Antisotsiaalne isiksushäire

Mitte segi ajada Asotsiaalsusega.

Antisotsiaalne isiksushäire (ka düssotsiaalne isiksushäire) on isiksushäire, mida iseloomustab teiste inimeste õiguste eiramine ja rikkumine.

Antisotsiaalne isiksushäire esineb umbes 1,5 protsenti tihedamalt meestel kui naistel. Antisotsiaalse isiksushäirega inimene on silmanähtavalt ükskõikne sotsiaalsete normide, reeglite ja seaduste suhtes. Ta rikub ühiskondlikke norme ja käitub vastutustundetult. Ta ei tunne süüd, ei õpi kogemusest ega karistusest ning õigustab oma käitumist. See ei tähenda, et ta üldse õppida ei suuda, ta teab millistes olukordades on kahetsuse teesklemine kasulik ning oskab kahetsust ka vajadusel väljendada, näiteks kohtus.

Vangimõistetud inimeste ja kurjategijate hulgas on keskmisest oluliselt rohkem antisotsiaalse isiksushäirega inimesi. Kuid tihtipeale peetakse ka mitmeid suurettevõtete juhte nende kalkuleerivate ja manipuleerivate võtete ning kalkuse tõttu töötajate suhtes düssotsiaalseteks.

Ärrituvus

Antisotsiaalse isiksushäirega inimeste impulsikontrolli võime on madal, mistõttu ta tegutseb sageli tagajärgedele mõtlemata. Seetõttu rikub selle isiksushäirega inimene seadust ja arreteeritakse, ta kaotab töö või saab trahve. Ta võib juba väikese ärritumise korral väga kergesti agressiivselt reageerida.

Suhted

Teistega suhteid luua suudab antisotsiaalse isiksusega inimene lihtsalt ja võib olla esmapilgul vägagi meeldiv ja osav suhtleja. Ta võib kasutada manipuleerimisvõtteid, luisata ja survestada. Tegelikult on ta teiste tunnete suhtes hoolimatu ja kalk. Püsisuhteid hoida niisuguse isiksushäirega inimene ei suuda, kuid selles on, tema arvates, süüdi teine pool.

Riskitegurid

Suureks riskiteguriks selle isiksushäire kujunemisel on sama isiksushäire lapse vanematel. Sageli esineb koos antisotsiaalse käitumisega teisi impulsikontrolliga seotud häireid nagu uimasti- ja alkoholisõltuvust, hasartmängusõltuvust jms.

Antisotsiaalsele isiksushäirele iseloomulikud jooned

kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes;
tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine;
võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi;
väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi;
võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest;
märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada.

Kaasnev joon võib olla püsiv ärrituvus. Diagnoosi võib kinnitada lapse- ja noorukieas ilmnenud käitumishäire, mida ei pruugi küll alati esinenud olla.

Teraapia

Antisotsiaalse isiksushäire korral pöördub inimene haruharva ise ravile, kuid survestajaks võivad olla tema lähedased, või määratakse ravi kohtu poolt. Kõige tõhusamad on individuaalse psühhoteraapia eri vormid, mis keskenduvad inimese negatiivsete mõtlemis- ja käitumismustrite kohandamisele, impulsikontrollile, motivatsioonile.