Carmina Burana
|
See artikkel räägib luulekogumikust; Carl Orffi kantaadi kohta vaata artiklit Carmina Burana (kantaat) |
Carmina Burana (tõlgituna ladina keelest 'Beuerni laulud') on kõige mahukam ja esinduslikum keskaja ladinakeelse ilmaliku luule (nn vagandiluule) kogumik 13. sajandist[1][2], leitud Benediktbeuerni kloostrist.
Käsikiri
muudaKäsikiri koosneb 112 pärgamendilehest, tekst on kirjutatud varagooti minusklis, kirjutajaid on olnud kaks või kolm. Kogumik on illustreeritud kaheksa värvilise miniatuuriga, mis näitab ta hinnalisust – sel ajaperioodil iga käsikirja piltidega ei kaunistatud. Kokku leidub selles 228 anonüümset luule- ja draamateksti. "Carmina Burana" on koostatud ja ühte käsikirja koondatud tõenäoliselt aastail 1225–1230, käsikirja oletatav sünnikoht on kusagil Austria-Itaalia piirialal, otsustades käsikirjas leiduva keeleainese põhjal. Hiliskeskajal on kogumiku käsikirjalised lehed köidetud kaante vahele, selle käigus on kaotsi läinud luuletuste algne järjekord ja kadunud mõned käsikirjalehed. Laadilt on tegemist lauluraamatuga, st värsid olid kirja pandud laulmiseks, mitte lugemiseks, nagu osutavad mitmele luuletusele lisatud neumad[3].
Tekstid
muudaTekstid on kogumikus korrastatud temaatiliselt ja seal võib eristada järgmisi osi:
- religioosse sisuga laulud (carmina ecclesiastica), säilinud pole ühtki
- 55 moralistlik-satiirilist laulu (carmina moralia et satirica, CB 1-55)
- 131 armastuslaulu (carmina amatoria, CB 56-186)
- 40 jooma- ja mängulaulu (carmina potoria, CB 187-226)
- kaks vaimulikku näitemängu (ludi, CB 227-228)
- Eraldi käsikirja lõppu on kogutud laulude varasemaid tekstivariante ja muid fragmente (supplementum, CB 1*-26a*)
Seda üldist liigendust on võimalik jaotada väiksemateks alateemadeks, mida on pakutud välja kuni 35[3]. Lembelaulud, mida on suurim osa "Carmina Burana" lauludest, on väga varieeruva sisuga, seal on värsse armurõõmudest, vastamata armastusest ja armsama truudusetusest, edukatest vallutustest või armujahi ebaõnnest. Samuti leiab kogumikust tüüpilisi kõrtsilaule joomise ja mängurluse kiituseks. Mitmel korral esineb saatuseratta motiiv ja Fortuna osa inimese käekäigus. Suur osa luuletusi on moraliseeriva paatosega, esitades kriitikat Rooma kuuria ja vaimulikkonna aadressil, või kutsuvad üles ilmakärast loobuma ja kuulutavad maise maailma kaduvust. Benediktbeuerni laulude vorm on sageli paroodiline, suur osa tekstidest matkib huumori ja satiiri võtmes pühakirja, jutlusetekste, palveid või paavsti bullasid, või parafraseerib tuntud vaimulikke või ilmalikke värsse.
Kuigi valdavalt on tekstid ladina keeles, leiab nende seast ka kesk- ja ülemsaksa keelevormis loodud laule (kokku 47), samuti näiteid makaroonilisest luulest (st saksa- ja prantsuskeelsete fraaside või väljenditega põimitud ladinakeelseid värsse). Ligi kaks kolmandikku tekstidest on säilinud ainult Codex Buranus'es, teiste puhul on olemas paralleelvariandid muis allikais. Väheste tekstide puhul on suudetud tuvastada autorsus: käsikirjakogumikus leidub Dietmar von Aisti, Orléansi Hugo Primase, Archipoeta, Waltheri Châtillonist, Walther von der Vogelweide ja Heinrich von Morungeni värsse.
Teose hilisem käekäik
muudaKeskajal olid kogumikku koondatud laulud vähemalt haritud ringkondades tuntud ja armastatud. Uusaja jooksul nad ilmselt aegamisi ununesid, kuigi üks tekst "Tempus adest floridum[4]" ilmus 1584. aastal muudetuna ja uuesti viisistatuna[5] Soome kiriku- ja koolilaule koondavas laulukogumikus "Piæ Cantiones"[6].
Käsikirjaköide asus Benediktbeuerni kloostri raamatukogus aastani 1803, kloostri sulgemise käigus avastas selle raamatukoguhoidja Johann Christoph von Aretin ja toimetas köite Baieri Riigiraamatukokku, kus see asub tänaseni (Clm 4660–4660*). Katkendeid kogumikust ilmus trükis 1806. ja 1844. aastal (viimane Jacob Grimmilt). Alles 1847. aastal avaldas Johann Andreas Schmeller tekstide koguväljaande, temalt pärineb ka mõnevõrra eksitav pealkiri "Carmina Burana" (käsikirja nimetati Codex Buranus)[7], sest et tekstid pole kindlasti loodud ega kirja pandud Benediktbeuernis.
Mitmed "Carmina Burana" laulud on hiljemgi interpreteerimist leidnud. Kaasaegsesse muusikaajalukku põlistas selle saksa helilooja Carl Orff oma 1935. aastal loodud lavastusliku kantaadiga "Carmina Burana" orkestrile, koorile ja solistidele, milles ta kirjutas muusika 24 laulu tekstidele.
Eesti keeles ilmunud
muuda- Vagandiluule tõlkeid Urmas Tõnissonilt. Akadeemia 1994, nr 1, lk 99–106
- Carmina Burana. Tõlkinud Mati Soomre. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 25. Järelsõna A. Lill
- Keskaja kirjanduse antoloogia, lk 449–460. Varrak 2013
Viited
muuda- ↑ T. Siitan. Õhtumaade muusikalugu I
- ↑ https://www.britannica.com/topic/Carmina-Burana-medieval-manuscript
- ↑ 3,0 3,1 Keskaja kirjanduse antoloogia, 2013
- ↑ http://thelatinreadingblog.blogspot.com/2014/05/carmina-burana-142-love-in-springtime.html
- ↑ "Tempus adest floridum" kogumikus "Piæ Cantiones"
- ↑ T. Mäkinen. Piae cantiones-sävelmien lähdetutkimuksia. Acta musicologica Fennica 1. Helsinki, 1968.
- ↑ A. Lill. Carmina Burana: tekst, autorid, traditsioon ja muusika (järelsõna LR 2006/5 väljaandele)