Alexandre Koyré

Alexandre Koyré (vene keeles Александр Владимирович Койре; 29. august 1882 Taganrog – 28. aprill 1964 Pariis) oli vene juudi päritolu prantsuse filosoof, kes kirjutas peamiselt teaduse ajaloost ja filosoofiast.

Alexandre Koyré

Sünninimi	Alexandre Vladimirovitš Koyré
Sündinud	29. august 1882
Surnud	28. aprill 1964 (81-aastaselt)
Alma mater	Göttingeni ülikool
Valdkonnad	teadusfilosoofia, mõttelugu

Elukäik

Koyré sündis Taganrogi linnas juudi peres. Tema isa oli jõukas tööstur, kes oli investeerinud Baku õliväljadesse, seega polnud Koyrél nooruspõlves vaja raha ja hariduse pärast muretseda. Ta alustas oma haridusteed Venemaal, õppides Thbilisis, Doni-äärses Rostovis ja Odessas . Süüdistatuna 1905. aasta revolutsioonile kaasaaitamises ja rünnaku ettevalmistamises Doni-äärse Rostovi kubernerile, ta vangistati 1905. aastal. 1908. aastal oli ta sunnitud ümberasumisele ning asus ülikooliharidust omandama Göttingenis.

Göttingeni ülikoolis, mis oli tol ajal Euroopa teadusuuringute keskus, asus ta õppima matemaatikat ja filosoofiat. Tema olulisimaks mõjutajaks sai Edmund Husserl, kelle mõjutustel kujunes välja Koyré uusplatooniline realistlik, antipsühholoogiline ja -relativistlik filosoofia, samuti süvenes tema huvi teaduse vastu. Koyré peamiseks uurimisvaldkonnaks said matemaatilised paradoksid, kuid kuna Hussler ei nõustunud juhendama Koyré väitekirja sel teemal, oli Koyré sunnitud 1912. aastal Göttingenist Pariisi lahkuma, kus ta asus õppima Léon Brunschvicgi käe all.

1914. aastal I maailmasõja puhkedes astus ta Prantsuse leegioni, kus ta võitles esialgu leegionärina Saksa-Prantsuse rindel. 1916. aastal naasis Koyré vabatahtlikuna Venemaale, et võidelda vene rindel ja võtta osa 1917. aasta Veebruarirevolutsioonist. Palgatuna Prantsuse luureagentuuri (French Service des reinseignements), sai temast spioon nii vene kui ka prantsuse rindel, andes informatsiooni prantslastele, kuid jätkates ka bolševike ideede levitamist ja propagandat Ukraina valitsuses. 1. septembril 1919 arreteeriti ta İstanbulis, kuid prantsuse valitsus lisas ta vahetatavate pantvangide nimistusse ning ta sai võimaluse naasta Prantsusmaale, et jätkata akadeemilist karjääri.

Koyré naasis 1919. aastal Pariisi, et jätkata filosoofiaõpinguid. Kuna revolutsioon oli hävitanud tema rahalised ressursid, asus ta Pariisis tööle École pratique des hautes études’i (EPHE) instruktorina , kus ta 1922. aastal kaitses väitekirja „The idea of God and the evidence of his existence in Descartes“. 1923. aastal kaitses ta Pariisi ülikoolis doktoritöö „The idea of God in the philosophy of Saint Anselm“ . Sama aasta lõpus sai temast osalise koormusega EPHE õppejõud religiooniteadustes ja Hegeli teemadel, mida ta täitis kuni 1931. aastani, kui Alexandre Kojève selle koha üle võttis. Kui EPHE 1932. aastal kaasaegse Euroopa usuideede ajaloo õppetooli lõi, valiti Koyré selle direktoriks. Ta täitis seda positsiooni kuni oma surmani.

1930. aastatel ja 1940. aastate alguses õpetas ta Kairo ülikoolis modernset filosoofiat ning hakkas huvituma Araabia filosoofiast ja usundiloost . II maailmasõja ajal oli Koyré Ameerikas sagedane külalisõppejõud ja täitis ka EPHE sekretäri rolli. Ta õpetas New Yorgi Uues Sotsiaaluuringute Instituudis, pärast sõda 1955–1962 ka Chicago ülikoolis, Johns Hopkinsi Ülikoolis, Harvardi ülikoolis ja Wisconsini ülikoolis .

Koyré suri 81-aastaselt 28. aprillil 1964 Pariisis. Tema järgi on nimetatud Pariisi teadusajaloo ja tehnoloogia keskus Pariisis.

Filosoofiline töö

Oma varasemates töödes keskendus Koyré peamiselt religiooni ajaloole, hiljem teadusfilosoofiale ja selle ajaloole ning ka tema originaalsus väljendub modernse teaduse sidumises religiooni ajaloo ja metafüüsikaga. Tema teostes on võimalik eristada kolme suuremat perioodi: teadusajaloo ja -filosoofia periood, mis avaldas eriti suurt mõju Ameerika teadusajalool uurijatele, Hegeli ja Spinoza uuringud Prantsusmaal ja Venemaa mõttelugu ning intellektuaalne ajalugu.

Koyre oli esimene, kes hakkas history of science asemel kasutama väljendit history of scientific thought, et suunata tähelepanu inimeste intellektuaalsele arengule teaduslikus töös ja mõtlemises. Koyré oli kriitiline teadusliku revolutsiooni suhtes ning leidis, et 17. sajandil Newtonist ja Galileist alguse saanud teadusrevolutsioon ei olnud pelgalt muutus teaduseksperimentide arengus, vaid muutus üleüldises mõtlemises. Koyré filosoofilist tööd võib iseloomustada kui süstemaatilist süvaanalüüsi, mis pööras eriti suurt tähelepanu teaduse ajaloole üldinimliku mõtteloo kontekstis. Tema eesmärk oli seostada omavahel teadusliku mõtlemise edasiminek ja ühiskondliku maailmapildi muutus, tänu millele teaduslik revolutsioon üldse toimuda sai.

Teadusliku mõtlemise viis uurimispõhimõtet

1939. aastal avaldas Koyré viis põhimõtet, mille alusel ta uuris teaduslikku mõtlemist ja selle ajalugu.

1. Tekstid peavad olema nii originaalilähedased kui võimalik, soovitatavalt originaalkeeles ja ilma modernsete väljenditeta.
2. Teaduslik töö peab jääma selle intellektuaalsesse konteksti. Teksti uurimisel tuleb vaadata tervikut, mitte valitud lõike; uurida tuleb nii tundmatuid kui ka tuntud autoreid; tutvuda tuleb teadlase enda arvamusega oma avastusest kui ka tema kaasaegsete arvamusega; lähtuda tuleb originaalsusest vähendamata eelkäijate panuse hulka.
3. Tähelepanelikult tuleb keskenduda autori vaatepunktide muutumisele.
4. Ebaõnnestumisele tuleb suunata sama suur tähelepanu kui õnnestumisele ning ebaõnnestumist vaadata kui arengut.
5. Keskenduda täielikult teadusliku mõtte uurimisele, mitte selle seletamisele psühholoogilise, majandusliku või muu arengu kaudu.

Teosed

• "La Philosophie de Jacob Boehme" (1929)
• "Études galiléennes" (1939)
• "From the Closed World to the Infinite Universe" (1957)
• "La Révolution astronomique: Copernic, Kepler, Borelli" (1961)
• "Newtonian Studies" (1965)
• "Metaphysics & Measurement: Essays in Scientific Revolution" (1968)
• "The Astronomical Revolution" (1973)
• "Introduction à la lecture de Platon" (1994)