Õudusfilm
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2007) |
Õudusfilm (argikeeles õudukas) on filmižanr. Õudusfilmi eesmärk on tekitada vaatajas hirmu, kartust, õudust, sageli ka jälestust. Õudusfilmide tavalisimad karakterid on vampiirid, zombid, koletised ja sarimõrvarid.
Varajaste õudusfilmide süžeede aluseks olid tihti klassikalised teosed ja kirjanduslikud motiivid, nagu Dracula, Frankensteini monstrum, muumia, libahunt, "Ooperifantoom" ning "Doktor Jekyll ja mister Hyde". Hilisemate õudusfilmide autorid leidsid inspiratsiooni sündmustest pärast Teist maailmasõda, mistõttu sündisid kolm uut alamžanri: persooniõudus, armagedoniõudus ja deemonlik õudus. Viimane on uuenduslik nägemus varajasematest õudusfilmidest.
Õudusfilme on peamiselt kritiseeritud nende liigse graafilise vägivalla poolest ja mõistetud valesti kui B-filme. Neis tegutsevad kurjad jõud, sündmused, karakterid ja mõnikord on toodud filmi tegevus igapäevamaailma.
Paljud nimekad lavastajad on teinud õudusfilme, näiteks Steven Spielberg. Osa õudusfilme sisaldab elemente teistest žanritest, nagu ulme, fantaasia, must komöödia ja triller.
Ajalugu
muudaVarajased filmid
muudaÕudusžanr on pärit 19. sajandist. Esimeseks õudusfilmiks peetakse Georges Méliès' "Saatana lossi" ("Le Manoir du Diable", 1896). Teine Méliès' film oli "Deemonite koobas" ("La Caverne Maudite", 1898).
20. sajandi alguses ilmusid Victor Hugo romaani "Jumalaema kirik Pariisis" ("Notre-Dame de Paris", 1831) põhjal valminud täispikad filmid "Esmeralda" (1906), "The Hunchback" (1909), "The Love of a Hunchback" (1910) ja "Notre-Dame de Paris" (1911), mille peategelaseks oli ebatavalise ja hirmutava välimusega Quasimodo, kes oli esimene täispikas mängufilmis ilmunud filmikoletis.
Paljud varajased õudusfilmid olid sakslaste tehtud. Nii Paul Wegeneri "Golem" ("Der Golem", 1915) kui ka Robert Wiene'i "Dr Caligari kabinett" ("Das Cabinet des Dr. Caligari", 1920) olid USA publiku hulgas menukad. Kõige edukam oli Friedrich Wilhelm Murnau vampiiriteemaline film "Nosferatu" ("Nosferatu, eine Symphonie des Grauens", 1922), mis oli autoriseerimata versioon Bram Stokeri "Draculast".
Varajased Hollywoodi draamad sisaldasid õudusfilmitunnuseid, kaasates versioone "Jumalaema kirik Pariisist" ("The Hunchback of Notre Dame", 1923) ja "Koletisest" ("The Monster", 1925). Mõlema filmi peaosas oli Lon Chaney, esimene USA õudusfilminäitleja. Tema populaarseim roll on filmis "Ooperifantoom" ("The Phantom of the Opera", 1925). Arvatakse, et just see film panigi aluse Universal Studiose kuulsatele õudusfilmidele.
1930. ja 1940. aastad
muudaVarajastel 1930. aastatel loodi Universial Pictures Co. Inc. Firma tootis hulga kuulsaid õudusfilme, nende hulgas "Dracula" (1931) ja "Muumia" ("The Mummy", 1932). Osades oli ulmefilmi elemente, näiteks James Whale'i "Frankenstein" (1931) ja "Nähtamatu mees" ("The Invisible Man", 1933). Need filmid olid mõeldud ehmatama, kuid sisaldasid ka palju tõsisemaid teemasid. Suurem osa neist said mõjutusi 1920. aastate Saksamaa filmidest. Béla Lugosi ja Boris Karloff tegid terve karjääri õudusfilmides näideldes.
Teised stuudiod lõid vähem edukaid õudusfilme, kuid Rouben Mamouliani "Dr Jekyll ja mr Hyde" ("Dr. Jekyll and Mr. Hyde", 1931) ja Michael Curtize "Vahakujude muuseumi müsteerium" ("Mystery of the Wax Museum", 1933) olid ühed silmapaistvamatest filmidest.
Universali õudusfilmid jätkusid 1940. aastatel "Huntmehega" ("The Wolf Man", 1941), mitte küll esimese, aga kindlasti usutava libahundifilmiga. Vahepealse ajaga oli Universal jätkanud ka Frankensteini ja Dracula filme. Sel ajaperioodil alustas Val Lewton B-kategooria filmide produtseerimisega. RKO Picturesi poolt tulid välja filmid "Kassinimesed" ("Cat People", 1942), "Ma kõndisin zombiga" ("I Walked With a Zombie", 1943) ja "Kehakratt" ("The Body Snacher", 1945).
1950. aastad
muudaSuurte muudatustega tehnoloogias muutus klassikaline õudusfilm ulmeõudusfilmiks. Lõputu rida väikese-eelarvelisi linateoseid, kus inimkond peab võitlema ohtudega "väljast poolt": tulnukate, surmavate mutatsioonidega inimeste, taimede ja putukatega. Selle perioodi klassikalisemad õudukad olid "Asi teisest maailmast" ("The Thing From Another World", 1951) ja Don Siegeli "Kehakrattide invasioon" ("The Invasion of the Body Snachers", 1956).
Hiljem, 1950. ja 1960. aastatel, tegutses Briti filmistuudio Hammer. Firma nautis ülemaailmset edu oma veriste, värviliste, klassikaliste filmidega. Hammer taaslinastas Dracula, Frankensteini, muumia, ooperifantoomi, libahundi ja zombid. Enamikus filmides mängisid peaosades Peter Cushing ja Christopher Lee. Nende karjäär sai alguse "Frankensteini needusega" ("The Curse of Frankenstein", 1957), "Dracula" (1958) ja "Muumiaga" ("The Mummy", 1959), millel on mitu järge. Hiljem tekkisid Euroopas veel ka Tigon-British ja Amicus stuudiod, mis said tuntuks oma antoloogiafilmidega nagu "Dr Terrori õudustemaja" ("Dr. Terror's House of Horrors", 1965).
American International Pictures (AIP) tegi filmisarja, mis põhines Edgar Allan Poe romaanidel. Kõik filmid lavastas Roger Corman, peaosatäitjaks oli Vincent Price. Need filmid õhutasid lavastajaid käsitlema aina vägivaldsemaid teemasid.
1960. aastad
muuda
Õudusfilm jagunes kolmeks: persooniõudus ("Psühho"), armagedoniõudus ("Elavate surnute öö") ja deemoniõuduseks ("Dracula pruudid"). Selle perioodi filmid olid õudusfilmi ja trilleri piirimail. Näiteks võib siin tuua Alfred Hitchcocki klassikalise "Psühho" ("Psycho", 1960), kus rõhutati, et õudus ei peitu deemonites ja üleloomulikes sündmustes, vaid inimese enda sees. Sarnaselt "Psühhole" käsitlesid sama teemat ka "Hirmu nägu" ("Peeping Tom", 1960), "Mõrvarlik" ("Homicidal", 1961), "Mis juhtus beebi Jane'ga?" ("What Ever Happend to Baby Jane?", 1962), "Tasa, tasa, armas Charlotte" ("Hush, Hush, Sweet Charlotte", 1964), "Kollektsionäär" ("The Collector", 1965) ja "Ilus mürk" ("Pretty Poison", 1968). Sarnaseid filme hakati taas looma aastast 1991 filmiga "Voonakeste vaikimine" ("The Silence of the Lambs").
Kummitused ja koletised jäid endiselt populaarseteks: "Süütud" ("The Innocennts", 1961) ja "Öö kummituste majas" ("The Haunting", 1963). Deemoniõuduse alamžanri tuntuimaks teoseks jäi kindlasti "Rosemary beebi" ("Rosemary's Baby", 1968).
Hitchcocki "Linnud" ("The Birds", 1963) omas pisut modernsemat tagapinda. Üks mõjuvamaid filme sel ajal oli George A. Romero zombiklassika "Elavate surnute öö" ("Night of the Living Dead", 1968).
Toodeti ka väikese eelarvega veriseid ja šokeerivaid filme, nagu Herscell Gordon Lewise "Verepidu" ("Blood Feast", 1963) ja "Kaks tuhat maniakki" ("Two Thousand Maniacs", 1964).
Roman Polanski "Rosemary beebi" andis hoogu William Friedkinile, kes lõi "Vaimude väljaajaja" ("The Exorcist", 1973). Sealt sai alguse satanistlik õudusfilm, mis keerles ümber religioossete teemade. Valmisid Robert Wise'i "Audrey Rose" (1977) ja "Oomen" ("The Omen", 1976), kus tegutsesid saatana poolt piinatud lapsed.
Satanistlikud, verised, zombisid sisaldavad filmid kogusid populaarsust. Wes Craveni "Viimane maja vasakul" ("The Last House on the Left", 1972) ja Tobe Hooperi "Texase mootorsaemõrvad" ("The Texas Chain Saw Massacre", 1974), mis nüüdisajal tunduvad kohati pigem koomilised kui õudsed, olid tol ajal šokeerivad. George A. Romero jätkas oma zombie-sarja filmiga "Surnute koidik" ("Dawn of the Dead", 1978). Kanada filmitegija David Cronenberg alustas oma body-horror filmidega. Esimene oli "Külmavärinad" ("The Shivers", 1975).
1976. aasta tõi suurele ekraanile esmakordselt filmi, mis põhines Stephen Kingi romaanil "Carrie". John Carpenter, kes oli saanud kiidusõnu oma filmide "Tume täht" ("Dark Star", 1974) ja "Rünnak 13. jaoskonnale" ("Assault on Precinct 13", 1976), valmistas hittfilmi "Halloween" (1978), mis polnud esimene omataoline, kuid üks paremini ekraniseerituid.
1975. aastal lõi Steven Spielberg "Lõuad" ("Jaws", 1975). Filmi edu kasutas ära Joe Dante, kes tegi filmid "Piraaja" ("Piranha", 1978), "Orca" (1977) ja "Tõus sügavusest" ("Up From the Depths").
Rideley Scotti "Tulnukas" (1979) oli 1970. aastate viimane suurfilm. Tänu sellele filmile hakkasid ka Euroopa filmimeistrid usinasti tööle. Itaaliast Mario Bava, Dario Argento ja Lucio Fulci ning Jacinto Molina ja Jess Franco Hispaaniast on praeguseks õudusfilmiveteranid.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |