis 1860. aastatel massiliselt levinud. Tegemist oli kui avaliku saladusega – kõik olid teadlikud, kuid sellest ei räägitud. Seda maali esitleti Pariisi Salongis 1865 ja see tekitas üldsuses suurt pahameelt. Antonin Prousti sõnul takistasid üksnes näituse administratsiooni ettevaatusabinõud pahaseid vaatajaid maali lõhki rebimast. Kuid paljud noorema põlvkonna kunstnikud kiitsid seda maali, näiteks Gustave Courbet, Paul Cézanne, Claude Monet ja hiljem Paul Gauguin.
Maali muudab sedavõrd pilkupüüdvaks eelkõige see, et vaatajal ei ole võimalik ennast kujutatavast distantseerida ega vaadata seda väljastpoolt. Kui Tiziani Venuse puhul on ilmselgelt märgata, et ta poseerib kunstnikule oma alastust, olles kergelt alistuv, kuid siiski kutsuv, siis Manet' tütarlaps ongi lihtsalt alasti, vaadates jultunud pilguga vaatajale otsa. Just selle pilguga antaksegi vaatlejale teada, et ta ei ole enam lihtsalt pealtvaataja, nagu Tiziani modelliga, vaid hoopis klient, kes on sisenenud neiu tuppa, et saada intiimteenust. Lisaks erinevalt Tiziani ja Botticelli Venustest, kes varjavad oma suguelundeid õrnalt käega, hoiab Manet' naine sellest väljakutsuvalt kinni, rõhutamaks, et ta lubab ennast kliendile üksnes siis, kui too on maksnud.
Küps looming
muuda
Tavaliselt kujutas Manet oma maalidel kesk- ja kõrgklassi inimesi nende sotsiaalses keskkonnas, kuid tegi seda ikka pisut omamoodi. Maal "Maskiball ooperis" kujutab elavat rahvahulka pidu nautimas, mehi kõrgete kübarate ja pikkade mustade ülikondadega, kes vestlevad maske kandvate ja kostümeeritud naistega. Modellidena kasutas Manet sellel maalil oma sõpru. Maal "Võiduajamine Longchampis" kujutab hobuste võiduajamist ebatavalise nurga alt: hobused tormavad otse vaataja poole.
Maalidel, kus on palju rahvast, on sageli koos mitmest ühiskonnakihist pärit rahvas, ja vahel rõhutatakse eri klassidest inimeste koosviibimist. See polnud tavaline ajal, kui paljud arvasid, et eri klassidesse kuuluvate inimeste vaheline suhtlus peaks olema võimalikult väike.
Manet ei kasutanud ajaloolist ainest, kuid mõnedki tema kaasaegseid sündmusi kujutavad maalid mõjuvad tänapäeval ajaloolisena. Nende hulka kuuluvad sõjamaalid. Esimene sellistest teostest oli 1864. aastal valminud "Kearsarge'i ja Alabama lahing", mis toimus USA kodusõja raames Prantsusmaa ranniku lähedal merel ning mida Manet võib-olla isegi oma silmaga nägi.
Aastatel 1867–1869 maalis Manet kolm maali "Keiser Maximiliani hukkamine". See teema oli Manet' jaoks oluline, mida võib näha nii sellest, et ta tegi maalist mitu versiooni, kui ka sellest, et need olid suhteliselt suured maalid. Neil kujutatakse Napoleon III mõjul Mehhiko keisriks saanud Habsburgide soost Maximiliano hukkamist mahalaskmise läbi. Kaasaegse vaataja mõtted võis taoline teos viia kergesti sellele, et kui juba Mehhikos keiser maha lasti, siis võib see juhtuda ka Prantsusmaal. Juba 1870 kukutatigi Napoleon III Prantsuse-Saksa sõja tulemusena ja välja kuulutati vabariik. Nendel maalidel on näha Goya sõjamaalide mõju. Manet mõjutas omakorda Pablo Picassot "Guernica" loomisel.
Pariisi kommuuni ajal viibis Manet Püreneedes. Veel samal aastal, 1871, valmis tal kommuuni mõjul maal "Barrikaad", millel kujutatakse revolutsionääride mahalaskmist. Kirjadest sõpradele tuleb selgelt välja, et oma südames pooldas Manet kommuuni ja eelistas seda Kolmanda Vabariigi alguses võimule tulnud valitsustele.
Viimased eluaastad
muuda
1881. aastal autasustati Manet'd Antonin Prousti survel[viide?] Auleegioni ordeniga.
Järgmisel aastal valmis Manet' viimane maal, "Baar Folies-Bergère'is". Samal aastal eksponeeriti seda Pariisi Salongis.
Manet suri süüfilisse ja reumasse, millesse oli haigestunud 40. eluaastates. Viimastel eluaastatel põhjustas haigus talle suurt valu ja lõpuks jäi ta osaliselt halvatuks. Sellele lisandus gangreen ja 11 päeva enne surma amputeeriti tal jalg. Ta suri Pariisis 51-aastaselt ja maeti Passy kalmistule.