B6-vitamiin

B₆-vitamiin ehk antidermatiitne vitamiin on geneeriline nimetus erineva struktuuriga orgaaniliste biomolekulide ja asendamatute, valdavalt eksogeensete mikrotoitainete, mis evivad B₆-vitamiini laadset toimet, kohta.

B₆-vitamiinil ja selle vitameeridel ning analoogidel ja derivaatidel on oluline roll bioloogilises katalüüsis ka kofaktorite ja koensüümidena. B₆-vitamiini loetakse B-rühma vitamiiniks. See on mikrokogustes iga päev vajalik enamiku organismide mitmete bioloogiliste ja füsioloogiliste protsesside normaalseks toimimiseks. B₆-vitamiinid on ka tunnustatud söödalisandid ja ravimpreparaadid. B₆-vitamiini täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades haiguslikke seisundeid. Inimeste organism B₆-vitamiini de novo ei sünteesi seega loetakse oluliseks selle saamist toidu (sealhulgas joogiga).

Nomenklatuur ja süstemaatika

Farmakoterapeutiline rühm

• ATC-koodid – B-rühma vitamiinid ja nende kombinatsioonid: A11DB80, A11DB81, A11DB83, A11EA80, A11EA81 jpt.

Vormid

Püridoksiin

Nimetus B₆-vitamiin hõlmab kolme ühendit: püridoksiin, püridoksamiin ja püridoksaal. Nad on vitamiinse toimega tänu sellele, et muunduvad organismis koensüümseks püridoksaalfosfaadiks ja püridoksamiinfosfaadiks (vt koensüümid).

Teatakse kuut B₆-vitamiini vitameeri :

• püridoksiin lüh (PN)
• püridoksiin 5'- fosfaat lüh (PNP)
• püridoksaal lüh (PL)
• püridoksaal 5'-fosfaat lüh (PLP)
• püridoksamiin lüh (PM)
• püridoksamiin 5'- fosfaat lüh (PMP)

Kofaktori toime omistatakse püridoksaal 5'-fosfaadile ehk PLPle. PLP on vajalik ligi 148 bioloogiliseks reaktsiooniks.

Saamine ja omandamine

Inimene saab B₆-vitamiini nii loomsest kui ka taimsest toidust. Seda toodab märkimisväärses koguses ka soole mikrofloora. Loomsete ja taimsete saadustega liiguvad seedetrakti püridoksiin, püridoksamiin ja vitamiini fosfovormid (peamiselt püridoksaalfosfaat).

Fosfovormid defosforüülitakse seedekulglas aluselise fosfataasi toimel ning B₆-vitamiini vabad vormid imenduvad passiivse difusioonina verre. Transportvormid veres on püridoksaal ja püridoksaalfosfaat (PLP). Kudedes fosforüülitakse B₆-vitamiini ensüüm pürisoksaali kinaasi toimel PLP-ks.

B₆-vitamiinisalvestamine organismis on tagasihoidlik, vaid umbes 25 mg.

Peamised allikad on maks, kala, munakollane, pähklid, leib, avokaado, banaanid, pärm, kaunviljad.

Biofunktsioonid

B₆-vitamiini biofunktsioonid realiseeruvad enamasti koensüümse püridoksaalfosfaadi (PLP) kaudu, koensüümne püridoksamiinfosfaat leiab vähem kasutamist. PLP on koensüümiks eeskätt aminohapete ja süsivesikute ainevahetuse ensüümides. PLP-d vajab näiteks glükogenolüüs (glükogeeni lõhustamise võtmeensüüm glükogeeni fosforülaas). Lihaste glükogeeni fosforülaasis on üle poole inimorganismi PLP-st. Seda vajavad ka aminohapperühma ülekannet teostavad aminotransferaasid.

PLP-d vajab ka desamiinimine (nt seriini desamiinimine püruvaadiks), trüptofaanist niatsiini süntees, neurotransmitterite, heemi, nukleotiidide ja sfingomüeliinide (on olulised müeliini tekkel) süntees, homotsüsteiini katabolism, soolhappe teke ning B₁₂-vitamiini imendumine.

Defitsiit

Defitsiit tekib alkoholismi ja seedetrakti krooniliste haiguste korral ning suukaudsete rasestumisvastaste preparaatide kasutamisel.

Defitsiidi esmatunnused:

• väsimus
• depressioon
• veresuhkru taseme langus (tõuseb tundlikkus insuliini suhtes)

Kestva pikaajalise defitsiidi tunnused:

• dermatiidid (suunurkade lõhenemine, nahakahjustused silmade ümber)
• perifeerne neuropaatia (nt käte ja jalgade krambid)
• sideroblastiline aneemia (kuna heemi süntees on PLP defitsiidi tõttu häiritud)
• homotsüsteinuuria

Ravimid nagu isoniasiid (kasutatakse tuberkuloosi ravis) ja penitsillamiin (kasutatakse reumatoidartriidi ravis) häirivad samuti püridoksaali ja PLP kasutamist. Isoniasiidi kestval tarbimisel kaasuvat perifeerset neuropaatiat ja penitsillamiini tarbimisega kaasuvaid krampe saab vältida B₆-vitamiini adekvaatsete dooside manustamisega.

Manustamine ja toksilisus

RDA (B₆-vitamiini ööpäevane soovitatav kogus):

• meestel 2,1–2,4 mg
• naistel 1,9–2,2 mg
• lastel 0,9–1,9 mg
• rasedatel ja imetavatel naistel 2,5–2,8 mg

B₆-vitamiini manustamine on hädavajalik defitsiidi puhul ilmnevate sümptomite korral. Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne alkoholismi, stressi, rasvumise, dermatiitide, randmekanalisündroomi, lihaste düstroofia, reuma, tuberkuloosi, artriidi, gripi, neuriitide, peavalude, epilepsia jt haiguste korral.

B₆-vitamiini on soovitatav manustada koos tiamiini, riboflaviini, pantoteenhappe, C-vitamiini, tsingi, magneesiumi ja mangaaniga. Selline komplekt garanteerib, et vastavate metaboolsete protsesside biokeemiline mõjutamine on süsteemne.

Toksilisust normaalsel tarbimisel ei esine. Päevase ohutu koguannuse ülempiir on korduval manustamisel kuni 100 mg, ühekordsel manustamisel 200 mg. Neid koguseid ei tohiks ületada, sest B₆-vitamiin on suhteliselt toksiline.

Ajaloolist

1934. aastal avastas Paul György, et B₂-vitamiin ja rottide antipellagra faktor on erinevad ained, ning nimetas selle aine B₆-vitamiiniks.

1938. aastal teatas Paul György üsna samal ajal S. Lepkovsky ja J. Keresztesytaga B₆-vitamiini keemilisest eraldamisest ning pakkus välja vitamiini nimetuse püridoksiin.

Lisalugemist

• Riccardo Percudani ja Alessio Peracchi, The B6 database: a tool for the description and classification of vitamin B6-dependent enzymatic activities and of the corresponding protein families, BMC Bioinformatics 2009, 10:273 doi:10.1186/1471-2105-10-273 Veebiversioon (vaadatud 9.09.2013) (inglise keeles)
• International Union of Pure and Applied Chemistry and International Union of Biochemistry, Nomenclature for Vitamins B-6 and Related Compounds, (Recommendations 1973), IUPAC-IUB Joint Commission on Biochemical Nomenclature (JCBN), Veebiversioon (vaadatud 9.09.2013) (inglise keeles)

Välislingid

• "Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused", Mihkel Zilmer, Ello Karelson,Tiiu Vihalemm, Aune Rehema, Kersti Zilmer, peatükk 10, lk 160–161, Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool, 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1