André Antoine

André Antoine (31. jaanuar 1858 – 23. oktoober 1943) oli Prantsuse näitleja, näitejuht, režissöör, kirjanik ja kriitik, keda tuntakse modernismi isana Prantsusmaal.

Elulugu

André Antoine töötas Pariisis Archeri teatris näitlejana. Talle ei meeldinud, mis suunas Prantsuse teater liikus. Teatrites mängiti ainult klassikat, operette, farsse ja komöödiat. Kirjandusse tulid uued tegijad uusimate ideedega. Esile kerkis Émile Zola, keda Antoine austas. Antoine tahtis lavastada Émile Zola dramatiseeringut. Kuna teatri põhitrupp keeldus pakkumisest, siis Antoine tegi enda trupi, kellega nad lõid Vaba Teatri (originaalis Théâtre Libre). Antoine kasutas oma lavastustes modernismi põhijooni (kolmemõõtmeline ruum, lava tõepärasus), mis erines teistest teatritest. Antoine’i järgi on teater katselabor, kus tuleb ilmsiks tõeline inimsuhe ja ühiskond oma headuses ja pahes. 30. märtsil 1887 esietendus neli lühinäidendit. Publiku ja kriitikute reaktsioon oli positiivne. Sellele järgnes juba 11 lavastust, kus kasutati paljude uute kirjanike teoseid, keda tavateatrid omaks ei võtnud (sh Ibsen). ^[1]

Vaba Teater

Väidetavalt hõlmasid Vaba Teatri lavateosed nii realismi kui ka naturalismi. Teatris peeti realismiks enamasti 19. sajandi liikumist, mis kasutab dramaatilisi ja stiililisi konventsioone näidendite ja draamatekstide autentsuse ja „päriselu” toomiseks teatrilavale, samal ajal kui naturalismi peetakse tavaliselt selle jätkuks, kui üritatakse luua täiuslik illusioon reaalsusest. Naturalismi juhib sageli darvinism ja selle vaade inimestele kui pärilikkuse ja keskkonna kujundatud käitumuslikele olenditele. Antoine arvas, et meie keskkond määrab meie iseloomu ja ta alustas sageli harjutusi, luues komplekti, seaded või keskkonna, mis võimaldaks näitlejatel uurida nende tegelasi ja nende käitumist suurema autentsusega. Sageli palkas ta ainult koolitamata näitlejaid, kuna ta arvas, et oma aja kutselised näitlejad ei suuda reaalseid inimesi reaalselt kujutada. Aastal 1894 loobus Antoine omaenda teatri juhtimisest ning sai kutse Gymnase'i ja kaks aastat hiljem Odéoni teatrisse. Suure võlgnevuse tõttu lahkus ta 1914. aastal Odéonist ja pöördus kino poole.^[2]

Filmikarjäär

Vahepeal viibis ta lühikest aega İstanbulis, et aidata luua Istanbuli Linnateater (originaalis Istanbul Büyükşehir Belediyesi Şehir Tiyatroları). Kui algas I maailmasõda, naasis ta Pariisi. Aastatel 1915–1922 lavastas ta Pierre Decourcelle’i Autorite ja kirjanike kinematograafia seltsi (originaalis Société cinématographique des auteurs et gens de lettres) egiidi all mitu filmi, kohandades kirjanduslikke või dramaatilisi teoseid, näiteks "La Terre" (eesti k "Maa"), "Les Frèrese korsed" (eesti k "Korsika vennad") ja "Quatre-vingt-treize" (eesti k "Üheksakümmend kolm"). Ta rakendas filmimisel naturalismi põhimõtteid, omistades tähtsust maastikele, looduslikele elementidele, mis määravad peategelaste käitumise, ning kasutades harrastusnäitlejaid, kes polnud vana teatrivormiga seotud. Antoine on mõjutanud selliseid filmitegijaid nagu Mercanton, Capellans Hervil ja teda on nimetatud neorealismi tõeliseks isaks.^[3]

Teosed

"Mes souvenirs sur le Théâtre-Libre", (1928)
"Mes souvenirs sur le Théâtre Antoine", (1928)
"Le Coupable" (1917)
"Les Travailleurs de la mer" (1917)
"L'Hirondelle et la mésange" (1920)
"Quatre-vingt-treize" (1920)
"Mademoiselle de la Seiglière" (1920)

Viited

↑ Laine Kukk (2006). Oxfordi illustreeritud teatriajalugu. Tallinn: Eesti Teatriliit.
↑ Shomit Mitter ja Maria Shevstova (2005). Fifty Key Theatre Directors. New York: Routledge.
↑ Andre-Paul Antoine (1962). Antoine, father and son. Souvenirs of literary and theatrical Paris 1900-1939. Pariis: Julliard.

[1] Laine Kukk (2006). Oxfordi illustreeritud teatriajalugu. Tallinn: Eesti Teatriliit.

[2] Shomit Mitter ja Maria Shevstova (2005). Fifty Key Theatre Directors. New York: Routledge.

[3] Andre-Paul Antoine (1962). Antoine, father and son. Souvenirs of literary and theatrical Paris 1900-1939. Pariis: Julliard.

[1]

[2]

[3]