Domenichino
Domenichino (Domenico Zampieri; 21. oktoober 1581 Bologna – 15. aprill 1641 Napoli) Bologna kooli itaalia maalikunstnik, klassitsismi eelkäija Nicolas Poussini ja Claude Lorraini mentor.
| Domenichino | |
|---|---|
| Sünninimi | Domenico Zampieri |
| Sündinud |
21. oktoober 1581 Bologna |
| Surnud |
15. aprill 1641 Napoli |
| Rahvus | itaallane |
Elukäik
muudaDomenichino sündis Põhja-Itaalias Bolognas kingsepa pojana.
Ta õppis itaalia kunstniku Denis Calverti juures, kuid pärast temaga 1601. aastal tekkinud tüli kolis Rooma ning asus õppima vendade Carraccide juurde Accademia degli Incamminatis, kus ta õppis lisaks kunstile ka ajalugu, mütoloogiat ja poeetikat[1]. Väikese kasvu tõttu sai ta hüüdnime Domenichino, mis tähendab itaalia keeles "väike Domenico". Domenichinost sai Annibale Carracci üks andekamaid õpilasi ning Domenichino loomingus on tuntavad meistri loomingu eeskujud.
Roomas elas Domenichino koos teiste, temast mitu aastat vanemate, Bolognast pärit kunstnikega: Francesco Albani, Guercino (Giovanni Francesco Barbieri), Guido Reni. Ta tegi koostööd tuntud freskode ja altarimaalide autori Giovanni Lanfrancoga, kellest sai hiljem tema peamine rivaal. Domenichino tegeles ka raamatute müügiga ja armastas valmistada muusikariistu. Lisaks maalimisele huvitus ka arhitektuurist.[2]
Looming
muudaDomenichino kunstnikukäekiri on äratuntav selle heleduse järgi. Voldemar Vaga on kirjutanud: "Ta toonitab oma töödes loomutruudust ja elustab sellega Bologna koolkonna arengut. Veel tema kunstis on selge jutustamisoskus. Tema teose maastikufoon tunnistab meistri suurepäraseid võimeid maastikumaalijana."[3]
1595. aastal jõudis Annibale Caracci koos Domenichinoga noore kardinali Odorado Farnese käsul Rooma, et maalida Palazzo Farnese galerii lagi. Domenichino maalis sinna fresko “Neitsi ja ükssarv”. Tema maalitud on ka Loggia del Giardino kolm freskot.[4] Aastatel 1606–1607 maalis Domenichino Püha Andrease oratooriumi San Gregorio kirikusse ja Sant Andrea della Valle katedraali freskod.
1609. aastal kaunistas Domenichino Bassano di Sutri lähedal asuva villa interjööri stseenidega Odescalchi Diana elust.
Üks tema olulisemaid projekte oli Cappella dei Santissimi Fondatori kaunistamine Grottaferrata kloostri keskaegses basiilikas aastatel 1608–1610. Aastatel 1612–1615 maalis ta freskod Roomas asuvasse San Luigi dei Francesi kirikusse, kujutades stseene Püha Cecilia elust. Samal ajal maalis ta San Girolamo della Carita kiriku jaoks altarimaali "Püha Hieronymuse viimane armulaud". Koos Giovanni Battista Violaga maalis Domenichino Aldobrandini villasse kümme Apolloni elu kujutavat freskot.
Aastatel 1617–1618 maalis Domenichino kardinal Aldobrandinile kuulsa maali "Diana jahil". Sellel pildil on ka muid pealkirju, näiteks "Diana ja tema nümfid pärast jahti" või "Diana jaht". Diana oli Vanarooma mütoloogia jahijumalanna. Pildil ta on kujutatud koos nümfidega ja nende vahel toimub vibulaskevõistlus. Usuteemadel püüdles ta pildi ja narratiivi täpsuse poole. 1621 aastal naasis Domenichino Roomasse ning asus tööle paavst Gregorius XV arhitektina, ehkki tema projekti järgi valmis vähe hooneid on temast säilinud hulgaliselt jooniste projekte. Elu jooksul maalis Domenichino mitmeid altarimaale. Näiteks San Lorenzo Mirandas (1626–1627); Giovanni Evangelista ja Petronio dei Bolognesi (1626–1629); Santa Maria della Vittoria (1629–1630); Püha Peetruse katedraali altar (1625–1630).[5]
1631. aastal otsustas Domenichino taas Roomast lahkuda, et suunduda Napolisse ja täita seal mainekas ja tulus tellimus – Tesoro di San Gennaro (Püha Januarius) kabeli kaunistamine.
Kunstniku surma põhjus pole teada, pidev rivaliteet teiste kunstnikega on andnud alust arvata, et ta võis sooritada enesetapu.[1] Viimastel aastatel oli Domenichino peamine assistent vähetuntud maalikunstnik Francesco Raspantino, kes päris hiljem Domenichino töökoja.
Skandaal Lanfrancoga
muudaDomenichino sattus mitmetesse skandaalidesse, neist tuntuimas süüdistas Giovanni Lanfranco Domenichinot plagieerimises. Giovanni Lanfranco väitis, et Domenichino varastas teose "Püha Hieronymuse viimane armulaud" ülesehituse ühelt oma endise õpetaja Agostino Carracci altarilt. Enamik teisi tolle aja tuntud Itaalia kunstnikke, sealhulgas maalikunstnik Nicolas Poussin ja antikvaar-kriitik-biograaf Bellory (kes olid Domenichino õpilased), kaitsesid oma meistri tööd, nimetades seda kiiduväärseks jäljenduseks.
Tähtsus
muudaDomenichino tähtsust barokkunsti klassikuna tunnustati uuesti alles 20. sajandil. Tema teoseid iseloomustavad selged ja tasakaalustatud kompositsioonid, ühtlane ja rahulik valgus, vaoshoitud värvid, kaine väljenduslaad ja figuuride vaoshoitud žestid. Domenichinol on oluline koht ka maastikumaali ajaloos, kuna tema looming mõjutas sügavalt selliseid maastikumaali meistreid nagu Nicolas Poussin ja Claude Lorrain.[6]
Windsori lossi kuninglikus kogus on umbes 1750 Domenichino teost. Domenichino maalidest kirjutati luuletusi ja monarhid tülitsesid tema maalide ostmise pärast.
Galerii
muuda-
-
"Giovanni Battista Agucchi portree". Kanvaa, õli. New Yorgi kunstigalerii -
Tesoro di San Gennaro kuppel, Napoli -
"Kardinal Ghislieri portree" -
"Püha Cecilia mängib viiulit". Louis XIV kogu. 119 x 160; kanvaa, õli -
"Vincenzo Scamozzi portree" -
"Guido Reni portree". 65 x 52; kanvaa, õli
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 "Творчество итальянского художника Доменикино (1581-1641)". Vaadatud 3.11.2020.
- ↑ "Domenichino". Vaadatud 3.11.2020.
- ↑ Voldemar Vaga (1999). Üldine kunstiajalugu. Lk 544.
- ↑ David Piper (1991). Kunstiajalugu. Lk 185-186.
- ↑ "Доменикино". Originaali arhiivikoopia seisuga 21.10.2020. Vaadatud 3.11.2020.
- ↑ "Domenichino". Vaadatud 3.11.2020.