Ahi

See artikkel räägib kinnisest tulekoldest; tähtkuju kohta vaata artiklit Ahi (tähtkuju); india jumala kohta vaata artiklit Vritri

Ahi on üldjuhul kinnine tulekolle, milles kütuse põlemise tagajärjel eraldub soojus. Ahje kasutatakse peamiselt ruumide kütmiseks, kuid ka toidu valmistamiseks. Mõnel pool tarvitatakse toiduvalmistamiseks ka poolkinnisi või lahtisi ahje.^[1]

Tänapäeval nimetatakse analoogia põhjal ahjudeks samuti tööstusseadmeid, milles soojust kasutatakse tehnoloogiliseks kuumutamiseks (nt martäänahi), ning teiste soojusallikatega seadmeid (nt elektriahi).

Eestis on traditsioonilised kinnised ahjud, kus kütusena tarvitatakse enamasti töödeldud puitu (puuhalud, puidugraanulid vms) või turvast (turbabrikett). Toitu valmistatakse sellistes ahjudes kas kinnistes nõudes (nt ahjupott), pealt kaetud nõudes (nt fooliumiga kaetud alusel) või nõudeta (nt tuhas küpsetatud kartulid). Tuld ahjus segatakse ahjuroobiga, nõusid võidakse ahju asetada ahjuhargiga. Ahjusuu ees on ahjuuks, suitsuava sulgemiseks on ahjusiiber, siibrit võib asendada lõõris asetsev kaas ehk kriska või pelt.

Tavapäraselt on ahje ehitatud kividest või keraamikast (tellised). Selline materjal salvestab soojust ja soojendab õhku ka pikka aega pärast kütmise lõppu, muutes kinnise ahju küttekoldena efektiivsemaks kui lahtised kolded, mis soojendavad ümbrust üksnes kütuse põlemise ajal.

Traditsioonilise vene ahju peal on lavats (ahjupealne), kus saab magada.

Tähtis roll on ahjudel ka saunas. Eesti saunaahjudel on traditsiooniliselt lahtine kividest keris, millele vee viskamisel paiskub õhku aur (leil).

Ahi kui saasteallikas

Traditsiooniliste ahjude puhul ei põle kütus tihtipeale täielikult, nii et õhku paiskub suures koguses tervisele kahjulikke jääkaineid. Seepärast on ahikütte korral oluline hoida küttesüsteem korras ning kasutada ahjus põletamiseks mõeldud kütust, mitte tarvitada ahju jäätmepõletuseks (põletades nt kilet vms plasti, värvitud puidujäätmeid jms).

Nähtavaid gaasilisi jäätmeid nimetatakse suitsuks, kuid kahjulikud jääkained võivad olla ka nähtamatud (nt vingugaas). Ahjulõõri kogunevaid jääkaineid nimetatakse tahmaks, selle eemaldamise ning küttekollete üldise korrashoiuga tegelevad korstnapühkijad.

Ahjud Eesti taluarhitektuuris

Eesti taluarhitektuuris olid tavapäraselt kasutusel kahte tüüpi ahje: keris- ja umbahjud.^[2]

Rehielamutes kasutati suuri reheahje, mis pidid andma piisavalt soojust, et kuivatada ka parte peale laotatud vilja. Reheahjudel oli oluline roll uusaja Euroopas ainulaadses Baltimaade viljatöötlustehnoloogias, mistõttu siitkandi vili säilis hästi ja oli kõrgelt hinnatud; ahjust pidevalt erituv suits, mis vilja säilimist soodustas, kahjustas samas inimeste tervist, mistõttu 19. sajandi algul märkis Karl Ernst von Baer raamatus "Eestlaste endeemilised haigused", et eestlaste seas on väga levinud silmahaigused.

Küttematerjal

Köetakse kuivade puudega, mis on kuivanud kaks hooaega ning lastakse vahetult enne kütmist toas seista kaks päeva. Märjad puud on madalama kütteväärtusega ning põhjustavad lõõridesse ja korstnasse pigi ning tahma tekkimist.^[3] Eestis levinuimad kütteks kasutatavad puuliigid on küüteväärtuse alusel pingereas vastavalt: kask, mänd, haab, kuusk, lepp. Kõige suurema kütteväärtusega on väärispuud tamm, saar ja jalakas.^[4]^[5]

Ahju kütmine

Puuküttega ahju köetakse valdavalt talvel, aga ka kevadel ja sügisel. Enne kütmist eemaldatakse koldest liigne tuhk, avatakse siiber (või kriska e pelt), laotakse koldesse puud: alla jämedamad, peale peenemad (kolle täidetud ligi 70%) ning süüdatakse paberi, kasetohu, puidupilbaste või süüteklotsidega. Pärast halgude ärapõlemist suletakse siiber järk-järgult, pärast süte kustumist suletakse siiber täielikult.^[4]

Tuleoht

Hoonesisene tuleohutus

Tulekahjude arv kasvab külmal perioodil ülekütmise tõttu, kuna pärast esimest ahjutäit ei lasta ahjul jahtuda, vaid pannakse kohe järgmised ahjutäied küttesse. See põhjustab ahju ülekuumenemist ningsoojuspaisumise tõttu võivad ahjuseina tekkida praod. Ülekütmise tagajärjel võib süttida ka lõõridesse ja korstnasse kogunenud tahm. Tuleohtu välditakse ahju regulaarse, tavaliselt kord aastas puhastamisega asjatundja (korstnapühkija, potssepp) kontrollida, samuti suitsuanduri ja vinguanduri paigaldamisega. Tuleohtu suurendab ka näiteks märgade puude kasutamine, mis põhjustab omakorda koldes tuleohtliku tahma ja tõrva kogunemist, samuti ahju prügiga kütmine või kolde ees süttivate materjalide ja prahi hoidmine, lisaks puudub kolde ees tulekindel kattematerjal, näiteks metall, kivi, klaas või keraamika.^[4]^[6]^[3]

Vaata ka

Viited

↑ Ahi, "Eesti keele seletav sõnaraamat"
↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 14
↑ ^3,0 ^3,1 "Näpunäiteid õigeks ahjukütmiseks". Maaleht. 25. november 2013. Vaadatud 11. märtsil 2023.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 "Arukas kütmine". Tuleohutuskaubamaja. 19. jaanuar 2020. Vaadatud 20.12.2021.
↑ "Ekspert annab nõu: vale küttepuu võib lõõridele ja korstnatele kahju teha". Ärileht. 23. oktoober 2014. Vaadatud 11. märtsil 2023.
↑ "Hea ahi soojeneb ühtlaselt". Maaleht. 22. august 2014. Vaadatud 11. märtsil 2023.

Välislingid

ERM: Kahhelkividest ahi "ahjo" Vadjamaalt
Salvestav ahi versus põrandaküte, lembikaminad.ee
Brüsselis ringleb mõte keelata ahiküte

[1] Ahi, "Eesti keele seletav sõnaraamat"

[Rahvakultuuri_leksikon-2] Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 14

[Maaleht_20132-3] 3,0 ^3,1 "Näpunäiteid õigeks ahjukütmiseks". Maaleht. 25. november 2013. Vaadatud 11. märtsil 2023.

[:0-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 "Arukas kütmine". Tuleohutuskaubamaja. 19. jaanuar 2020. Vaadatud 20.12.2021.

[Ärileht_2014-5] "Ekspert annab nõu: vale küttepuu võib lõõridele ja korstnatele kahju teha". Ärileht. 23. oktoober 2014. Vaadatud 11. märtsil 2023.

[Maaleht_2014-6] "Hea ahi soojeneb ühtlaselt". Maaleht. 22. august 2014. Vaadatud 11. märtsil 2023.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]