Andy Warhol

Andy Warhol
Sünninimi	Andrew Warhola
Sündinud	6. august 1928; Pittsburgh, USA
Surnud	22. veebruar 1987 (58-aastaselt); New York, USA
Rahvus	ameeriklane
Tegevusala	maal, kino
Kunstivool	popkunst
Tuntud teoseid	"Campbelli supipurgid" (1962)

See artikkel räägib kunstnikust; David Bowie laulu kohta vaata artiklit Andy Warhol (laul)

Andy Warhol (sünninimi Andrew Warhola; 6. august 1928 Pittsburgh – 22. veebruar 1987 New York) oli ameerika popkunstnik, näitleja, graafik ja filmitegija. Tema vanemad olid russiini päritolu immigrandid. Perekond oli väga usklik.

Tema teosed uurivad kunstilise väljenduse, kuulsuste kultuuri ja reklaami vahelist suhet. Teoste populaarsuse kõrghetk oli 1960. aastatel ja need hõlmasid mitmesuguseid kunstiliike, sealhulgas maalimist, siiditrükkimist, fotograafiat, filmi ja skulptuuri. Tema tuntud teosed on näiteks maalitud siiditrükipildid Campbelli supipurkidest (1962) ja Marilyn Diptychist (1962), eksperimentaalfilm "Chelsea girls" (1966) ja multimeediaüritused Exploding Plastic Inevitable (1966–1967).

Edu

Warholi on esitletud rohkelt nii retrospektiivsetel näitustel, raamatutes kui ka mängu- ja dokumentaalfilmides. Warholi muuseumil (The Andy Warhol Museum) tema enda kodulinnas Pittsburghis on väga ulatuslik ja püsiv kunsti- ja arhiivikogu, mis on suurim Ameerika kunstniku isikumuuseum. Suur osa tema loomingust on kunstikogujate jaoks kõrge väärtusega hea investeering.

Vincent van Goghi, Pablo Picasso ja Andy Warholi teostel on senini kõige suurem müügiedu. Picasso ja Warhol said juba oma eluajal jõukaks.^[1]

Warholi kalleim töö müüdi 105 miljoni dollari eest. See oli 1963. aasta serigraafia (sõeltrükk, trükkimine läbi peenesilmalise (siid)võrgu) teos "Silver Car Crash (Double Disaster)" ja see müüdi 2013. aasta novembris.^[2]^[3] See hind ületas prognoositud hinda üle 30 miljoni dollari ja sai ühtlasi uueks kalleimaks müüdud Warholi teoseks, ületades seni kalleimat 1963. aasta teost "Kaheksa Elvist", mis müüdi 2008. aasta sügisel. Warhol on üks kahekümnest kunstnikust, kelle teose eest on makstud vähemalt 100 miljonit dollarit.

Elustiil

Warhol sündis ja kasvas Pittsburghis, tehes algselt edukat karjääri reklaamigraafikuna. Ta eksponeeris 1950. aastate lõpus oma teoseid mitmes galeriis, teda tunnustati ning nähti mõjuka ja vastuolulise kunstnikuna.

Ta koondas enda ümber grupi sõpru ja kaastöölisi, kuni tekkis rühmitus ja New Yorgi stuudio The Factory. See muutus tuntud kogunemispaigaks, kus said kokku lisaks tema lähikondlastele veel silmapaistvad intellektuaalid, drag queen'id, näitekirjanikud, boheemlased, Hollywoodi kuulsused ja rikkad patroonid. Koos kirjutati raamatuid, maaliti, tehti maailmakuulsaks saanud filme, kus peaosades mängisid Warholi sõbrad. Oma filmides kasutas ta inimesi eri ühiskonnakihtidest, andes igaühele võimaluse omamoodi kuulsuseks. Warhol oli esimene, kes populariseeris sõna "superstaar" ja kasutas oma isiklikku elu kuulsuse saavutamiseks. Warholi filmide ideoloogilisusest tulenevalt võeti edaspidi laialdaselt kasutusele praegusekski levinud Warholilt tulnud väljend "15 minutit kuulsust", lühiajalist kuulsust, mida ta oma sõnutsi andis filmiosalistele.^[4] Tema filosoofiad kuulsuse ja kultuuri kohta on mõjutanud ka praegusaja avaliku elu tegelasi, nagu Lady Gagat või Donald Trumpi.^[5]

Warholi esimene popkunstinäitus leidis aset 1962. aastal detsembris New Yorgi moodsa kunsti muuseumis. Samal aastal sai ta supipurkide, dollarite ja Marilyn Monroe šabloonkujutistega kuulsaks kui popkunstnik. Edasi laiendas Warhol oma tegevusvaldkonda, hõlmates filmi, lavakujundust, tegevust rokkansambli mänedžerina jne.

Eksperimentaalrokiansambel The Velvet Underground asutati 1965. aastal New Yorgis. Seda bändi peetakse üheks punk rock'i eelkäijaks ja postpungi mõjutajaks. Warhol hakkas samal aastal ansambli The Velvet Underground mänedžeriks. 1960. aastate lõpul asutas Warhol ajakirja Interview. Ta on kirjutanud raamatuid, tuntumatest võib välja tuua "Andy Warholi filosoofia" ("The Philosophy of Andy Warhol") ja "Popism: The Warhol Sixties". Ta oli avalikult homoseksuaalne enne, kui toimus homoseksuaalsuse vabadusliikumine. Pärast sapipõie operatsiooni suri Warhol südame rütmihäirega 1987. aasta veebruaris 58-aastaselt.

Looming

Warhol hakkas juba üsna varakult kasutama fotokujutisi, kandes kangale ühe või mitme tuntud inimese, näiteks filmitähe (Marilyn Monroe, Elvis Presley, Elizabeth Taylori) või muu avaliku elu tegelase (Jackie Kennedy ja Warholi enda) foto. Ta kasutas verd tarretama panevaid kujutisi, näiteks elektritooli või pilti autoõnnetusest, aga ka ohutuid kujundeid, näiteks lehmi ja lilli. Juba niigi masstoodanguks olevate kujundite lõuendil kordamine ning nende mittevajalikku värvi toonimine andis üllatavaid tulemusi. Kujund muutus ühtaegu banaalseks, aga samas ka ligitõmbavaks või kujutisest olenevalt isegi kohutavaks. Ta juhtis tähelepanu kuulsuste ärakasutamisele: Monroe enesetapule 1962. aastal järgnes üleüldine meediakära, pärast president Kennedy mõrva 1963. aastal levisid laialt Kennedy portreed, kus tavaliselt kujutati teda leserõivastes. Warholi järgi on inimene valmis liikuvuse nimel valmis leppima igapäevaste surmajuhtumitega.^[6] "Meedia ja kuulsuse glamuur oli Warholi kinnisideeks, teatud mõttes ongi see tema tööde peamine allikas, kuigi ta vaatab seda talle omaselt iroonilise pilguga. See kõik on vaid pealispind, kuid just pealispind teda huvitabki." ^[7]

Pärast 1965. aastat tegeles ta rohkem filmikunstiga, järgides täielikult "jaheduse" printsiipi. Näiteks kuuetunnises filmis "Magav mees" saab näha ilma igasuguse kommentaari või tõlgenduseta magavat meest, kes juba magab, kui film hakkab, ja filmi lõppedes jääb edasi magama.

Oma töödes rõhutas ta masinlikkust, isikupära puudumist, kordusi, paradoksaalsust, standardsust, olles tüdimuseni tuttav igale USA kodanikule. Kordusmotiivid mõjuvad masinlikult, lõputu seeriana. Kuulsaim näide on 32 pildist koosnev sari, millel on kujutatud Campbelli supipurke, kuid erinevus piltide vahel on suppide koostisaine nimetus (tomati, aedvilja, sibula jne). Warhol on Campbelli supipurki kujutanud ka eraldi üksikteosena. ^[8]

"Tahan olla nagu masin"; "Tahan, et kõik mõtleksid ühtemoodi"

Warhol eitas alati, et tema teostel võiks olla tähendus. Tema paljude sõnavõttude hulgas on ka need 1968. aastal avaldatud read: "Ma maalin, sest tahan olla masin. Mida ma ka ei teeks, ma teen seda nagu masin, sest ma tahan seda nii teha. Oleks väga tore, kui kõik oleksid täpselt ühesugused. Tulevikus saavad kõik 15 minutit kuulsad olla … Kui tahate midagi teada Andy Warholist, siis vaadake mu maale ja mu filme ning mind ennast, sest need olen mina. Neis ei peitu midagi rohkemat."

Filmid

"Andy Warhol: A documentary film" (2009) – kõikehõlmava filmi Andy Warholi dokumentaalkaadritest lõi Kim Evans 1987. aastal, samal aastal, kui Warhol suri sapipõie operatsiooni järgsetesse tüsistustesse. Filmis esitatud kaadrid on ühed parimad, andmaks edasi 20. sajandi kõige äratuntavama kunstniku elu ja karjääri.

"Factory Girl" (2006) – režissöör George Hickenlooperi film baseerub glamuuri järele januneva Edie Sedgwicki tõusu- ja langusperioodidel, keskendudes Edie lähisuhetele, puutudes muuseas kokku Andy Warholi ja ühe folklauljaga. Päikeseprillidega Andyt kehastav Guy Pearce rõhutab andylikku anonüümsust ja reserveeritust. Ta on filmis väga loomutruult keset oma glamuurseid kaaslasi, kes on moodustanud nii tema õukonna kui ka Factory. Mis sai aga Ediest?

Viited

↑ "A special report on the art market: The Pop master's highs and lows". The Economist. November 26, 2009. Retrieved August 14, 2010. Vaadatud 1.mai 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Kasutatud= ja |Aeg= (juhend)
↑ "Andy Warhol auction record shattered". BBC News. Retrieved 2013-11-14. Vaadatud 1. mai 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
↑ "Andy Warhol painting sells for $105M". New York Daily News. November 13, 2013. Retrieved November 13, 2013. Vaadatud 1. mai 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)^{[alaline kõdulink]}
↑ O’Brien, Glenn (juuni 1977). "Andy Warhol". Interview Magazine. Vaadatud 1. mai 2018.
↑ "The Velvet Underground - how Andy Warhol was fired by his own art project". Vaadatud 1. mai 2018.
↑ Lynton, N (2002). Moodsa kunsti lugu. Avita. Lk lk 293–294.
↑ Piper, D (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk lk 486.
↑ Juske, A., Kangilaski, J. ja Varblane, R. (1994). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Lk lk. 132–138.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Välislingid

Andy Warhol's Marilyn Pictures
Andy Warholi muuseum Pittsburghis
Reprosid Andy Warholi töödest
Andy Warhol IMDB-s
The Andy Warhol Museum of Modern Art - Medzilaborce, Slovakia, Europe - city of origin
Ants Juske. Andy Warhol on elus EPL, 24. oktoober 2009
Olev Remsu "Filmidraamatehnikas" (TÜ kirjastus, 2016) leidub Andy Warholi filmide ("Sleep" jt) analüüs.

[1] "A special report on the art market: The Pop master's highs and lows". The Economist. November 26, 2009. Retrieved August 14, 2010. Vaadatud 1.mai 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Kasutatud= ja |Aeg= (juhend)

[2] "Andy Warhol auction record shattered". BBC News. Retrieved 2013-11-14. Vaadatud 1. mai 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)

[3] "Andy Warhol painting sells for $105M". New York Daily News. November 13, 2013. Retrieved November 13, 2013. Vaadatud 1. mai 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)^{[alaline kõdulink]}

[4] O’Brien, Glenn (juuni 1977). "Andy Warhol". Interview Magazine. Vaadatud 1. mai 2018.

[5] "The Velvet Underground - how Andy Warhol was fired by his own art project". Vaadatud 1. mai 2018.

[6] Lynton, N (2002). Moodsa kunsti lugu. Avita. Lk lk 293–294.

[7] Piper, D (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk lk 486.

[8] Juske, A., Kangilaski, J. ja Varblane, R. (1994). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Lk lk. 132–138.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]