Dominaat

Dominaat (ladina k. dominus - isand) oli printsipaadile järgnenud Hilise keisririigi periood Vana-Rooma ajaloos, algas Diocletianuse (284–305) valitsusajal ning kestis Lääne-Rooma riigi lagunemiseni 476. aastal. Kui printsipaati on peetud "liberaalseks monarhiaks", siis dominaadi perioodi on peetud absoluutseks monarhiaks.^[1] Nimetus tuleneb sõnast dominus (tõlkes 'isand'), millega traditsiooniliselt kõnetasid orjad oma isandat. Dominaadi tähenduses kasutatakse ka mõistet "hilisantiik".^[2]

Kujunemine

Kui keiser Augustuse ajal muutus riik sõjaväeliseks diktatuuriks, siis keiser üritas näidata, et on vaid esimene ja tähtsaim riigiametnik.^[3] Herbert George Wellsi arvates kadusid Rooma Aurelianuse ja Diocletianuse ajal Rooma vabariikluse jäänused.^[4] Keiser hakkas kandma tiitleid isand (dominus) või isand ja jumal (dominus et deus).

Vaata ka

Printsipaat

Viited

↑ Robert, Jean-Noël. Rooma. 2010. Lk. 25.
↑ Antiigileksikon, I. Tallinn, 1983. Lk. 121.
↑ Goldsworthy, Adrian. How Rome Fell: Death of a Superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 158.
↑ Wells, H. George. The Outline of History: Being a Plain History of Life and Mankind. London, Toronto, 1932. Lk. 549.

[1] Robert, Jean-Noël. Rooma. 2010. Lk. 25.

[2] Antiigileksikon, I. Tallinn, 1983. Lk. 121.

[3] Goldsworthy, Adrian. How Rome Fell: Death of a Superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 158.

[4] Wells, H. George. The Outline of History: Being a Plain History of Life and Mankind. London, Toronto, 1932. Lk. 549.

[1]

[2]

[3]

[4]