Vikipeedia

Amadeo I

Amadeo I (täisnimega Amedeo Ferdinando Maria di Savoia; 30. mai 1845 – 18. jaanuar 1890) oli Itaalia Savoia dünastiast pärit prints, kes oli aastatel 1870–1873 Hispaania kuningas. Ta oli Itaalia kuninga Vittorio Emanuele II teine poeg ning suurema osa elust Aosta hertsog.

Amadeo I
Amadeo I
Hispaania kuningas
Ametiaeg
16. november 1870 – 11. veebruar 1873
Eelnev Isabel II
Järgnev Alfonso XII
Isikuandmed
Sünninimi Amedeo Ferdinando Maria di Savoia
Sünniaeg 30. mai 1845
Torino
Surmaaeg 18. jaanuar 1890
Torino
Autogramm

Lapsepõlv ja noorus

muuda
 
Vasakult: Umberto I, Vittorio Emanuele II, Amadeo I

Amadeo sündis 1845. aastal kuninglikus palees Torinos, mis tollal kuulus Sardiinia kuningriiki. Sünnijärgselt anti Amadeole Aosta hertsogi tiitel. Laps kasvas koos vend Umbertoga üles Montcalieris. Poiste kasvatus oli väga militaarne, kuna nende õpetaja oli kindral Giuseppe Rossi. Nii sisendati Amadeole lapsest saati sõjakaid ja kohusetäitlikke väärtusi. Viieaastaselt sai ta Aosta pataljoni auvahtkonna liikmeks. [1][2]

1859. aastal astus Amadeo Itaalia armeesse ning sai seal kapteniks. Sõjaväeelu sobis talle ning ta tõusis karjääriredelil kiiresti (kaasa aitas ka muidugi tema päritolu), nii et 1866. aastaks oli tast saanud kindralmajor. Samal aastal juhatas ta Custoza lahingus brigaadi ning sai lahingu ajal ka rinda haavata. Väidetavalt olevat ta isegi haavatuna tahtnud lahinguväljale jääda ning ei lasknud väliarstidel enda eest kõige esimesena hoolitseda. Selle eest autasustati teda Vapruse kuldmedaliga. [1][3]

 
Amadeo ja Maria Vittoria

30. mail 1867 abiellus Amadeo Maria Vittoria dal Pozzoga. Abielust sündis kolm last: Emanuele Filberto (1869), Vittorio Emanuele (1870) ja Luigi Amedeo (1873). 1870. aastal kaebas Maria kuningale, et Amadeo pole talle abielus ustav olnud. Kuningas ütles Mariale, et tal pole õigust oma abikaasa käitumist kontrollida. [2][4][5]

 
Amadeo Hispaania kuningana

Hispaania kuningas

muuda

Hispaania kuninganna Isabel II, kes oli valitsenud alates 1833. aastast, tagandati 1868. aastal revolutsiooni käigus võimult. Hispaania parlament Cortes otsis troonile uusi kandidaate. Pärast paljude kandidaatide poole pöördumist otsustati lõpuks Amadeo kasuks, kes pakkumisega ka nõustus. [1]

Juba enne Hispaaniasse saabumist oli Amadeo eeldanud, et hispaanlased ei võta teda kui võõramaalast ilmselt hästi vastu. Kuid novembris 1870 toimunud Cortesi hääletusega (191 häält poolt, 153 vastu) valiti Amadeo Hispaania kuningaks ning kuulutati kuningaks Madridis 2. jaanuaril 1871. [1][2]

Kuigi paljud polnudki itaallasest kuningaga rahul, pakkus Amadeo troonile tõus Hispaania liberaalidele uut lootust, et sellega algab riigi ajaloos uus etapp. Loodeti ka, et Amadeo on isiksuselt piisavalt tugev, et riigi vaenutseva pooled ühendada ning kuningavõimu konstitutsiooniliseks muuta. [1]

Amadeo valitsusaeg ei alanud aga hästi. Enne tema Hispaaniasse saabumist, 3. detsembril 1870 korraldati peaminister Juan Primile atentaat, mille tõttu ta hiljem ka suri. Prim oli olnud üks Amadeo suurematest toetajatest ning pärast tema surma hakkas Amadeo mõju kaduma. Vaenulikuks muutus ka aristokraatia, kellele ei meeldinud, et võõra kuninga oli valinud parlament. Aristokraatia rahulolematus paistis välja kuninga auks korraldatud festivalil, mil paljud Madridi aadliperekonnad keeldusid lippe üles riputamast ning hoidsid oma aknad kinni. [1][6]

Atentaat

muuda
 
Atentaat Amadeo I-le

Kuna Amadeol polnud aadlike seas suurt toetajaskonda, proovis ta lähemaks saada tavainimestega. Seepärast käis ta linnas ilma ihukaitseta jalutuskäigul, sõitis lahtise kaarikuga ning käis avalikel festivalidel ja pidustustel. Paljude jaoks polnud kuningliku avaliku ilme muutus positiivne. Nende arvates pidigi kuningas olema suursugune, uhke ja teistest üle. [1]

See otsus oleks kuningale aga üks päev tema elu maksnud. 1872. aasta 18. juulil kell pool kaksteist sõitsid Amadeo ja Maria Vittoria kaarikus kuningliku palee poole. [7] Kui kaarik oli jõudnud Arenali tänavale, ründasid neid ligi 20 meest. Kuninga kaariku ümber liikusid aga õnneks erariietes valvurid, kes vastu tulistasid. Amadeo ja ta naine kihutasid kaarikus palee poole ning pääsesid. Kuningas naasis sinna järgmine päev. Pärast atentaati olevat Amadeo Hispaania poliitika kohta öelnud: "Ma ei saa millestki aru. Me oleme hullude puuris!" [8][9][1]

Valitsusaja lõpp

muuda

19. sajandi algul kujunes Hispaanias oluliseks võimuks sõjavägi. Ka Amadeo oli sellest teadlik (ta oli oma isale kirjutanud, et "Hispaanias on sõjavägi kõik ning ilma selle toetuseta ei saavuta midagi"), kuid pidi tunnistama, et sõjaväes on populaarsemaks kuningakandidaadiks siiski Isabel II poeg Alfonso. 23. detsembril 1873 kaotati Puerto Ricos ja Kuubas kuningliku dekreediga orjandus, mis suurendas armees vastumeelt veelgi. Viha valitsuse vastu kasvas ka, kui sõjaminister määras Põhja-Hispaania armee ülemjuhatajaks Baltasar Hidalgo, kes oli sõdurite seas väga ebapopulaarne. Amadeo proovis sõjaministri otsust takistada, kuid asjatult. Selle peale alustas peaaegu terve kuninglik kahurvägi protesti ning palus ennast sõjaväest erru saata. Kuningas saatiski ministrite nõukogu esimehe Ruiz Zorilla ettepanekul kahurväe laiali. Samas teatas Amadeo ka talle, et plaanib troonilt tagasi astuda.[1]

Paljud palusid, et kuningas Hidalgo määramist takistaks või siis vähemalt keelduks dekreedile alla kirjutamast. Lisaks oodati, et ta saadab praeguse valitsuse laiali ning koostab uue, mis oleks konservatiivsem. Amadeo siiski keeldus, kuna see oleks tähendanud konstitutsiooni rikkumist. Seepärast astus ta 11. veebruaril 1873 troonilt tagasi. Oma tagasiastumiskõnes tunnistas ta, et tema eesmärk Hispaaniat liberaliseerida osutus võimatuks. [1][2]

Hilisem elu

muuda
 
Maria Letizia Bonaparte

Amadeo naasis Itaaliasse, kus võttis tagasi Aosta hertsogi tiitli, väga vihaselt. Itaalias oli suhtumine temasse juba palju parem ning teda õnnitleti ja kiideti tagasituleku eest. [1]

8. novembril 1876 suri Maria Vittoria tuberkuloosi. Amadeo jäi mõneks ajas üksikuks. Sel ajal naasis ta sõjaväkke ning oli oma venna (kellega koos osales ta mitmetel pidustustel ja manöövritel) valitsemisajal mitmetel ametikohtadel. Amadeo abiellus uuesti 1888. aastal. Uueks naiseks sai tema õetütar, printsess Maria Letizia Bonaparte. Abielu põhjustas õukonnas suure skandaali, kuna lisaks veresidemetele oli Amadeo Mariast 20 aastat vanem. Abielust sündis poeg, Umberto (1889). [2]

Nende abielu kestis aga vähem kui kaks aastat, kuna Amadeo suri 44-aastaselt 18. jaanuaril 1890 kopsupõletikku. Ta maeti Torino lähedal Superga basiilikasse, mis oli traditsiooniline Savoia perekonna liikmete matmispaik. Amadeo surma järel võttis riigis maad suur lein, kuna teda peeti kangelaseks. Tema varajase surma põhjuseks peeti stressi ja pettumust, mida ta oli Hispaanias kogenud. Amadeo oli endas pettunud, kuna ei suutnud Hispaaniat pärast revolutsiooni parandada ega liberaliseerida. [2][1]

Autasud

muuda

Riiklikud

muuda

Välismaised

muuda

Amadeo sugupuu

muuda
Amadeo I Itaalia kuningas
Vittorio Emanuele II
(1820–1878) 		Sardiinia kuningas
Carlo Alberto
(1798–1849) 		Savoia prints
Carlo Emanuele
(1770–1800)
Savoia printsess
Maria Christina
(1770–1851)
Toskaana printsess
Maria Theresia
(1801–1855) 		Toskaana suurhertsog
Ferdinand III
(1769–1824)
Toskaana suurhertsoginna
Maria Luisa
(1773–1802)
Sardiinia kuninganna
Maria Adelaide
(1822–1855) 		Lombardia-Veneetsia asekuningas
Raniero Jose
(1783–1853) 		Püha Rooma keiser
Leopold II
(1747–1792)
Püha Rooma keisrinna
Maria Luisa
(1745–1792)
Savoia printsess
Elizabeth
(1800–1856) 		Savoia prints
Carlo Emanuele
(1770–1800)
Savoia printsess
Maria Christina
(1770–1851)

Viited

muuda
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 "Mission Impossible: An Italian King in Spain". Vaadatud 28.06.2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "King Amadeo I of Spain, Duke of Aosta". Vaadatud 29.06.2023.
  3. ↑ Bahamonde Magro, Angel (1996). España busca rey. Lk 74.
  4. ↑ "Amedeo I Ferdinando Maria of Savoy, Duke of Aosta, King of Spain". Vaadatud 29.06.2023.
  5. ↑ Pollock, Sabrina (2006). Spain's Forgotten Queen. Lk 25–26.
  6. ↑ "Amadeus, king of Spain". Vaadatud 29.06.2023.
  7. ↑ Pi y Margall, Francisco; Pi y Arsuaga, Francisco (1902). Historia de España en el siglo XIX. Lk 35.
  8. ↑ "El crimen de la Calle de Arenal" (PDF). Diario Independiente. 19. juuli 1872. Lk 2. Vaadatud 29.06.2023.
  9. ↑ "El nuevo crimen". La Esperanza. 19. juuli 1872. Lk 2. Vaadatud 29.06.2023.
  10. ↑ "Calendario generale del Regno d'Italia". Lk 50, 53, 65. Vaadatud 29.06.2023.
  11. ↑ ""Real y distinguida orden de Carlos III". Lk 148. Vaadatud 29.06.2023.
  12. ↑ "Liste des Membres de l'Ordre de Léopold". Lk 54. Vaadatud 29.06.2023.
  13. ↑ Pedersen, Jørgen (2009). Riddere af Elefantordenen, 1559-2009. Lk 466.
  14. ↑ "Actes officiels" (PDF). 27. aprill 1875. Vaadatud 29.06.2023.
  15. ↑ "Königlich preussische Ordensliste. 1886 pt.1". Lk 6, 936. Vaadatud 29.06.2023.
  16. ↑ Levin, Sergei Semjonovitš (2003). Lists of Knights and Ladies". Order of the Holy Apostle Andrew the First-called (1699-1917). Order of the Holy Great Martyr Catherine (1714-1917).
  17. ↑ "Sveriges statskalender 1881". Vaadatud 29.06.2023.
  18. ↑ "Norges statskalender 1890". Vaadatud 29.06.2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Amadeo_I&oldid=6732844"
  NODES