Django Reinhardt

Django Reinhardt (prantsuse [dʒãŋɡo ʁɛjnaʁt] või [dʒɑ̃ɡo ʁenɑʁt], sünninimega Jean Reinhardt; 23. jaanuar 1910 – 16. mai 1953) oli Belgias sündinud Prantsuse džässkitarrist.

Django Reinhardt
Reinhardt 1946. aastal
Sünninimi	Jean Reinhardt
Sündinud	23. jaanuar 1910 Liberchies, Pont-à-Celles, Belgia
Surnud	16. mai 1953 (43-aastaselt) Samois-sur-Seine, Prantsusmaa
Stiilid	džäss, mustlasdžäss/mustlassving, bebop
Elukutse	kitarrist, helilooja
Pill	kitarr, viiul, bandžo
Tegev	1928–1953
Seotud esitajad	Stéphane Grappelli, Quintette du Hot Club de France

Ta oli ansambli Quintette du Hot Club de France liige. Teda peetakse üheks esimeseks tähelepanuväärseks Euroopa džässmuusikuks.

Tema esitatud muusikat võib kuulda paljudel albumitel (nt "Minor Swing", "Tears", "Belleville", "Djangology" ja "Nuages") ning arvutimängudes ("Mafia: The City of Lost Heaven", "Mafia II", "BioShock", "BioShock 2" ja "Bioshock Infinite").

Elulugu

Jean Reinhardt sündis 1910. aastal mustlasperes Belgias Liberchies küla lähedal. Tolle aja romadel oli tüüpiline elada puust karavanelamutes, mida nimetati roulotte'ideks. Tema isa nimi oli Jean-Eugene Weiss sündis 1882. aastal. Pariisi perioodil kasutas Jean-Eugene perekonnanimena Reinhard, et hoida kõrvale sõjaväeteenistusest. Elatist teenis isa meelelahutusega: ta mängis mitut pilli, oli osav žonglöör ja tantsija. Raskematel aegadel teenis ta elatist korvide punumisega, muusikainstrumentide parandamise ja klaverite häälestamisega. Tema ema Laurence (Negros) aitas perele elatist teenida ehete valmistamisega.

Romad vahetasid tihti nimesid, et varjata enda liikumist ning tausta, sama tegi Jean-Eugene. Et pääseda sõjaväeteenistusest andis ta tihti oma nime Jean-Baptiste'ina. Tema perenimi Reinhardt pärineb Reinimaa nimest. Reinhardtide vaarisad pärinevad arvatavasti Põhja-Indiast, kust Indo-Muslimi sõdadega sattusid osad sõdalased lõpuks Euroopasse tänapäeva Rumeenia aladele. Reinhardtid ei ole oma sugupuud kirjalikult talletanud, vaid suuliselt. Esimesed teated nende klannidest pärinevad 18. sajandist Reini jõe oru kandist. Juttude järgi põgenesid vanavanemad Franco-Preisi sõja eest Baierimaa piirkonnast Strasbourgi 1870. aastatel.

Lapsepõlv

Elu agulis

1912. aasta märtsis sündis Pariisis Django vend Joseph, seejärel õde Sara. Kokku oli Jean-Eugene'i ja Negrose peres viis last – kaks last Jean-Eugene'i eelmisest abielust. 1915. aastal jättis Jean-Eugene Negrose kolme noorema lapsega maha ning rändas edasi üksinda. Isa lahkumine jättis Django lööduna. Esimene maailmasõda sundis pere karavani Pariisi servale maha jätma ning lõuna poole põgenema. Läbides Midi maakonna, jõudsid nad Itaalias Livorno sadamalinna. Sealt liikusid nad laevaga Korsikale ning lõpuks Alžeeriasse, kus kohtasid ka Jean-Eugene'i. Kui sõda 1920. aastal lõppes, oli Pariis muutunud – sõja hävingutest ülesehitamisega sai linn uue metroo, elektri- ja veesüsteemi. Uuenduskuur tõi pere tagasi Pariisi. Negros elatas peret korvipunumise ja ehete valmistamisega, mida ta tegi I maailmasõjast jäänud mürskude hülssidest – neid kogus talle Django.

Mustlased elasid enamasti suurtes äärelinna agulites (la Zone). Sealsed elanikud ehitasid oma elamud kätte juhtunud materjalist ning linlased vältisid seda piirkonda. Oma karavanid parkisid agulisse ka mustlased – seal veetis Django enamuse oma lapsepõlvest. Kooli Django vältis – ta eelistas veeta aega teiste poistega, ajada kohvikus juttu, kala püüda või käia kinos. Kino direktor lubas neid tasuta filmile, kui nad linnas plakateid üles panid ning juhutöid teha aitasid. Vennad käisid ka üksteisega raha eest poksimas. Djangole meeldis ka tihti hasartmänge mängida, ta kasutas ära iga võimalust panustada millegi peale.

Django ja muusika

Noor Django puutus muusikaga väga palju kokku. Algusest peale saatis teda isa musikaalsus. Pariisi tänavatel tegutses rohkelt tänavamuusikuid ning mustlaslaagris kulus suur osa vabast ajast musitseerimisele. Romadel on muusika suuline traditsioon – nad on enamjaolt kirjaoskamatud ja ka noodioskamatud. Harjutamine käis traditsioonide kohaselt nn call-and-response viisil – õpetaja mängis õpilasele meloodiat ja harmooniat ning viimane pidi selle omandama jälgimise ja kuulamise teel. Esimene instrument, mida Django mängima hakkas oli viiul ning seda õppis ta isalt ja teistelt sugulastelt, peamiselt oma onult Guiligoult. 7–12-aastaselt mängis ta isa ansamblis. Kümneaastaselt avastas Django bandžo, seda õpetas talle nõbu Gabriel. Djangol märgati olevat väga hea mälu meloodiate ja harmooniate säilitamisele. Bandžo mängimisel kasutas ta leidlikult plektronina suvalisi ettejuhtuvaid esemeid nagu lusikad, sõrmkübarad, loomaluu tükid jne. Kui ema nägi oma poja tõsist suhtumist muusikasse otsustas ta talle kitarri kinkida.

Django karjääri algusaastate repertuaar koosnes isa õpetatud meloodiatest, lastelaulud (nt "Au Clair de la Lune") ja soldatilaulud. Oma koht repertuaaris oli ka vulgaarsetel lugudel, peamiselt seltskonna lõbustamiseks. Ta veetis palju aega tänavamuusikuna ning oli tihti vaatenumbriks oma oskuse ja laia repertuaari poolest. Mõne aja pärast hakkas ta oma isa ansamblis bandžot mängima – esineti suuresti tantsusaalides, mis olid sellel ajal populaarsed.

Pariisis tegutses kitarrivirtuoos Poulette Castro, kes, olles rännanud palju ringi Euroopas, oli omandanud laialdase repertuaari valsse ja traditsioonilisi lugusid. Suure tõenäosusega oli just Castro see, kes suunas Django tehnikat selliseks, mis ta kuulsaks tegi. Castro juhendas Djangot mängima flamenko stiilis, kus kätt kitarri kerele ei toetata. Kui aga flamenkos kasutatakse keelte löömiseks sõrmeotsi või küüsi, siis Poulette soovitas Djangol kasutada plektronit – see lisas ta mängustiilile oluliselt valjusust, mis oli sellel ajal oluline, sest võimendeid polnud praktiliselt olemas. Djangolt õppis omakorda tema vend Joseph ning nende koostöö kestis aastakümneid. Joseph oli enamustel aegadel Django rütmimängija. Nad käisid koos esinemas tänavatel, turgudel, kohvikutes ja baarides.

1922–1928

Avalikel esinemistel koos vennaga jäi Django silma nii mõnelegi muusikule, üheks nendest oli itaalia mustlane Vetese Guerino, kes kuulis 12-aastast Djangot kohvikus A la Route de Dijon esitamas Johann Straussi valssi "Ilusal sinisel Doonaul". Seepeale pakkus ta Djangole rütmikeelpillimängija kohta, tasuks kümme franki õhtu kohta. Django ja Guerino mängisid peamiselt Pariisi tantsusaalides (bals), levinumaks stiiliks oli musette. Bal-musette'i iseloomustavaks elemendiks on akordion ning segu valsist ja polkast. I maailmasõja saabumisel tõid ameerika sõjaväeorkestri liikmed Euroopasse ka džässi, mis hakkas plahvatuslikult levima ning segunema ka kohaliku muusikaga. Algul tõi džäss muutusi peamiselt instrumentaalkoosseisu.

Tantsusaalides paigutati ansamblite jaoks tihti rõdud – see võimaldas rohkem pinda tantsijatele ning lisaks aitas see võimendada vähemkõlavaid instrumente. Võis juhtuda, et inimeste rohke suitsetamise tõttu, ei olnud võimalik rõdult näha isegi paari meetri kaugusele. Muusikutel pidi olema suur oskus rahvamassi lugeda ning vastavaid lugusid oma repertuaarist mängida – kui inimesed hakkasid kurnavast tantsust põrandalt ära minema tuli valida aeglasemaid lugusi, kui aga puhkes kaklus, tuli mängida tempokaid lugusid. Taoline pidev leidlikkust nõudev mängustiil ning sadadest lugudest koosneva repertuaari tundmine tegi Djangost äärmiselt paindliku muusiku – ta oskas hästi improviseerida ja lugusid olukorrale vastavasse suunda vedada. Näiteks suutis ta tihti aegunud loo uuesti ellu äratada lisades sinna juurde enda loodud ornamente ja selle enda tahtele allutada. Paljud muusikud suhtusid musette'i aga puristlikult – interpretatsioonile ruumi ei olnud. Sellegipoolest ei näinud Django põhjust suhtuda muusikasse konformistlikult. Django virtuoossuse ja julguse tõttu sai ta aga peaaegu alati aplausi kiituseks. 1920. aastatel saatis Django selliseid akordioniste nagu Maurice Alexander, Fredo Gardoni, Jean Vaissade, Marceau Verschuren.

Django palkamisega riskisid bändiliidrid alati sellega, et nad ei saanud Djangot – ta kadus tihti hasartmängupõrgutesse, piljardiklubidesse ja kui tal ei olnud tahtmist mängida, võis ta enda asemele hoopiski kellegi teise saata. Tihti tuli see roll täita tema vennal Josephil või tema nõol Eugene Veesil. Djangol oli igav mängida alati peaaegu identset repertuaari. Lisaks oli akordionimängijatel tavaks nõuda loo originaalesitust, mis Django vabastiilis lähenemisele ei sobinud. Selle taga võib peituda asjaolu, et akordionimängijad, kes olid selle aja superstaarid Pariisis, rambivalguse keskpunktid, ei soovinud, et Django oma mänguga neid varjutaks, tunnistas Vaissade.

20. juunil 1928 salvestas Django oma esimesed lood Vaissade'i saatjana. Django bandžole ja Vaissade'i akordionile oli lisaks ka üks muusik džässflöödiga, mis pidanuks asendama džässtrompetit. Salvestati šansoone, valsse, aariaid tuntud operettidest – lood, mis saadavad tantsusammu. Näiteks "Griserie", "La Caravane", "Aubade Charmeuse" . Nendel salvestistel on aru saada Django rahulolematust oma kohaga ansamblis – mida kaugemale lood liikusid, seda jõulisemalt hakkas ta oma mänguga lugu juhtima otsekui esitaks ta Vaissade'ile väljakutse duellile loo üle. Ta kontrollis rütmi ning sundis Vaissade'i vastavalt ka oma mängimist muutma, ta lisas akordioni meloodiale bandžoga järelmeloodiaid ning trio võttis omaks justkui svingi. Helitehnikutel oli tihti probleeme Django tugeva mängu tasakaalustamisega, see aga talle meeldis, kuna sai selle tõttu rohkem tähelepanu. Kuna Django oli kirjaoskamatu siis ta ei osanud oma nime kirjutada, seetõttu esineb ta nimi paljude eri vormidena – Ideali salvestistel on ta märgitud Jiango Renardina, kuna töötajad pidid ta nime kuulmise järgi kirja panema. Järgmisel korral esines ta Jeangot all. Kuigi vahemikus 1922–1928 komponeeris Django vähemalt neli valssi, ei jõutud neid salvestada. Need olid suuresti kuulsate bandžomängijate Matteo Garcia ja Gusti Malha stiili sammudes.

Tutvus džässiga

Jack Hylton

„Samal ajal, kui Django tegi endale nime tantsusaalides, avastas ta ka Pariisi teist külge. Pigalle platsil Le Rat Mort'i kõrval oli restoran l'Abbaye de Theleme. Siin, kusagil 1926. aastal, kohtas Django enda jaoks uut helide maailma. Läbi ööklubi(sic) akende kuulis ta muusikat: kuum, eksootiline, veider. See muusika oli nii hämmastav, nii võõras nagu maailm oleks hakanud teistpidi pöörlema. Klarnetid üürgasid. Saksofonid pasundasid. Tromboonid ulgusid. Trompetid karjusid. Ja seda kõike kandis edasi metsik trummimäng. See helivärk oli Django jaoks nii ebamaine, ta ei osanud midagi sellist ette kujutada. Igal pärastlõunal tegi ta palverännaku oma pere karavanist restoranini; vahetevahel saatis teda bandžomängija Roger Chaput või lonkisid kaasa tantsusaali muusikud. Djangost sai püsiklient aknal, pingsalt kuulamas. Ta istus Pigalle platsi kõnniteel, leivakoorik eineks, kuulates terve öö kuni restorani uksed suleti. Nad kutsusid seda jazz'iks - veider välismaine sõna, mis tõlgiti varsti igasse keelde üle terve maailma.“

– Michael Dregni, "Django: The Life and Music of a Gypsy Legend "

USA-st oli läinud turneele Billy Arnoldi Novelty Jazz Band. Paljudele pariislastele oli džäss "saatana muusika" – nii tantsuhalli lihtrahvale kui noodioskajatele (muusikateoorias kompetentsed). Seda peeti muusikaliseks anarhiaks ning arhailiseks rütmikaks. Ükski bals jazz-i oma ukselt üle ei lasknud. Kuid Djangole mõjus džäss sireeni kutsena. 1928. aasta oktoobris otsis Django Reinhardti üles kuulus inglise džässorkestri juht Jack Hylton, kes pakkus noorele muusikule kohta oma orkestris, mille muusik kohe vastu võttis.

1927. aastal abiellus Django kohaliku tüdruku Florine Mayeriga. 1929. aastal sündis poeg Henri Reinhardt, kellest sai samuti muusik. Django ja Bella teed läksid varsti pärast seda lahku ning Henri jäi ema juurde, kuid hiljem salvestasid isa ja poeg ühiselt ka lugusid.

1928–1934

Põleng

Lariboisiere'i haigla

1928. aasta 26. oktoobri varahommikul leidis aset sündmus, mis vormis Djangost sellise muusiku, nagu teda tänapäeval tuntakse. Saabunud karavani pärast esinemist La Java’s, ajas ärgates tema naine Bella ümber küünla, mis süütas paberlilled, mida ta müügiks valmistas. Mõne minutiga oli karavan leekides. Mõlemad pääsesid eluga, kuid Django sai raskeid põletusi üle terve keha. Ta viidi Lariboisiere'i haiglasse, mis oli vaestele mõeldud ning rahvaseas tuntud kui Kannatuste Versailles. Tema vasak käsi oli osaliselt söestunud ning keha parem pool oli põlvest rinnuni põletushaavades. Arstid tegid ettepaneku tema jalg amputeerida, et vältida gangreeni – sellest Django keeldus. Arstide poolt ära hirmutatud Django viidi peatselt haiglast ära. Edaspidi proovis tema haavu rahvameditsiiniga ravida ta ema, kuid paari nädalaga sai selgeks, et Django ei parane. Django viidi tagasi haiglasse, kuid seekord Saint-Louisesse ning seal algas tema aeglane paranemine.

Põletushaavade tõttu oli Django käsi deformeerunud – leegid olid hävitanud lihased, kõõlused ja närvid, sellest oli tingitud ka osaline halvatus. Arstide sõnul ei taastuvat käe kasutusvõime enam kunagi. Django sugulased suutsid koguda piisavalt raha, et võimaldada Djangole vajaminev operatsioon. Django kätt opereeriti 23. jaanuaril 1929 – tema 19. sünnipäeval. Tema vend Joseph käis talle tihti kitarri mängimas, mis aitas ta meeleolu parandada. Djangot otsis teenistusse ka sõjavägi. Kutsetele vastust saamata otsis ametnik ta üles, kes pärast seda, kui oli näinud teda voodis sidemetes, eemaldas Django nime jäädavalt teenistuskohustuslike seast.

Teiste mängimine valmistas talle suurt hingelist valu, sest ta kartis, et ei ole seda enam kunagi võimeline tegema. Vasak käsi oli tal konksus – väike ja nimeta sõrm olid halvatud, nimetissõrm ja keskmine sõrm aga kangestunud. Ajapikku suutis Django oma mänguvõimet parandada. Ta sai mängimiseks kasutada vaid pöialt ja kahte tervet näppu. Tema puue aga sundis teda meloodiaid ja tehnikat endale kohandama – kui varem oli tal tavaks helistikke ja arpedžosid mängida kaela suhtes risti, siis nüüd pidi ta neid mängima piki kaela. Ka harmooniad ja akordid vormistas ta minimaalseks – enamuse neist moodustasid altereeritud triaadid.

Ta suri 43-aastaselt insuldi tagajärjel.

Välislingid

•  Django Reinhardt – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
• Django Reinhardt andmekogus IMDb (inglise)