Aktsent

See artikkel räägib hääldusvigade kompleksist; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Aktsent (täpsustus).

Aktsent on keele normist erinev hääldusviis, süstemaatiline hääldusvigade kompleks. Aktsent on tavaline võõrkeele kõnelemisel, harvem tekib aktsent emakeelele pikka aega muu keele keskkonnas viibimise tagajärjel. Mõne keele puhul nimetatakse aktsentideks ka piirkondlikke või mõnele sotsiaalsele grupile iseloomulikke häälduseripärasid, nt lõunaosariikide aktsent Ameerika inglise keeles, kõrgklassi aktsent Briti inglise keeles.

Foneetiline aktsent tuleneb emakeelest pärit elementide kasutusest lühiajalises mälus kõne planeerimisel ning realiseerimisel artikulatoorsete lihaste abil – iga keele häälikusüsteem kasutab kõigi võimalike häälikute seast teatud valikut ning emakeele omandamise käigus tekivad alateadlikud harjumused, mis takistavad võõrkeele häälikute täpset jäljendamist. Raskusi võib tekitada kuuldavate võõrkeele häälikute eristamine (nn fonoloogiline kurtus). Hääldamisel asendatakse võõrkeele hääldusüksus selle lähedasima emakeele variandiga. Raskusi võivad tekitada välde, rõhk ja intonatsioon jm.

Näiteks inglise keeles esinevat häälikut ð (heliline hammashõõrdhäälik nagu sõnas this, that) kalduvad saksa keelt emakeelena kõnelejad hääldama d-na ja prantslased z-na. Eesti keele kõnelemisel valmistavad muukeelsetele raskusi õ-häälik ning mitmed diftongid. Kuivõrd tüüpilised püsivad hääldusvead tulenevad kõneleja emakeele foneetilistest eripäradest, on eri keelte aktsendid tihti hõlpsasti äratuntavad, nt inglise keel prantsuse aktsendiga või eesti keel vene aktsendiga.

Aktsendist vabaneda ja normipärast hääldust omandada aitab süstemaatiline harjutamine. Siiski mängivad siin rolli ka individuaalsed võimed. On oletatud, et aktsendivaba häälduse omandamine on hõlpsam muusikalise kuulmisega isikutel. Üldine reegel on, et mida hilisemas eas võõrkeelt õpitakse, seda tugevam võõrapärane aktsent kõneldes jääb. Keeleteadlased on erinevalt määratlenud n-ö kriitilist vanusepiiri (tavaliselt vahemikus 10–16 eluaastat), milleni on võimalik võõrkeelele omase hääldusviisi täielik omandamine. Kasuks tuleb pikaajaline kõneldava võõrkeele keskkonnas viibimine, kuid uuringud on näidanud, et alates 5–7 aastast edasi kõnes enam aktsendi märgatavat vähenemist ei toimu.

Meditsiinikirjanduses esineb näiteid, kus võõrapärane aktsent tekkis inimesel emakeelsele kõnele aju trauma või insuldi tagajärjel. Uuringud on näidanud, et erinevate ajuosade kahjustused võivad põhjustada kõnelemisel hääldusmuutusi silpide pikkuses, toonis ja rõhus, mis mõjuvad võõrkeele päraselt.

Kerge või mõõdukas aktsent tavaliselt ei raskenda kõne mõistmist, kuid teatud juhtudel on aktsendil sotsiaalne konnotatsioon ning aktsendiga kõnelejasse võidakse suhtuda teisiti kui normipärase hääldusviisiga kõnelejasse.

Vaata ka

Hääldusalus

Kirjandust

Ellen Niit. Eesti keele piirkondlikud aktsendid. – Virsu II. Suomi ja viro kohdekielinä. Suomen ja saamen kielen ja logopedian laitoksen julkaisuja nro 24. Oulun yliopisto 2004, lk 50–61.

Välislingid

"Miks on venelastel eesti keelt rääkides selline aktsent?" Novaator, 14. november 2011