AC/DC

	AC/DC, vasakult: Brian Johnson, Malcolm Young, Phil Rudd, Angus Young, Cliff Williams, kontsert Tacomas 31. augustil 2009
Päritolu	Sydney, Austraalia
Stiilid	hard rock, heavy metal, blues rock, rock'n'roll
Tegev	1973–
Plaadifirma	Albert, EMI, Columbia, Epic, Atlantic, Atco, Elektra, East West
Seotud esitajad	Geordie, The Easybeats, Fraternity, The Valentines, Marcus Hook Roll Band, Rhino Bucket
Veebileht	acdc.com
Koosseis
	Angus Young; Stevie Young; Brian Johnson; Cliff Williams; Phil Rudd;
Endised liikmed
	Bon Scott; Mark Evans; Malcolm Young; Simon Wright; Chris Slade; Dave Evans; Larry Van Kriedt; Bob Bailey; Colin Burgess; Peter Clack; Axl Rose;

AC/DC on Austraalia päritolu rokkansambel.

Ansambli asutasid vennad Malcolm ja Angus McKinnon Young Sydneys 1973. aastal. Laulja oli Dave Evans. 1974. aasta septembris asus Evansi asemele Bon Scott. Pärast Boni surma 19. veebruaril 1980 asus tema kohale Brian Johnson.

AC/DC tegutseb tänini. Nende albumeid on müüdud üle 200 miljoni.

Olgugi et tavaliselt peetakse bändi hard rock'i ja heavy metal'i teerajajaks, liigitavad liikmed enda muusikat rohkem rock'n'roll'iks.

Nimi AC/DC tuleneb ingliskeelsetest sõnadest alternating current / direct current, mis tähendab vahelduvvool/alalisvool. Väidetavalt soovitas seda vendadele Youngidele nende õde Margaret, lugedes lühendipaari õmblusmasinalt.

Praegused liikmed

Angus Young (soolokitarr), alates 1973
Stevie Young (rütmikitarr), alates 2014
Brian Johnson (vokaal), 1980–2016, alates 2020
Cliff Williams (basskitarr), 1978–2016, alates 2020
Phil Rudd (trummid), 1975–1983, 1994–2015, alates 2020

Endised liikmed

Malcolm Young (rütmikitarr), 1973–2014
Dave Evans (vokaal), 1974
Larry Van Kriedt (saksofon), 1973
Colin Burgess (trummid), 1973–1975
Chris Slade (trummid), 1989–1994, 2015-2016
Axl Rose (vokaal), 2016

Bändi logol on kaldkriipsu asemel kõrgepinge sümbol (AC⚡DC).

Ajalugu

Algus

Angus, Malcolm ja George Young sündisid Šotimaal Glasgow's, kuid kolisid perega 1963. aastal Austraaliasse Sydneysse. Malcolm Young rajas 1973. aastal koos trummari Colin Burgessi ja basskitarristi Larry van Kriedtiga uue bändi, kuhu kaasati ka Malcolmi noorem vend Angus. Lauljaks võeti Dave Evans, kes oli varem olnud Malcolmiga samas bändis Velvet Underground (ei ole seotud samanimelise USA bändiga). Algselt mängis AC/DC põhiliselt kavereid, näiteks Chuck Berry, The Beatlesi ja Rolling Stonesi loomingut ning ka mõningaid endakirjutatud laule.

1973. aasta viimasel päeval andis AC/DC oma esimese kontserdi Sydneys klubis The Chequers ja 1974. aasta veebruaris salvestas esimese singli "Can I Sit Next To You Girl? / Rockin’ In The Parlour". Üsna peatselt vallandati Colin Burgess, kuna ta kukkus laval kokku, ja basskitarrist Larry van Kriedt. Trummari kohta hakkas ajutiselt täitma George Young.

Selleks ajaks oli Angus juba hakanud esinedes kandma tema tunnuseks saanud koolivormi. Esialgu kasutas ta mitmesuguseid kostüüme, näiteks gorilla, Zorro ja Super-Angi (Supermani eeskujul) kostüüme.

1974. aastal otsustasid vennad Youngid, et Evans ei ole bändi sobiv laulja, kuna kaldub stiililt rohkem glämmroki poole, mis bändi suundumusega ei sobinud. Septembris paluti Evansil lahkuda ja tema asemele võeti Bon Scott, kes oli näinud bändi esinemas esimest korda kuu aega varem.

Koos Bon Scottiga

Scott, kellel oli varasemast mitu seadusrikkumist, aitas luua bändile jõhkrat ja toorest kuvandit, mis on suures osas tänini säilinud. 1975. aastal anti välja album "High Voltage". Samal aastal said bändi liikmeteks basskitarrist Mark Evans ja trummar Phil Rudd, nendega lõppes liikmete pidev vahetumine. 1975. aastal ilmus ka bändi teine album "T.N.T." – mõlemad anti välja ainult Austraalias. Järgmisel aastal pandi kahe nimetatud albumi põhjal kokku USA ja Suurbritannia turu jaoks uus album, mis kandis samuti nime "High Voltage".

1976. aasta aprillis oli AC/DC esimene kontsert Euroopas – Londoni klubis The Red Cow. Sellest ajast hakkas bänd Suurbritannias regulaarselt esinema ja sai kohaliku publiku seas populaarseks, kuna bändi seostati punkliikumisega. Edu Suurbritannias pani aluse bändi ülemaailmsele kuulsusele. Oktoobris tuuritas AC/DC Rainbow soojendusbändina Euroopas, anti kontserte Taanis, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis ja Hollandis. 1977. aastal anti esimesed kontserdid USA-s, kus AC/DC esines endiselt soojendusbändina. Üles astuti koos selliste esinejatega nagu Moxy, Foreigner, Johnny Winter, KISS, Aerosmith, Styx ja Blue Oyster Cult.

1978. aastal andis bänd välja albumi "Powerage", mis suurendas nende edu ja kuulajaskonda veelgi. Sellel albumil astus esimest korda üles uus basskitarrist Cliff Williams, kes asendas Mark Evansit, kellel olid vastuolud Angus Youngiga. USA kontserte oli võrreldes eelmise aastaga oluliselt rohkem. USA-s Miamis salvestas bänd ka järgmise albumi "Highway To Hell", mis tuli välja 1979. aastal. "Highway To Hell" osutus bändi seni kõige edukamaks albumiks, mis jõudis USA edetabelites 17. ja Briti edetabelites 8. kohale. See oli ka AC/DC esimene miljonilise läbimüügiga album.

Bon Scotti surm

19. veebruaril 1980 jõi Scott Londonis ohtralt ja jäi pärast sõbra autosse magama. Samal ööl ta suri, kuna lämbus omaenda okse tõttu. Ametliku teate kohaselt "jõi ta end surnuks". Scott maeti Lääne-Austraalias Fremantle'isse, kuhu ta lapsepõlves koos oma perekonnaga elama oli asunud.

Koos Brian Johnsoniga

Youngid hakkasid selle sündmuse järel kohe uue materjaliga töötama, et Scotti surmast paremini üle saada. Samal ajal hakati ka uut lauljat otsima. Mitme kandidaadi seast valiti lõpuks välja Brian Johnson, kes oli seni olnud bändis Geordie. Johnson oli ka Bon Scottile ühes Londoni klubis meeldejääva mulje jätnud. Nimelt laulis Johnson täiest kõrist üht Little Richardi laulu, kokku varises. Scott arvas siis, et see oli osa etendusest, aga hiljem selgus, et Johnsonil oli pimesool lõhkenud.

Albumid

High Voltage (1975, Austraalia)
T.N.T. (1975, Austraalia)
High Voltage (1976)
Dirty Deeds Done Dirt Cheap (1976, Euroopa & Austraalia)
Let There Be Rock (1977)
Powerage (1978)
If You Want Blood You've Got It (1978); kontsertalbum
Highway to Hell (1979)
Back in Black (1980)
Dirty Deeds Done Dirt Cheap (1981, USA)
For Those About to Rock (We Salute You) (1981)
Flick of the Switch (1983)
'74 Jailbreak (1984)
Fly on the Wall (1985)
Who Made Who (1986); filmi "Maximum Overdrive" soundtrack
Blow Up Your Video (1988)
The Razor's Edge (1990)
Live (1992); kontsertalbum
Ballbreaker (1995)
Bonfire (1997); viiest albumist koosnev kogumik
Let There Be Rock: The Movie – Live in Paris (1997); kontsertalbum
Stiff Upper Lip (2000)
Black Ice (2008)
Backtracks (2009); kogumik
Iron Man 2 (2010); samanimelise filmi soundtrack
Rock or Bust (2014)
Power Up (2020)