Edward Hopper
Edward Hopper (22. juuli 1882 Nyack, New Yorgi osariik – 15. mai 1967 New York) oli 20. sajandi alguse Ameerika kujutava kunsti realistliku suuna esindaja.
| Edward Hopper | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
22. juuli 1882 Nyack, New Yorgi osariik |
| Surnud |
15. mai 1967 New York |
Hopper andis oma teostes edasi nägemust kaasaegsest Ameerika elust. Tema unikaalsus seisneb värvi- ja vormikasutuses ning ta andis edasi urbanistliku ühiskonna mõju indiviidile.
Elulugu
muudaNoorus
muudaEdward Hopper sündis 1882. aastal Hudsoni jõe ääres Nyackis, mis paikneb New Yorgi osariigis ja kus asus väike laevaehitajate kogukond.[1] Temas oli isa poolt hollandi verd ja ema poolt kõmri verd, kuid tema esivanemad olid Ameerikas elanud juba mitu põlvkonda. Edwardil oli vanem õde Marion. Nende pere kuulus keskklassi, võimaldades nii Edwardil kui ka Marionil õppida erakoolis. Nende pere käis baptistlikus kirikus.[2]
Hopperi isa oli huvitatud Ameerika ajaloost ning ema tundis huvi kunsti vastu ja oli ise andekas harrastuskunstnik. Edwardi ema Elizabeth märkas juba varakult ka poja kunstiannet, julgustades teda veelgi rohkem joonistama. Juba kümneaastaselt hakkas Edward oma töid signeerima. Ta kopeeris raamatutest Phil May karikatuure ja Gustave Doré illustratsioone. Nii Edwardi õde Marion kui ka ema Elizabeth hakkasid andma Edwardile katsetamiseks üha uusi kunstivahendeid. Ta joonistas kaubavaguneid, poode ja Hudsoni jõge. Edward Hopperi laevaarmastus oli nõnda suur, et isa abiga ehitas ta 15-aastaselt paadi. Talle oli oluline õppida ja mõista, kuidas paadid töötavad.[2][3]
Haridustee
muudaEward Hopper läks pärast erakooli lõpetamist Nyacki keskkooli. Kui ta selle 1899. aastal lõpetas, otsustas ta minna kunsti õppima. Tema vanemad ei seadnud talle takistusi, kuid soovitasid õppida illustratsiooni ja reklaamikunsti. Nad kartsid, et maalimine ei pruugi teda finantsiliselt piisavalt kindlustada.[3]
Esialgu läkski Hopper õppima illustratsiooni kunstikooli Correspondence School of Illustrating. Aasta hiljem vahetas ta kooli, asudes õppima New York School of Arti ning läks üle maalikunstiklassi. Hopperi õpetajateks said seal William Merritt Chase, Robert Henri ja Kenneth Hayes. Temaga koos õppisid kunstikoolis teiste seas Rockwell Kent ja George Bellows, kes olid huvitatud kiiremast kuulsuse kogumisest kui Hopper. Hopperiga samal ajal õppis kunsti ka Josephine Nivison, kellest sai hiljem tema abikaasa. 1904. aastal leidis Hopperi teos esmakordselt tunnustust ja see avaldati ajakirjas The Sketch Book.[2]
1906. aastal lõpetas Hopper õpingud ja otsustas reisida Euroopasse. Kuuldes, et impressionismimeistrid asuvad Pariisis, suundus ta kõigepealt sinna.[3]
Karjääri algus
muudaHopper reisis 1907. aasta suvel Londoni, kus ta külastas paljude galeriide hulgas ka Rahvusgaleriid. Seal avastas ta enda jaoks inglise maalikunstniku Joseph Mallord Wiliam Turneri. Pärast Londoni külastamist käis Hopper veel ka Amsterdamis, Berliinis ja Brüsselis. Väga suurt muljet avaldas talle Amsterdamis nähtud Rembranti maal "Öine vahtkond". Pärast seda ringreisi naasis ta New Yorki ning asus tööle illustraatorina, et enda edasisi reise rahastada. Vabal ajal jätkas Hopper maalimist.[2]
Esimene avalik näitus, kus Hopper osales, toimus 1909. aastal ja oli mõeldud Robert Henri õpilastele, kelleks oli olnud ka Hopper. Näitusele andis ta kolm õlimaali ja ühe joonistuse.[2]
Hopperi viimane külastus Euroopasse oli aastal 1910. Sel reisil külastas ta uuesti Pariisi ning reisis ka Hispaaniasse, kus talle meeldis väike vana linn Toledo. Ent ühtegi Hispaania kunstnikku ta ei maininud, mistõttu arvatakse, et küllap need Hopperile piisavalt muljet ei avaldanud. See jäi tema viimaseks reisiks üle Atlandi.[2]
Läbimurre
muuda
Hopper töötas üle 15 aasta reklaamifirmas illustraatorina. 1913. aastal müüs ta esimese akvarelli "Sailing", hinnaga 250 USA dollarit. Seejärel kulus veel kümme aastat, enne kui ta järgmise maali müüs. Aastal 1918 võitis Hopper esimese konkursi postriga "Smash the Hun". Selle teosega pälvis ta rohkem tähelepanu kui ühegi enda maaliga ja kogus tuntust illustraatorina.[2]
1923. aastal hakkas Hopper töötama uuesti vesivärvidega, kasutades tehnikat, mida ta oli õppinud aastaid tagasi Pariisis. Samal aastal kutsuti teda ja tema tüdruksõpra, Josephine Nivisoni Brooklyni muuseumi näitusele, kuhu nad mõlemad saatsid akvarelle. Josephine tõmbas kunstikuraatorite tähelepanu Hopperi teostele, samal ajal kui ta enda teosed jäid suurema tähelepanuta. See noorpaari ei mõjutanud ning järgmisel aastal nad abiellusid.
1924. aastal oli Hopperi esimene isikunäitus. Sellelt näituselt osteti ära kõik tema 11 üles pandud akvarelli. Lõpuks ometi sai ta tegeleda ainult maalimisega ning illustraatoritööst loobuda.[2]
Aastal 1927 müüs Hopper 1500 dollari eest oma maali "Two on the Aisle". Müügist saadud raha eest ostis ta kasutatud auto, mis andis paarile vabaduse sõita, kuhu iganes nad tahtsid, ning maalida, mida hing ihaldas. 1928. aastast hakkas ta oma teostega osalema aastas keskmiselt 12–23 näitusel.[3]
1933. aastal ostis Hopper tüki maad Massachusettsi osariiki Trurosse, kuhu ta tahtis ehitada maja ja oma stuudio. Samal aastal organiseeris New Yorgi moodsa kunsti muuseumi direktor Alfred H. Barr Hopperile ülevaatenäituse, mis kandis nime "Edward Hopper: Retrospective Exhibition".[3]
1966. aastal maalis ta oma viimase teose, kus ta kujutab ennast ja oma naist laval. Maali nimeks oli "Two Comedians" ehk "Kaks komödianti". Samal aastal võis kunstniku teoseid näha veel 17 näitusel. 15. mail 1967 suri Hopper ning vähem kui aasta hiljem, 6. märtsil suri ka tema abikaasa Josephine Nivision. Paar oli koos olnud 42 aastat.[3]
Looming
muudaHopper maalis kõige enam maju ja valgust, kuid tema teoste hulgas leidub ka taieseid, millel on kujutatud inimesi.
Üks Hopperi kuulsamaid teoseid on "Nighthawks" (eesti keeles "Öösorrid"), kus on kujutatud lihtsat, suhteliselt tühja kohvikut, mis on avatud ööpäevaringselt, mahajäetud tänaval. Maali on nimetatud "urbanistliku võõrandumise võimsaks kirjelduseks". Maalil torkab silma erksas punases kleidis naisterahvas, kes on üks kohvikus viibijatest. Ülejäänud kohvikus olevad inimesed on meesterahvad, kes jäävad naise kõrval väga neutraalseks. Tegelased "näivad olevat suletud klaaskasti, millest puudub väljapääs".
Pealkirja "Nighthawks" andis maalile Josephine. Nighthawks öeldakse inimeste kohta, kes tavatsevad öösiti kaua ärkvel olla. Maal on inspireeritud Ernest Hemingway loomingust, mis Hopperile väga meeldis, kõige tõenäolisemalt lühijuttudest "Tapjad" ja "Puhas valgustatud koht". USA-s on "Öösorrid" ikoonilise tähtsusega maal ning sellele on vihjeid paljudes filmides ja seriaalides: paremal klaasseintega ja valgustatud söögikoht, vasakul tühi tänav. "Batmani" piltromaanis kannab sarnane söökla nime Hopper. Maal on ajendanud arvukalt paroodiaid. Maalil kujutatud kohta on püütud leida, ehkki Hopper ise ütles: "Ma lihtsustasin seda stseeni suurel määral ja tegin restorani suuremaks." Tänapäeval seda restorani enam pole ning maalil oleval kujul pole seda ka kunagi olemas olnud.[4][5]
1923. aasta "Mansardkatus" ("The Mansard Roof") on Hopperi üks esimesi teoseid, kus ta maalib arhitektuuri akvarellidega. Esialgu kasutas Hopper akvarelle vaid illustratsioonide tegemiseks, kuid tulevase abikaasa õhutusel hakkas ta kasutama akvarelle ka merevaateid ja ehitisi kujutavatel maalidel. "Mansardkatuse" maalil pole veel täielikult välja kujunenud Hopperile omast stiili, kuid selle algeid on juba märgata. Maalil on Hopper jäädvustanud koha üksildust.[5][6]
"Morning Sun" ("Hommikupäike") kujutab naist suures voodis istumas, kätega ümber põlvede kinni hoidmas ja suurest aknast välja vaatamas. Naine pole enam noor ja tal on seljas lõheroosa öösärk. Peale voodi ei ole toas ega seinal midagi muud näha; nähtavasti on tegu hotelliga, sest ainult hotellituba võib nii lage olla. Kogu maal on üle ujutatud selge külma valgusega – kunstnik oma sõnul maaliski pildi selleks, et kujutada valgust erisugustel suurtel pindadel. Ainsad soojad toonid kogu maalil on aknast paistval telliskivimajal.[4]
Hopperi üks väljapaistvamaid teoseid on "Soir Bleu" (1914), millel on kujutatud Pariisi kohvikut, kus rahva hulgas on silmatorkav kloun. See Hopperi varajane teos viib tagasi aega, kui kunstnik õppis Pariisis. Peale klouni on kujutatud paari, kes on viisakalt riietatud ning vaatab ärritunult suitsetavat klouni, ülemeigitud teenindajat, sõjaväelast ja loomeinimest koos vestluskaaslasega. Arvatakse, et maalil olevad karakterid sümboliseerivad erinevaid Pariisi ühiskonna kihte. Stseen annab edasi üksindust, mida kunstnik võis tunda, mil ta viibis üksi võõral maal.[7]
Ameerika kunstikriitik Clement Greenberg on öelnud: "Hopper on lihtsalt vilets maalija. Aga kui ta oleks parem maalija, siis ta ei oleks arvatavasti nii suur kunstnik."[4]
Stiil ja mõjutused
muudaHopper sai esimesed mõjutused oma emalt Elizabethilt, kellega ta jäi väga lähedaseks kuni tema surmani.[3]
New Yorgi kunstikoolis Correspondence School of Illustrating õppis ta küll vaid aasta, aga sai sealt kaasa mõjutusi Frank Vincent DuMondilt ja Arthur Ignatius Kellerilt. Mõlema kunstniku illustreerimisstiilid ja -tehnikad aitasid Hopperit ajal, mil ta ei teeninud raha maalimisega, vaid töötas illustraatorina.[3]
Üheks suureks mõjutajaks oli veel Robert Henri, kes õpetas Hopperit New York School of Arti maaliklassis. Peale koolist saadud mõjutuste inspireerisid Hopperit kindlasti ka Pariisis, Amsterdamis, Madridis ja mujal Euroopas nähtud kunstiteosed.[3]
Hopper ei tahtnud kunagi kuuluda otseselt ühtegi kindlasse kunstiliikumisse. Ta ütles, et talle meeldib maalida maju ja valgust. Tänapäeval on Hopperi teosed liigitatud uue realismi või Ameerika realismi hulka.[3]
Oma eeskujude kohta väitis Hopper ise: "Tegelikult ei mõjutanud mind miski. Ma ei arva midagi seesugust. Igal kunstnikul on sisemuses täielik omapära. Päris omaenese identiteet."[4]
Tehnika
muudaOma teoste loomisel kasutas Hopper erinevaid tehnikaid. Illustratsioonide tegemisel ta enne pildistas stseeni ja seejärel joonistas. Maalimisel ta fotografeerimist ei kasutanud, kuna pidas silma ja foto perspektiivi erinevaks, soovides pigem edasi anda seda, mida ta oma silmadega nägi.[3]
Materjale soetas ta Winsor & Newtoni poest. Sealt ostis ta valmis lõuendid ning maalis neile otse, pidamata vajalikuks neid eelnevalt töödelda. Samast poest ostis kunstnik endale ka 12–13 värvi. Teoste lakkimist ei pidanud Hopper oluliseks. Tema meelest oli see ostjate või restauraatorite teha. Enda tööprotsessi pidas ta väga lihtsaks ega tundnud vajadust midagi rohkemat teha.[3]
Tunnustus
muuda- 1945 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia liikmeks
Viited
muuda- ↑ Biography.com Editors. "Edward Hopper biography". Vaadatud 16.09.2018.
{{netiviide}}: parameetris|autor=on üldnimi (juhend) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Kranzfelder, Ivo (1999). Edward Hopper, 1882–1967: vision of reality. Taschen.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 Ormiston, Rosalind (2012). Edward Hopper masterpieces. Flame Tree Publishing.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Stremmel, Kerstin (2006). Realism. Köln: Taschen, lk 4, 58, 59.
- ↑ 5,0 5,1 Graham-Dixon, Andrew (2008). Kunst. A Penguin Company.
- ↑ TheHistoryOfArt.org. "Edward Hopper". Vaadatud 09.12.2022.
- ↑ TheHistoryOfArt.org. "Blue Night by Edward Hopper". Vaadatud 09.12.2022.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Edward Hopper |