Dukkha
Dukkha ehk kannatus või rahulolematus (sanskriti keeles duḥkha; paali keeles dukkha; tiibeti keeles sdug bsngal; hiina keeles 苦 ku; jaapani keeles ku) on budismis üks põhimõisteid.
See on esimene neljast õilsast tõest ja sellest räägib Buddha juba oma esimeses õpetuses "Seadmuseratta käimapanemine".
Kannatus või rahulolematus on ka üks sansaara kolmest põhiomadusest ehk olemasolu tunnusest koos isetuse ja püsitusega.[1]
Mõiste
muudaPaalikeelne sõna dukkha (sanskriti keeles duḥkha) viitab eelkõige rahulolematusele, kannatamisele kõige üldisemas mõttes, kõikvõimalikele ebameeldivustele ja ebamugavustele. Kannatuse vastandiks on rahulolu, püsiv õnn, rõõmus ja mõnus kulgemine (sanskriti ja paali keeles sukha).[2] Ühe etümoloogia järgi tähistas dukkha halvasti tehtud ratast, mille telg on keskmest väljas ja mis seetõttu loperdab, seevastu sukha öeldi hästi tehtud ratta kohta, mis annab mõnusa ja sujuva mineku.[3]
Tekstid
muudaPaali kaanonis esineb mõiste dukkha esimest korda Buddha jutluses "Seadmuseratta käimapanemine"[4][5], mis kuulub Saṃyutta-nikāya koosseisu.[6][7]
Buddha loetleb selles mitmeid kannatusi tekitavaid asjaolusid ning toob siis esile nende kõigi algpõhjuse, milleks on inimene ise, tema isiksus.
„See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.[8]“
Interpretatsioonid
muudaBuddha on korduvalt ütelnud, et ta õpetab vaid üht asja: rahulolematuse ehk kannatuse lõpetamist (dukkha nirodha).[9] Sündi, vananemist, haigust ja surma ei saa vältida, küll aga saab vältida rahulolematust nende pärast. Kannatamine on isiklik suhe, inimese enda reaktsioon sündmustele ja nähtustele, mis on tegelikult oma tähenduselt tühjad ja millel puudub omaolek. Igasugune reaktsioon toimuvale ongi kannatamine.
Kannatused on isiklikud ja nad on vahetult seotud kõige sellega, mis moodustab isiksuse. Rahulolematus tekib enese tähtsustamisest, kuna ainult ise saab kannatada. Tähtsustatakse iseennast, mis on tingimuslik ja ajutine. Tingimuslik olemasolu ei saa aga pakkuda lõplikku rahuldust, sest rahulolu pakkuvad objektid ise on ajutised.[10]
Kannatusi tingivateks põhjusteks on teadmatus, kiindumused ja kippumine. Nende tingimuste eemaldumisel lakkab ka kannatus. Rahulolematus vaibub isetuses.
Praktika
muudaArtikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Oktoober 2020) |
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Ida mõtteloo leksikon. [1]
- ↑ Thomas William Rhys Davids; William Stede (1921). Pali-English Dictionary. Motilal Banarsidass. pp. 324–325. ISBN 978-81-208-1144-7.
- ↑ Sargeant, Winthrop (2009), The Bhagavad Gita, SUNY Press
- ↑ sanskriti keeles dharmacakrapravartana; paali keeles dhammacakkappavattana
- ↑ Ida mõtteloo leksikon: seadmuseratta käimapanemine. [2]
- ↑ Setting the Wheel of Dhamma in Motion; Dhammacakkappavattana Sutta (SN 56:11)
- ↑ Saṃyutta Nikāya 56:11. Setting in Motion the Wheel of the Dhamma
- ↑ Budismi Instituut: tõlked. [3]
- ↑ MN 22:37, MN 63, SN 22:86, SN 56:31 jm.
- ↑ Bodhi Laama Erik Drew Jung