1848. aasta revolutsioonid Saksa riikides

1848.–49. aasta revolutsioonid Saksa riikides, mille algusfaasi kutsuti ka märtsirevolutsiooniks (saksa: Märzrevolution), olid esialgu 1848. aasta revolutsioonide osa, mis puhkesid paljudes Euroopa riikides. Need olid rida lõdvalt koordineeritud proteste ja vastuhakke Saksa Liidu riikides, sealhulgas Austria keisririigis. Revolutsioonid, mis rõhutasid pangermanismi, näitasid rahva rahulolematust Liidu 39 sõltumatu riigi traditsioonilise, suuresti autokraatliku poliitilise struktuuriga, mis pärines endise Saksa-Rooma riigi Saksa territooriumilt. Nad näitasid rahva soovi Zollvereini liikumisele.

Keskklassi elemendid pühendusid liberaalsetele põhimõtetele, samas töölisklass otsis oma töö- ja elutingimustele radikaalseid lahendusi. Kuna revolutsiooni keskklassi ja töölisklassi osad lahknesid, võitis konservatiivne aristokraatia neid. Liberaalid olid sunnitud poliitilise tagakiusamise eest pagulusse põgenema, kus nad said tuntuks kui Forty-Eighters. Paljud rändasid Ameerika Ühendriikidesse, asudes Wisconsinist Texaseni.

Revolutsioonideni viinud sündmused

1848. aasta Saksamaa ülestõusu eeltöö tehti kaua enne seda. Hambachi festival 1832. aastal peegeldas näiteks kasvavat rahulolematust raske maksustamise ja poliitilise tsensuuri suhtes. Hambachi festival on märkimisväärne vabariiklastele, kes võtsid vabariikliku liikumise ja saksakeelse rahva ühtsuse sümbolina kasutusele must-punane-kuldsed värvid (tänapäeval kasutusel Saksamaa lipul).

Liberaalsete reformide algatus levis paljudes Saksa riikides, igas neist olid erinevad revolutsioonid. Neid innustasid ka 1848. aasta 22.–24. veebruari tööliste ja käsitööliste tänavameeleavaldused Pariisis, mis põhjustasid Prantsusmaa kuninga Louis-Philippe I troonist loobumise ja Suurbritanniasse pagulusse mineku. Prantsusmaal sai 1848. aasta revolutsioon tuntuks kui Veebruarirevolutsioon.

Revolutsioonid levisid üle Euroopa; nad tekkisid Austrias ja Saksamaal, alates 13. märtsil 1848 suure meeleavaldusega Viinis. See põhjustas vürst Metternichi tagasiastumise Austria keisri Ferdinand I peaministri kohalt ja Suurbritanniasse pagulusse mineku. Viini meeleavalduste aja tõttu kutsutakse Saksamaa revolutsioone tavaliselt märtsirevolutsiooniks (saksa: Märzrevolution).

Kartes Louis-Philippe I saatust, nõustusid mõned monarhid Saksamaal mõnede revolutsionääride nõudmistega, vähemalt ajutiselt. Lõunas ja läänes leidsid aset suured rahvakoosolekud ja massimeeleavaldused. Nad nõudsid ajakirjandusvabadust, koosolekutevabadust, kirjutatud põhiseadusi, rahva relvastamist ja parlamenti.

Austria

Pikemalt artiklis 1848. aasta revolutsioonid Austria keisririigis

Aastal 1848 oli Austria domineeriv Saksa riik. Seda pidas Napoleon aastal 1806 kaotatud Saksa-Rooma riigi järglaseks ja seda ei taaselustatud Viini kongressiga aastal 1815. Saksa Austria kantsler Metternich domineeris Austria poliitikas aastatel 1815–1848.

13. märtsil 1848 korraldasid üliõpilased Viinis suure tänavameeleavalduse ja sellest rääkis ajakirjandus kõigis saksakeelsetes riikides. Pärast tähtsat, kuid suhteliselt väikest meeleavaldust Lola Montezi vastu Baieris 9. veebruaril 1848 (vaata allpool) toimus esimene suur 1848. aasta vastuhakk Saksa maadel Viinis 13. märtsil 1848. Meeltavaldavad üliõpilased Viinis olid kärsitud ja said julgustust liberaalse preestri Anton Füsteri jutlusest pühapäeval, 12. märtsil 1848 ülikooli kabelis. Üliõpilastest meeleavaldajad nõudsid põhiseadust ja üldise meeste valimisõigusega valitud asutavat kogu.

Keiser Ferdinand ja tema peamine nõuandja Metternich suunasid väed meeleavaldust purustama. Kui meeleavaldajad liikusid tänavatel palee lähedal, avasid väed tule üliõpilaste suunas, tappes mitu. Viini uus töölisklass ühines üliõpilaste meeleavaldusega, arendades relvastatud ülestõusu. Alam-Austria maapäev nõudis Metternichi tagasiastumist. Omamata jõudu Metternichi kaitseks, nõustus Ferdinand vastumeelselt ja vallandas ta. Endine kantsler läks pagulusse Londonisse.

Ferdinand nimetas uued, nominaalselt liberaalsed ministrid. Austria valitsus koostas põhiseaduse 1848. aasta aprilli lõpus. Rahvas lükkas selle tagasi, kuna enamus oli jäetud hääleõiguseta. Viini kodanikud olid tagasi tänavatel 26.–27. mail 1848, püstitades barrikaade armee rünnaku vastu. Ferdinand ja tema perekond põgenesid Innsbrucki, kus nad veetsid mõned järgmised kuud, ümbritsetuna ustavatest Tirooli talupoegadest. Ferdinand andis välja kaks manifesti, 16. mail ja 3. juunil 1848, mis tegid rahvale järeleandmisi. Ta muutis Riigipäeva rahva valitavaks Asutavaks Koguks. Muud järeleandmised olid vähem olulised ning suunatud üldiselt ümberkorraldustele ja Saksamaa ühinemisele.

Ferdinand tuli Innsbruckist Viini tagasi 12. augustil 1848. Varsti pärast seda, 21. augustil 1848 täitis töölisklass taas tänavad, et protestida kõrge tööpuuduse ja valitsuse dekreedi palkade vähendamisest vastu. 23. augustil 1848 avasid Austria väed relvitute meeleavaldajate pihta tule ja tapsid mitu.

Septembri lõpus 1848 otsustas keiser Ferdinand, kes oli ka Ungari kuningas Ferdinand V, saata Austria ja Horvaatia väed Ungarisse purustama seal demokraatlikku ülestõusu. 29. septembril 1848 said Austria väed Ungari revolutsioonilistelt vägedelt lüüa. 6.–7. oktoobril 1848 avaldasid Viini kodanikud meelt keisri Ungari-vastase tegevuse vastu. Seetõttu põgenes keiser Ferdinand I 7. oktoobril 1848 Viinist, tehes oma residentsiks kindluslinna Olomouci Moravas, keisririigi idaosas. 2. detsembril 1848 loobus Ferdinand oma vennapoja Franz Josephi kasuks troonist.

Baden

Pikemalt artiklis Badeni revolutsioon

Badenil oli olnud liberaalne põhiseadus aastast 1811, kuni reaktsioon sundis aristokraatlikud valitsejad põhiseaduse aastal 1825 tühistama. Aastal 1830 sai suurhertsogiks Leopold. Tema valitsemine tõi liberaalsed reformid põhiseaduslikku, tsiviil- ja kriminaalõigusse ning haridusse. Aastal 1832 ühines Baden (Preisi) Tolliliiduga. Pärast uudiseid veebruaris 1848 saavutatud revolutsioonilistest võitudest Pariisis toimusid ülestõusud kogu Euroopas, sealhulgas Austrias ja Saksa riikides.

Baden oli esimene riik Saksamaal, kus toimusid rahvarahutused, vaatamata liberaalsetele reformidele. Baden juhtus olema üks kõige liberaalsemaid riike Saksamaal. Pärast Pariisi Veebruaripäevade uudiste jõudmist Badenisse oli seal mitu spontaanset juhtumit, kus talupojad põletasid kohalike aristokraatide mõisaid ja ähvardasid neid.

27. veebruaril 1848 võttis rahvakoosolek Badenist Mannheimis vastu resolutsiooni, mis nõudis õiguste deklareerimist. Sarnased resolutsioonid võeti vastu ka Württembergis, Hessen-Darmstadtis, Nassaus ja teistes Saksa riikides. Üllatavalt tugev rahva toetus nendele liikumistele sundis valitsejaid peaaegu vastupanuta andma järele paljudele märtsinõudmistele (Märzforderungen).

Märtsirevolutsioon Viinis oli katalüsaator revolutsioonile kõigis Saksa riikides. Rahva nõudmised olid valitud esindusvalitsused ja Saksamaa ühendamine. Hirm Saksa riikide vürstide ja valitsejate poolt sundis neid reformide nõudmisega nõustuma. Nad kiitsid heaks eelparlamendi, mis kogunes 31. märtsist 4. aprillini 1848 Pauluse kirikus Frankfurdis, ülesandeks koostada uus põhiseadus, mida kutsuti "Saksa rahva põhiõigused ja nõudmised". Enamik eelparlamendi delegaate olid põhiseaduslikud monarhistid.

Baden saatis eelparlamenti kaks demokraati, Friedrich Heckeri ja Gustav Struve. Vähemuses ja edu puudumises pettununa jalutasid Hecker ja Struve 2. aprillil 1848 protestiks välja. Väljamarss ja jätkuv revolutsiooniline plahvatus Saksamaal kannustas eelparlamenti tegudele; nad andsid välja resolutsiooni, mis kutsus ülesaksamaalise rahvuskogu loomisele.

8. aprillil 1848 leppis kogu kokku seaduses, mis võimaldas üldist valimisõigust ja kaudset (kaheastmelist) hääletussüsteemi. Valiti uus Rahvuskogu ja 18. mail 1848 kogunes 809 delegaati (kellest 585 olid valitud) Pauluse kirikusse Frankfurdis Frankfurdi rahvuskogule. Paremtsentristlik ajakirjanik Karl Mathy oli nende seas, kes valiti Frankfurdi rahvuskogusse.

Vabariiklike agitaatorite õhutatud korralagedus jätkus Badenis. Kartes suuremaid rahutusi, hakkas Badeni valitsus kasvatama armee suurust ja otsima abi naaberriikidest. Badeni valitsus püüdis rahutusi maha suruda ajakirjanik Joseph Fickleri vahistamisega, kes oli Badeni demokraatide juht. Vahistamised põhjustasid pahameelt ja protestide kasvu. Täiemõõduline ülestõus puhkes 12. aprillil 1848. Baieri valitsus surus 20. aprillil 1848 Friedrich Heckeri juhitud revolutsioonilised väed Preisi vägede abiga Kandernis maha, lõpetades niinimetatud Heckeri ülestõusu.

Mais 1849 toimus Badenis revolutsioonilise tegevuse taaselustumine. Kuna see oli tihedalt seotud ülestõusuga Pfalzis, kirjeldatakse seda tagapool lõigus "Pfalz".

Pfalz

Pikemalt artiklis Pfalzi ülestõus

Kui revolutsiooniline plahvatus 1849. aasta kevadel taaselustus, algasid 6. mail 1849 Elberfeldis Reinimaal ülestõusud. Kuid ülestõusud laienesid varsti Badenisse, kui Karlsruhes rahutused puhkesid. Badenit ja Pfalzi (siis Baieri kuningriigi osa) eraldas vaid Rein. Ülestõus Badenis ja Pfalzis leidis aset suuresti Reini orus piki nende ühist piiri ja peeti sama liikumise aspektist. Mais 1849 oli suurhertsog sunnitud Karlsruhest lahkuma ja otsima abi Preisimaalt. Nii Pfalzis kui ka Badenis kuulutati välja ajutised valitsused. Badenis olid tingimused ajutisele valitsusele ideaalsed: nii avalikkus kui ka armee toetasid tugevalt põhiseaduslikke muudatusi ja demokraatlikke reforme valitsuses. Armee toetas tugevalt põhiseaduse nõudmist; riigil oli piisavalt arsenali ja riigikassa oli täis. Pfalzis ei olnud samad tingimused.

Pfalzis oli traditsiooniliselt rohkem ülemklassi kodanikke, kui mujal Saksamaal, ja need olid revolutsiooniliste muudatuste vastu. Pfalzis ei toetanud armee revolutsiooni ja see ei olnud hästi varustatud. Kui ülestõusnute valitsus Pfalzis võimu võttis, ei saanud ta korralikku riiki ega täis riigikassat. Pfalzi relvastus piirdus eramusketite, vintpüsside ja sportpüssidega. Pfalzi ajutine valitsus saatis agente Prantsusmaale ja Belgiasse relvi ostma, kuid edutult. Prantsusmaa keelustas relvade müügi ja ekspordi nii Badenisse kui ka Pfalzi.

Ajutine valitsus nimetas esmalt Pfalzi sõjalise ametkonna juhiks juristi, demokraadi ja Frankfurdi rahvuskogu liikme Joseph Martin Reichardi. Esimene Pfalzi sõjavägede ülemjuhataja oli Daniel Fenner von Fenneberg, endine Austria ohvitser, kes juhatas 1848. aasta ülestõusu ajal Viinis rahvuskaarti. Varsti asendas teda Felix Raquilliet, endine Poola staabikindral Poola ülestõusnute armees aastatel 1830–1831. Lõpuks sai Pfalzi relvajõudude ülemjuhatajaks Ludwik Mierosławski ja vägede välikomandöriks Franz Sznayde.

Teised märkimisväärsed sõjaväe ohvitserid ajutise valitsuse teenistuses Kaiserslauterni linnas olid Friedrich Strasser, Alexander Schimmelpfennig, kapten Rudolph von Manteuffel, Albert Clement, härra Zychlinski, Friedrich Beust, Eugen Oswald, Amand Goegg, Gustav Struve, Otto von Corvin, Maximilien Joseph Moll, Gottfried Kinkel, härra Mersy, Karl Emmermann, Franz Sigel, major Nerlinger, kolonel Kurz, Friedrich Hecker ja Hermann von Natzmer. Hermann von Natzmer oli endine Preisi ohvitser, kes oli juhtinud Berliini arsenali. Keeldumisega tulistada ülestõusnute vägesid, kes ründasid 14. juunil 1848 arsenali, muutus Natzmer Saksamaa ülestõusnute kangelaseks. Ta mõisteti tulistamiskäsu täitmatajätmise eest 15 aastaks vangi, kuid aastal 1849 põgenes ta vanglast ja pages Pfalzi, et ühineda ülestõusnute vägedega. Endine Preisi ohvitser Gustav Adolf Techow ühines samuti Pfalzi vägedega. Leitnant-kolonel Freidrich Anneke organiseeris suurtükiväge ja pakkus teenistust laskemoonaga kauplejatele. Ta oli Kommunistliku Liiga liige ja üks Kölni tööliste liidu asutajaid aastal 1848, Neue Kölnische Zeitungi toimetaja ja demokraatide Reini ringkonnakomitee.

Pfalzi ja kogu Saksamaa demokraadid pidasid Baden-Pfalzi ülestõusu osaks laiemast ülesaksamaalisest võitlusest põhiseaduslike õiguste eest. Franz Sigel, teine leitnant Badeni armees, demokraat ja ajutise valitsuse toetaja, koostas plaani reformiliikumise kaitsmiseks Karlsruhes ja Pfalzis. Ta soovitas kasutada Badeni armeekorpust liikumiseks Hohenzollerni linna ja kuulutada välja Hohenzollerni vabariik, siis marssida Stuttgarti. Pärast Stuttgardi ja ümbritseva Württembergi riigi sütitamist pidi korpus marssima Nürnbergi ja püstitama laagri Frangimaal. Sigel ei suutnud seletada tegelemist eraldi Frankfurdi linnaga, Frankfurdi rahvuskogu asukohaga, et anda sõjaväekampaaniale ülesaksamaaline iseloom Saksa põhiseaduse jaoks.

Olenemata Sigeli plaanist, ei asunud uus ülestõusnute valitsus rünnakule. Ülestõusu Karlsruhes ja Badeni riigis surus lõpuks Baieri armee maha. Lorenz Brentano, jurist ja demokraat Badenist, juhtis valitsust, omades absoluutset võimu. Ta nimetas Karl Eichfeldi sõjaministriks. Hiljem asendas Eichfeldi sõjaministrina Rudolf Mayerhofer. Florian Mördes nimetati siseministriks. Veel üks ajutise valitsuse liige oli Joseph Fickler, ajakirjanik ja demokraat Badenist. Põhiseaduslike jõudude juhid Badenis olid Karl Blind, ajakirjanik ja demokraat Badenist; ning Gustav Struve, veel üks ajakirjanik ja demokraat Badenist. Johann Philipp Becker pandi vastutama rahvamiilitsa eest. Poola päritolu Ludwik Mierosławski, kes oli võtnud osa sõjaväeoperatsioonidest Poola ülestõusu ajal aastatel 1830–1831, pandi vastutama sõjaväeoperatsiooni eest Reini jõe Pfalz poolel.

Brentano korraldas igapäevaseid ülestõusu asju Badenis ja Mieroslawski juhtis sõjaväge Pfalzi poolel. Nad ei teinud head koostööd. Näiteks otsustas Mieroslawski kaotada kauaaegse tolli Mannheim-Ludwigshaveni sillal üle Reini jõe. Seda ei kogutud Pfalzi poolel, kuid Brentano valitsus kogus seda Badeni poolel. Jätkuva koostöö puudumise tõttu kaotas Mieroslawski Waghausle ja Ubstadt in Badeni lahingud. Tema ja ta väed olid sunnitud taganema üle Lõuna-Badeni mägede, kus nad võitlesid viimase lahingu preislaste vastu Murgi linnas, piiril Badeni ja Šveitsi vahel. Mieroslawski ja teised lahingus ellujäänud põgenesid üle piiri Šveitsi ja komandör läks pagulusse Pariisi.

Friedrich Engels võttis osa ülestõusust Badenis ja Pfalzis. 10. mail 1848 reisisid tema ja Karl Marx sinna Kölnist, piirkonna sündmusi jälgima. 1. juunist 1848 said Engels ja Marx Neue Rheinische Zeitungi toimetajateks. Vähem kui aasta hiljem, 19. mail 1849 sulgesid Preisi võimud ajalehe, kuna see toetas põhiseaduslikke reforme.

1848. aasta lõpul kavatsesid Marx ja Engels kohtuda Carl d’Esteriga, kes oli siis ajutise valitsuse liige Badenis ja Pfalzis. Ta oli arst, demokraat ja sotsialist, kes oli Kommunistliku Liiga Kölni kogukonnakapiitli liige. d’Ester valiti aastal 1848 Preisi rahvuskogu saadikuks. d’Ester valiti 26.–30. oktoobrini toimunud 1848 teisel demokraatlikul kongressil Berliinis koos Reichenbachi ja Hexameriga Saksa demokraatide keskkomiteesse. Oma kohustuste tõttu ajutises valitsuses ei saanud d’Ester osaleda tähtsal kohtumisel Pariisis Saksa keskkomitee nimel. Ta tahtis pakkuda Marxile mandaati koosolekul osalemiseks tema asemel. Marx ja Engels kohtusid d’Esteriga Kaiserslauternis. Marx sai mandaadi ja suundus Pariisi.

Engels jäi Pfalzi, kus ta aastal 1849 ühines Reinimaa kodanikega Elberfeldi barrikaadidel, valmistudes võitlema Preisi vägedega, keda oodati saabuvat ülestõusu vastu. Oma teel Elberfeldi kandis Engels kaasas kahte kasti püssipadrunitega, mille olid kogunud Solingeni töölised, kui nad ründasid arsenali Gräfrathis. Preisi väed saabusid ja purustasid ülestõusu augustis 1849. Engels ja mõned teised põgenesid Kaiserslauternisse. Kaiserslauternis ühines Engels 13. juunil 1849 800-mehelise tööliste rühmaga, millest endine Preisi sõjaväe ohvitser August Willich moodustas sõjaväekorpuse. Ta oli ka Kommunistliku Liiga liige ja toetas revolutsioonilisi muudatusi Saksamaal. Äsjaloodud Willichi korpus moodustas koos teiste revolutsiooniliste rühmadega umbes 30 000-mehelise armee; see võitles hästitreenitud Preisi vägede vastu. Engels võitles Willichi korpuses kogu Pfalzi kampaania aja.

Preislased võitsid seda revolutsioonilist armeed ja Willichi korpuse ellujäänud ületasid Šveitsi piiri. Engels jõudis Šveitsi 25. juulil 1849. Ta saatis sõna oma pääsemisest Marxile ja sõpradele ja seltsimeestele Londonis. Pagulasena Šveitsis hakkas Engels kirjutama oma kogemustest revolutsiooni ajal. Ta avaldas artikli "Kampaania Saksa keiserliku põhiseaduse eest". Tänu Preisi armee kergele ülestõusu purustamisele hakkasid paljud Lõuna-Saksa riigid uskuma, et Preisimaa, mitte Austria, on saamas uueks suurvõimuks piirkonnas. Ülestõusu mahasurumine Badenis ja Pfalzis oli Saksa revolutsiooniliste ülestõusude lõpp, mis olid alanud 1848. aasta kevadel.

Preisimaa

Märtsis 1848 kogunesid rahvahulgad Berliinis kuningale oma nõudmisi esitama. Kuningas Friedrich Wilhelm IV, keda üllatati, allus suuliselt kõigile meeleavaldajate nõudmistele, sealhulgas parlamendivalimised, põhiseadus ja ajakirjandusvabadus. Ta lubas, et "Preisimaa tuleb viivitamatult liita Saksamaaga".

Barrikaadid Alexanderplatzil Berliinis

13. märtsil ründas armee rahvast, kes tuli tagasi koosolekult Tiergartenis; oli üks surnu ja palju haavatuid. 18. märtsil toimus suur meeleavaldus; kui tehti kaks lasku, kartis rahvas, et nende vastu kasutatakse kuni 20 000 sõdurit. Rahvas püstitas barrikaadid, algas võitlus ja lahing kestis, kuni vägedel kästi 13 tundi hiljem taganeda, jättes maha sadu surnuid. Hiljem püüdis Friedrich Wilhelm avalikkust veenda, et ta jätkab valitsuse ümberkorraldamist. Kuningas kiitis heaks ka kodanike relvastamise.

21. märtsil kõndis ta läbi Berliini tänavate, osaledes ülestõusu tsiviilohvrite massimatusel Friedrichshaini kalmistul. Tema ja ta ministrid ja kindralid kandsid revolutsioonilist trikoloori (must, punane ja kuldne). Pärast Poola vangide vabastamist läksid need paraadiga läbi linna, rahva heakskiiduga. Poolakad olid olnud vangistatud kahtlustatuna mässu kavandamises endistel Poola territooriumitel, mida nüüd valitses Preisimaa. 254 rahutuste ajal tapetud inimest pandi Gendarmenmarktis katafalkidele. Umbes 40 000 inimest saatis neid matmispaika Friedrichshainis.

Surnud Gendarmenmarktis Berliinis

Asutav rahvuskogu valiti ja kogunes 18. mail 1848 Pauluse kirikusse Frankfurdis. Ametlikult ülesaksamaaliseks rahvuskoguks kutsutuna koosnes see 1848. aasta aprilli lõpus ja mai alguses demokraatlikult valitud saadikutest eri Saksa riikidest. Saadikute hulgas oli 122 valitsusametnikku, 95 kohtunukku, 81 juristi, 103 õpetajat, 17 tootjat ja hulgiedasimüüjat, 15 arsti ja 40 maaomanikku. Kogu enamus olid liberaalid. See sai tuntuks kui 'professorite parlament', kuna paljud selle liikmed olid lisaks muudele kohustustele akadeemikud. Üks töölisklassist liige oli poolakas ja, sarnaselt kolleegidega Tiroolist, ei võetud teda tõsiselt.

Alates 18. maist 1848 töötas Frankfurdi rahvuskogu leidmaks viise Saksa riikide ühendamiseks ja põhiseaduse kirjutamiseks. Kogu ei suutnud resolutsioone vastu võtta ja saadeti lõpututes vaidlustes laiali.

22. mail 1848 kogunes järgmine valitud kogu esimest korda Berliinis. See valiti 1848. aasta 8. aprilli seaduse järgi, mis võimaldas üldist valimisõigust ja kaheastmelist hääletussüsteemi. Enamik kogusse, niinimetatud Preisi rahvuskogusse, valitud saadikuid olid linnakodanike või liberaalse bürokraatia liikmed. Nad püstitasid "kokkuleppel krooniga" põhiseaduse kirjutamise ülesande. Kuningas Friedrich Wilhelm IV kehtestas demokraatlike jõudude õõnestamiseks ühepoolselt monarhistliku põhiseaduse. See põhiseadus jõustus 5. detsembril 1848. 5. detsembril 1848 saadeti Berliini kogu laiali ja asendati kahekojalise seadusandliku koguga, mida võimaldas monarhistlik põhiseadus. Selle seadusandliku kogu osad olid Herrenhaus ja Landtag. Otto von Bismarck valiti esimesse Landtagi, mis valiti uue monarhistliku põhiseadusega.

Saksimaa

Saksimaa kuningriigi pealinnas Dresdenis tuli rahvas tänavatele nõudma kuningas (Friedrich August II-lt) tegelemist valimisreformi, sotsiaalse õigluse ja põhiseadusega.

Kuulus Saksa helilooja Richard Wagner tegeles kirglikult revolutsiooniga Dresdenis, toetades demokraatlik-vabariiklikku liikumist. Hiljem, Dresdeni maiülestõusu ajal 3.–9. maini 1849 toetas ta ajutist valitsust. Ülestõusust võtsid osa veel Vene revolutsionäär Mihhail Bakunin ja Saksa töölisklassi juht Stephan Born. Ühtekokku mehitas Maiülestõusu ajal barrikaade umbes 2500 võitlejat. 9. mail 1849 lahkus Wagner koos ülestõusu juhtidega Dresdenist vahistamisest pääsemiseks Šveitsi. Ta veetis aastaid paguluses Šveitsis, Itaalias ja Pariisis. Lõpuks andestas valitsus talle ja ta naasis Saksamaale.

Alates revolutsioonilistest sündmustest aastal 1830 valitses Saksimaad põhiseaduslik monarhia kahekojalise seadusandliku kogu ja vastutava valitsusega. See põhiseadus oli Saksi valitsuse aluseks aastani 1918. 1848. aasta revolutsioon tõi Saksimaa valitsusele populaarseid reforme.

Aastal 1849 rändas palju Saksi kodanikke välja Ameerika Ühendriikidesse, sealhulgas Michael Machemehl. Nad randusid Galvestonis ja asutasid Saksa teksaslaste kogukonna. Sajandi keskpaigas elasid mõned linnades, kuid paljud arendasid olulisi farme Texase lääneosas.

Reinimaa või Reini Preisimaa

Reinimaa jagas ühist ajalugu Hesseni, Luksemburgi ja Pfalziga, mis olid olnud aastast 1795 Napoleoni Prantsusmaa kontrolli all. Napoleoni armeed purustasid Saksa-Rooma riigi armeed. Tema võim kehtestas sotsiaalsed, halduslikud ja seadusandlikud meetmed, mis murdsid feodaalvõimu, mida vaimulikkond ja aadel oli varem piirkonnas kasutanud. Reinimaa pinnas pole parim põllumajanduseks, kuid metsandus on seal alati olnud tugev haru. Suhteliselt vähene põllumajandus, feodaalstruktuuri likvideerimine 18. sajandi lõpus ja tugev raietööstus aitasid Reinimaa industrialiseerimisele kaasa. Koos lähedalasuvate söemaardlatega Markis ja Reini kaudu juurdepääsuga Põhjamereni muutus Reinimaa Reini läänekaldal 19. sajandil peamiseks tööstusalaks Saksamaal. Aastaks 1848 olid Aachen, Köln ja Düsseldorf raskelt industrialiseeritud, seal oli esindatud arvukalt tööstusharusid. 19. sajandi alguses oli rohkem kui 90% Reinimaa rahvastikust hõivatud põllumajanduses (sealhulgas metsalangetamine), kuid aastal 1933 töötas põllumajanduses veel vaid 12%.

Aastaks 1848 oli arenenud suur tööstustööliste klass, proletariaat, ning tänu Napoleoni Prantsusmaale oli haridustase suhteliselt kõrge ja see oli poliitiliselt aktiivne. Kui teistes Saksa riikides juhtis 1848. aasta ülestõuse liberaalne väikekodanlus, oli Reinimaal proletariaat juba 1840. aastal kinnitanud avalikult oma huvisid kodanluse vastu.

Aastal 1848 hoidis Preisimaa Reinimaad enda kontrolli all kui "Lääne-Preisimaa" osa, olles esimest korda selles piirkonnas territooriumi omandanud aastal 1614. Napoleoni ajastul, nagu varem mainitud, oli Reinimaa Reini jõest läänes liidendatud Prantsusmaaga ja selle feodaalstruktuurid lammutatud. Kuid pärast Napoleoni kaotust aastal 1814 võttis Preisimaa Reinimaa läänekalda üle. Selle valitsus pidas reinimaalasi alamateks ja võõraks rahvaks, ja hakkas taastama vihatud feodaalstruktuure. Palju revolutsioonilisest tõukest Reinimaal aastal 1848 toonitas tugev Preisimaa-vastane tunne. Reinimaalased võtsid hoolikalt arvesse kuningas Friedrich Wilhelm IV teadaannet 18. märtsil 1848 Berliinis, et moodustatakse ühendatud riigipäev ja et algatatakse muid demokraatlikke reforme. Valimised ühendatud riigipäevale olid kaudsed. Valimised peeti üldise meeste valimisõiguse alusel, ja nad pidid valima ühendatud riigipäeva liikmeid. Reinimaalased jäid seoses selle eduga lootusrikkaks ja ei osalenud ülestõusude esimeses ringis, mis toimusid Saksamaa teistes osades.

Preisi valitsus pidas vaikust Reinimaal ekslikult lojaalsuseks autokraatlikule Preisi valitsusele. Preisi valitsus hakkas pakkuma sõjalist abi teistele riikidele ülestõusude mahasurumiseks nende territooriumitel ja linnades, s.o Dresdenis, Pfalzis, Badenis, Wűrttembergis, Frangimaal jne. Peagi avastasid preislased, et neil on vaja selleks lisavägesid. Pidades Reinimaa lojaalsust enesestmõistetavaks, kutsus Preisi valitsus 1849. aasta kevadel teenistusse suure osa armeereservist – Landwehr Vestfaalis ja Reinimaal. Sellele tegevusele oldi vastu: käsk Landwehri kutsumiseks mõjutas kõiki alla 40-aastasi mehi, ja sellist kutsumist võis teha vaid sõjaajal, mitte rahuajal, mil seda ebaseaduslikuks peeti. Preisi kuningas saatis laiali ühendatud riigipäeva teise koja, kuna 27. märtsil 1849 võttis see vastu ebapopulaarse põhiseaduse. Kogu Reinimaa kodanikkond, sealhulgas väikekodanlus, suurkodanlus ja proletariaat, tõusis üles poliitiliste reformide kaitsele, mida nad uskusid käest libisevat.

9. mail 1849 toimusid ülestõusud Reinimaa linnades Elberfeldis, Düsseldorfis, Iserlohnis ja Solingenis. Ülestõus Düsseldorfis suruti maha järgmisel päeval, 10. mail 1849. Elberfeldis näitas ülestõus tugevust ja püsivust, kui 15 000 töölist hõivas tänavad ja püstitas barrikaade; nad seisid vastu Preisi vägedele, mis olid saadetud rahutusi maha suruma ja Landwehri ajateenijate kvooti koguma. Lõpuks kogusid väed Elberfeldist vaid umbes 40 ajateenijat. Linnas moodustati rahvapäästekomitee, et kodanikke ülestõusus organiseerida. Komitee liikmed olid Karl Nickolaus Riotte, demokraat ja jurist Elberfeldist; Ernst Hermann Höchster, veel üks jurist ja demokraat, valiti komitee esimeheks, ja Alexis Heintzmann, jurist ja liberaal, kes oli ka prokurör Elberfeldis. Pfalzi ajutise valitsuse liikmed olid Nikolaus Schmitt, kui siseminister, ja Theodor Ludwig Greiner. Carl Hecker, Franz Heinrch Zitz ja Ludwig Blenker olid teiste seas Elberfeldi ülestõusu juhid.

Rahvapäästekomitee liikmed ei suutnud kokku leppida ühises plaanis, rääkimata kontrollist ülestõusust osavõtvate rühmade üle. Ärganud töölisklass püüdles eesmärgile visa otsustavusega. Ülestõusu toetuseks organiseeriti kodanikevägi (poolsõjaväeline). Nende vägede juhid olid August Willich ja Feliks Trociński ning kapten Christian Zinn. 17.–18. mail 1849 ründas rühm töölisi ja demokraate Trierist ja naaberlinnadest Prümi arsenali, et saada mässulistele relvi. Solingeni töölised ründasid Gräfrathi arsenali ning said mässulistele relvi ja padruneid. (Nagu eelpool mainitud) Friedrich Engels oli aktiivne Elberfeldi ülestõusus 11. maist 1849 kuni ülestõusu lõpuni. 10. mail 1849 oli ta Solingenis ja teel Elberfeldi. Ta sai Gräfrathi arsenalist kaks kasti padruneid ja viis need Elberfeldi.

Suurkodanlus oli hirmu täis, kui relvastatud töölisklass võttis tänavad üle. Nad hakkasid end eraldama põhiseaduslike reformide liikumisest ja rahvapäästekomiteest, kirjeldades juhte verejanuliste terroristidena. Komitee juhid, kes olid enamasti väikekodanlased, hakkasid kõhklema. Selle asemel, et töötada protestirühmade organiseerimisel ja suunamisel, hakkasid nad revolutsioonilisest liikumisest tagasi tõmbuma, eriti vara hävitamisest. Rahvapäästekomitee püüdis reformiliikumist rahustada ja meeleavaldusi vaigistada.

Baieri

Baieris kaotas kuningas Ludwig I prestiiži avaliku suhte tõttu oma aristokraatiale või kirikule vastuvõetamatu armukese, tantsija ja näitleja Lola Monteziga. Naine püüdis käivitada liberaalseid reforme protestantliku peaministri abil, mis pani nördima riigi katoliiklikud konservatiivid. 9. veebruaril tulid konservatiivid protestiks tänavatele. 9. veebruari meeleavaldus oli revolutsioonilisel aastal esimene. See oli liberaalse protestilaine seas erandlik. Konservatiivid tahtsid Lola Montezist vabaneda ja neil ei olnud muid poliitilisi soove. Liberaalsed üliõpilased kasutasid Lola Montezi afääri ära, et rõhutada oma nõudmisi poliitilisele muutusele. Kogu Baieris hakkasid üliõpilased põhiseaduslike reformide eest meelt avaldama, just nagu üliõpilased ka teistes linnades.

Ludwig püüdis algatada mõnd väikest reformi, kuid sellest ei piisanud protestitormi vaigistamiseks. 16. märtsil 1848 loobus Ludwig I oma vanema poja Maximilian II kasuks troonist. Ludwig kurtis, et "ma ei suutnud enam kauem valitseda ja ma ei taha oma võimust loobuda. Et mitte olla ori, hakkasin ma isandaks". Ludwig oli ainus Saksa vürst, kes sunniti 1848. aasta revolutsioonides troonist loobuma. Kuigi mõned populaarsed reformid viidi ellu, säilitas valitsus täieliku kontrolli.

Suur-Poola

Pikemalt artiklis Suur-Poola ülestõus (1848)

Kuigi tehniliselt ei olnud Suur-Poola Saksa riik, oli laias laastus vastav Poseni suurhertsogkonna territoorium Esimesest ja Teisest Poola jagamisest saati 18. sajandi lõpul Preisi kontrolli all. Suur-Poola ülestõus aastal 1848, tuntud ka kui Poznańi (saksa: Poseni) ülestõus, oli Poola vägede edutu sõjaväeline ülestõus Ludwik Mierosławski juhtimisel Preisi vägede vastu. See algas 20. märtsil 1848 ja selle tulemuseks oli Suur-Poola piirkonna annekteerimine Preisimaa poolt kui Poseni provints.

Frankfurdi rahvuskogu

Rahvuskogu koosolek Pauluse kirikus

Heidelbergis Badenis (Edela-Saksamaal) hakkas rühm Saksa liberaale tegema 6. märtsil 1848 plaane Saksa rahvuskogu valimisteks. See prooviparlament kogunes 31. märtsil Frankfurdis Pauluse kirikus. Selle liikmed kutsusid üles terve Saksamaa rahvuskogu vabadeks valimisteks – ja Saksa riigid nõustusid.

Lõpuks, 18. mail 1848 avas rahvuskogu Pauluse kirikus istungi. Esimese vabalt valitud Saksa parlamendi 586 delegaadist olid nii paljud professorid (94), õpetajad (30) või ülikooliharidusega (233), et seda kutsuti "professorite parlamendiks" ("Professorenparlament").

Vähe oli praktilisi poliitikuid. Ligi 400 delegaati võis tuvastada poliitiliste fraktsioonide mõistes – said nime tavaliselt kohtumispaiga järgi:

Café Milani – parempoolsed/konservatiivid (40)
Casino – paremtsentristid / liberaalsed konservatiivid (120)
Landsberg – tsentristid/liberaalid (40)
Württemberger Hof – vasaktsentristid (100)
Deutscher Hof – vasakpoolsed / liberaalsed demokraadid (60)
Donnersberg – vasakäärmuslased/demokraadid (40)

Ertshertsog Johanni avaldus Saksa rahvale pärast riigihalduriks nimetamist

Liberaalse poliitiku Heinrich von Gagerni eesistumisel alustas rahvuskogu ambitsioonikat plaani luua moodne põhiseadus ühendatud Saksamaa aluseks.

Algusest peale olid peamised probleemid regionalism, toetus kohalikele asjadele ülesaksamaaliste asjade ees ja Austria-Preisi konfliktid. Ertshertsog Johann valiti ajutiseks riigipeaks ("Reichsverweser"). See oli püüe luua ajutine täidesaatev võim, kuid see ei jõudnud väga kaugele, kuna enamik riike ei hakanud uut valitsust täielikult tunnistama. Rahvuskogu kaotas Saksa avalikkuse silmis mainet, kui Preisimaa viis Schleswig-Holsteini küsimuses läbi oma poliitilisi kavatsusi ilma parlamendi eelneva nõusolekuta. Sarnane usaldamatus toimus, kui Austria surus relvajõul maha rahvaülestõusu Viinis.

Sellegipoolest algasid arutelud tulevase põhiseaduse üle. Peamised otsustamist vajavad küsimused olid:

Kas uus ühendatud Saksamaa peaks sisaldama Austria saksakeelseid alasid ja seega tuleks need territooriumid põhiseaduslikult Habsburgide impeeriumi ülejäänud aladest eraldada ("Suur-Saksamaa lahendus", Großdeutschland), või tuleks Austria välja jätta, kus juhtrolli saaks Preisimaa ("Väike-Saksamaa lahendus", Kleindeutschland)? Lõpuks sai see küsimus lahenduse, kui Austria peaminister avaldas keskse põhiseaduse kogu Austria keisririigile, seega pidid delegaadid loobuma oma lootustest "Suur-Saksamaale".
Kas Saksamaast peaks saama pärilik monarhia, valitav monarhia või isegi vabariik?
Kas see peaks olema suhteliselt sõltumatute riikide föderatsioon või tugeva keskvalitsusega?

Varsti hakkasid sündmused aruteludest üle käima. Delegaat Robert Blum saadeti tema vasaktiiva poliitiliste kolleegide poolt Viini uurimismissioonile, et kuidas Austria valitsus relvajõul liberaalseid saavutusi nullib. Blum osales tänavavõitlustes, vahistati ja hukati 9. novembril, vaatamata tema väitele puutumatusest rahvuskogu liikmena.

Kuigi märtsirevolutsiooni saavutused nulliti paljudes Saksa riikides, jätkusid arutelud Frankfurdis, kaotades üha sidet ühiskonnaga.

1848. aasta detsembris kuulutas "Saksa rahva põhiõigused" kõigile kodanikele võrdseid õigusi seaduse ees. 28. märtsil 1849 võeti Frankfurdi põhiseaduse (Paulskirchenverfassung) eelnõu lõpuks vastu. Uus Saksamaa pidi olema konstitutsiooniline monarhia ja riigipea amet ("sakslaste keiser") pidi olema päritav ja kuuluma vastavale Preisimaa kuningale. Viimane ettepanek sai vaid 290 häält, 248 olid vastu. Põhiseadust tunnistas 29 väiksemat riiki, kuid mitte Austria, Preisimaa, Baieri, Hannover ja Saksimaa.

Tagasilöök Preisimaal

1848. aasta lõpul võtsid Preisi aristokraadid (sealhulgas Otto von Bismarck) ja kindralid Berliinis taas võimu. Neid ei oldud vahejuhtumite ajal märtsis jäävalt alistatud, vaid nad olid ainult ajutiselt taandatud. Kindral von Wrangel juhtis vägesid, kes vallutasid Berliini vanale võimule tagasi ja kuningas Friedrich Wilhelm IV ühendas kohe vanad jõud. Novembris saatis kuningas laiali uue Preisi parlamendi ja väljastas oma põhiseaduse, mis põhines rahvuskogu tööl, kuid säilitas siiski kuninga võimutäiuse. Järgnevatel aastatel väljatöötatuna nägi põhiseadus ette ülemkoja (Herrenhaus) ja alamkoja (Landtag), mis oli valitud üldise valimisõigusega, kuid kolmeklassi hääletussüsteemiga ("Dreiklassenwahlrecht"): esindatus oli võrdeline makstud maksudele, nii et rohkem kui 80% valijaskonnast kontrollis vaid 1/3 kohtadest.

2. aprillil 1849 kohtus rahvuskogu delegatsioon Berliinis kuningas Friedrich Wilhelm IV-ga ja pakkus talle uue põhiseaduse järgset keisrikrooni.

Friedrich Wilhelm ütles delegatsioonile, et tunneb au, kuid võib krooniga nõustuda vaid peeride, teiste suveräänsete monarhide ja vabalinnade nõusolekul. Kuid hiljem, kirjas sugulasele Inglismaal, kirjutas ta, et tundis sügavat solvumist, kui krooni pakuti "revolutsiooni haisuga häbistatud, mustuse ja poriga rüvetatud rentslist".

Austria ja Preisimaa tõmbasid oma delegaadid välja rahvuskogust, mis ei olnud enamat kui väitlusklubi. Radikaalsed liikmed sunniti minema Stuttgarti, kus nad tegutsesid 6.–18. juunini päraparlamendina, kuni see Württembergi vägede poolt samuti laiali aeti. Relvastatud ülestõusud põhiseaduse toetuseks, eriti Saksimaal, Pfalzis ja Badenis, olid lühiealised, kuna kohalik sõjavägi purustas need Preisi vägede abiga kiiresti. Juhid ja osavõtjad, kes kinni püüti, hukati või saadeti pikaks ajaks vangi.

1848. aasta märtsirevolutsionääride saavutused pöörati tagasi kõigis Saksa riikides ja aastaks 1851 olid ka põhiõigused peaaegu igal pool kaotatud. Lõpuks jooksis revolutsioon liiva lahknevuste tõttu fraktsioonide vahel Frankfurdis, liberaalide kalkuleeritud ettevaatlikkuse tõttu, vasakpoolsete nurjunud rahva toetuse korraldamise tõttu ja monarhistlike jõudude rõhuva üleoleku tõttu.

Paljud pettunud Saksa patrioodid läksid Ameerika Ühendriikidesse, nende seas kõige märkimisväärsemad Carl Schurz, Franz Sigel ja Friedrich Hecker. Sellised väljarändajad said tuntuks kui Forty-Eighters.

Revolutsiooni läbikukkumine

1848. aasta revolutsioon kukkus läbi oma püüdes ühendada saksakeelsed riigid, kuna Frankfurdi rahvuskogu peegeldas Saksa valitsevate klasside huvide paljusust. Selle liikmed ei suutnud moodustada koalitsioone ja suruda läbi konkreetseid eesmärke. Esimene konflikt tekkis rahvuskogu eesmärgist. Mõõdukad liberaalid tahtsid koostada põhiseaduse monarhidele esitamiseks, samas väike rühm radikaalseid liikmeid tahtis, et rahvuskogu kuulutaks end seadusandlikuks parlamendiks. Nad ei suutnud ületada seda põhimõttelist lõhet ja ei võtnud ette ühtegi otsustavat tegu ühendamise suunas või demokraatliku valitsuse moodustamiseks. Rahvuskogu kaldus vaidlustesse. Kui Prantsuse revolutsioon juhtis olemasolevat rahvusriiki, seisid demokraatlikud ja liberaalsed jõud 1848. aasta Saksamaal silmitsi vajadusega üles ehitada rahvusriik ja samal ajal põhiseaduslik, mis käis neile üle jõu.

Kui Frankfurdi rahvuskogu 18. mail 1848 avati, valisid saadikud Heinrich von Gagerni esimeseks rahvuskogu presidendiks. Tal oli tugev toetus paremtsentristlikult unionistide parteilt ja mõningane mõju mõõdukatelt vasakpoolsetelt, nii et ta sai kontrollida ehk 250 Frankfurdi rahvuskogu saadikut. Gagern toetas tugevalt Saksa riikide ühendamist. Kuid ta nõudis, et rahvuskogu peab saama nõusoleku monarhidelt, kes olid väga tagurlikud. Lisaks omas vaid Preisimaa kuningriik vajalikku sõjajõudu ühendamise jõustamiseks. Paljud rahvuskogus, sealhulgas Gagern, ei usaldanud Preisi riigi ja selle absolutistliku valitsuse kavatsusi. Kartes kaotada oma positsioone monarhide teenritena, otsustasid mõõdukad liberaalid kiiresti, et vaid läbirääkimised võivad viia poliitilise eduni. Preisi armee eiras reforminõudmisi ja ajas pärarahvuskogu 1849. aastal Frankfurdist välja.

Frankfurdi rahvuskogul ei olnud võimu koguda makse ja see sõltus täielikult monarhide heast tahtest. Kuna paljud liikmed omasid mõjukaid provintsiameteid, tähendas nende soovimatus rääkida radikaalsete reformide eest või tülitada oma tööandjaid, et nad ei saanud koguda raha relvajõududele, ega jõustada seadusi, milleks nad olid kogunenud. Nii umbes sada radikaali, kes uskusid, et relvastatud ülestõus oli vajalik, kaotasid huvi ja lahkusid rahvuskogust, et püüda koguda jõude kohalikul tasemel 'tegeliku' revolutsiooni korraldamiseks. Ilma bürokraatiata ei suutnud nad raha koguda.

Rahvuskogu liikmed olid reformide suhtes väga motiveeritud, kuid suured lõhed nende vahel said selgeks ja pärssisid edu; näiteks Grossdeutschlandi eestkõnelejad versus Kleindeutschlandi eestkõnelejad, katoliiklased versus protestandid, Austria toetajad versus Preisimaa toetajad. Suur konflikt, mis põhjustas rahvuskogu kokkuvarisemise, oli patiseis mõõdukate nõudmiste vahel kirjutada demokraatlik põhiseadus ja liberaalide sõltuvuse vahel läbirääkimistest tagurlike monarhidega reformide teostamisest. Eri huvirühmad hakkasid kogunema väljaspool rahvuskogu, et otsustada oma taktika üle.

Vahepeal said Saksa riikide valitsejad järk-järgult aru, et nende seisund ei olnud enam ohus. Baieri kuningas langes, kuid see oli vaid osaliselt tingitud survest altpoolt. Kui relvastatud ülestõusu oht taandus, mõistsid monarhid, et ühendamist ei saavutata. Nad ei soovinud loobuda selleks vähimastki võimust. Kui vürstid vaigistasid ülestõuse oma territooriumitel, järgisid nad Preisimaa näidet, kutsudes oma valitud saadikud rahvuskogust tagasi. Ainult Preisimaa oma ülekaaluka sõjalise jõuga võis kaitsta Frankfurdi rahvuskogu vürstide sõjalise rünnaku eest. Kuid Preisimaal olid omad huvid meeles.

Frankfurdi rahvuskogu otsustas 14. juunil 1848 asutada Reichsflotte, Saksa sõjalaevastiku, mis oli oluline Saksamaa tulevasele võimule ja ulatusele.

Frankfurdi rahvuskogu jõuetusetunnet peegeldas aga vaidlus 1848. aasta Taani konflikti üle. Nagu paljud teised 1848. aasta sündmused, süttis Taani konflikt tänavameeleavaldusest. 21. märtsil 1848 tulid Kopenhaageni inimesed tänavatele liberaalset põhiseadust nõudma. Enamjaolt olid Taani Holsteini provintsi ja Schleswigi lõunaosa elanikud saksakeelsed. Kieli ja Holsteini kodanikud olid ebakindlad, mis oli toimunud Kopenhaagenis. Nad hakkasid mässama, et asutada eraldi ja autonoomne provints tihedate sidemetega Saksa riikidega. 24. märtsil 1848 moodustasid nad Holsteinis uue ajutise, autonoomse valitsuse ja kogusid 7000 sõduriga Schleswig-Holsteini armee. Ühendamise arvamus Saksa riikides toetas Schleswigi ja Holsteini provintside annekteerimist.

Preisimaa saatis armee seda iseseisvusliikumist toetama ja eiras Frankfurdi rahvuskogu, kui Suurbritannia ja Venemaa rakendasid rahvusvahelist survet sõja lõpetamiseks. Preislased sõlmisid Malmö rahu, mis nõudis neilt kõigi Preisi vägede väljaviimist kahest hertsogkonnast ja nõustumist kõigi teiste Taani nõudmistega. Malmö rahu võeti Saksamaal vastu suure jahmatusega ja seda arutati rahvuskogus, kuid viimane oli võimetu Preisimaad kontrollima. 16. septembril 1848 kiitis Frankfurdi rahvuskogu Malmö rahu häälteenamusega heaks. Rahva toetus rahvuskogule vähenes pärast seda hääletust järsult ja radikaalsed vabariiklased väljendasid avalikult oma vastuseisu rahvuskogule.

Pärast paljusid kõrvalekaldeid võttis Frankfurdi rahvuskogu üles küsimuse Saksa põhiseadusest. Oktoobris 1848 andis kuningas Friedrich Wilhelm IV ühepoolselt välja monarhistliku põhiseaduse. Selle uue monarhistliku põhiseadusega loodi Preisi rahvuskogu. Rahvuskogu oli kahekojaline seadusandlik kogu, koosnedes ülemkojast (Herrenhaus), mille liikmeid valisid provintsivalitsused, ja alamkojast (Landtag), mille liikmeid valiti meeste valimisõigusega, aga vaid läbi keerulise valimiskomisjonide süsteemi. Otto von Bismarck valiti esimesse Landtagi. Landtag loodi Frankfurdi rahvuskogu mõjukuse õõnestamiseks. Püüdega teatavat mõjukust taastada pakkus Frankfurdi rahvuskogu aprillis 1849 kuningas Friedrich Wilhelm IV-le Saksa keisri krooni. Viimane lükkas selle tagasi, öeldes, et nõustub krooniga vaid jumala armust, mitte "rentslist".

Frankfurdi rahvuskogu asutati osaliselt pärast revolutsioonilisi sündmusi Viinis, mis põhjustasid vürst Metternichi languse. Selle tugevaim toetus tuli lõunaprovintsidest, kus oli vastuseisu traditsioon kohalikele türannidele. Pärast seda, kui Austria purustas Itaalia 1848/1849. aasta ülestõusud, olid Habsburgid valmis tegelema Saksa riikidega. Võimetuna koguda armeed ja laiema toetuse puudumisel ei saanud rahvuskogu Austria võimule vastu astuda. Frankfurdi rahvuskogu saadeti laiali 31. mail 1849.