Dekabristide ülestõus

Dekabristide ülestõus (vene keeles Восстание декабристов) toimus Senati väljakul Peterburis Venemaal 26. detsembril 1825. See oli esimene avalik relvastatud väljaastumine Venemaa isevalitsuse vastu. Ülestõusu juht Pavel Pestel tahtis mõrvata kogu keiserliku perekonna, sealhulgas naised ja lapsed^[viide?].

Mälestussammas dekabristide hukkamispaigas Peterburis

Nikolai I truudusvande andmise päeval, 26. detsembril 1825 tulid Peterburis Senati väljakule ülestõusnud väeosad, kokku umbes 3000 soldatit. Ülestõusu juht oli vürst Sergei Trubetskoi, keda väljakule ei ilmunud. See desorganiseeris ülestõusnuid. Nikolai I koondas väljakule ustavaks jäänud väeosad ja piiras ülestõusnud sisse. Ülestõus suruti veriselt maha. Kohtu alla anti ligi 600 inimest. Viis juhti (Pavel Pestel, Kondrati Rõlejev, Sergei Muravjov-Apostol, Mihhail Bestužev-Rjumin, Pjotr Kahovski) poodi üles, 121 dekabristi (nende hulgas ka Trubetskoi) saadeti sunnitööle ja asumisele Siberisse. Ülestõusnuid hakati kutsuma dekabristideks. 1925 nimetati Peterburis Senati väljak ümber Dekabristide väljakuks (vene keeles: Площадь Декабристов).

Eellugu

1. detsembril 1825 suri ootamatult Taganrogis keiser Aleksander I. Kuna tal polnud troonipärismisõiguslikke lapsi, siis vastavalt 1797. aasta troonipärimisseadusele pidi keisriks saama Aleksander I noorem vend suurvürst Konstantin Pavlovitš. Kui keisri surmateade jõudis Peterburi, viibis Konstantin Varssavis. Konstantin oli juba varem koostanud salajase troonist loobumise manifesti teise venna Nikolai kasuks ja teatas nüüd avalikult troonist loobumisest. Selle tagajärjel tekkis võimukriis ja Venemaa oli üle kahe nädala ilma seadusliku riigipeata.

Võimuvaakumiga kaasnenud segadust otsustasid ära kasutada salaühingud, kes asusid korraldama väljaastumist isevalitsuse vastu. Ühinguid oli hakatud looma alates 1816. aastast ja sinna kuulusid noored haritud aadlikud-sõjaväelased, kelle maailmavaadet olid kujundanud Prantsuse revolutsioon, valgustusideed ja kokkupuuted Lääne-Euroopaga Vene armee sõjakäikude ajal Napoleoni sõdades (1813–1815). Venemaa tegelikkus – piiramatu isevalitsus ja pärisorjus ei sobinud dekabristide ideaalidega ja nad soovisid Venemaa olukorda muuta. Loodeti, et tsaarivalitsus teeb ise vajalikud ümberkorraldused, kuid seda ei juhtunud.