Faasanlased
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2010) |
Faasanlased ehk kanalased (Phasianidae) on lindude sugukond kanaliste (Galliformes) seltsis.
| Faasanlased Fossiilide leiud: oligotseen–tänapäev | |
|---|---|
 saatür-helmesfaasan Tragopan satyra | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kanalised Galliformes |
| Ülemsugukond |
Phasianoidea |
| Sugukond |
Faasanlased Phasianidae Horsfield, 1821 |
| Tüüpliik | |
|
Jahifaasan Phasianus colchicus Linnaeus, 1758 | |
| Perekonnad | |
| |
Faasanlaste sugukonda kuulub üle 150 liigi.
Faasanlased on rasked, maas tegutsevad linnud. Sugukond sisaldab näiteks perekondi faasan, püü, džunglikana (Gallus), põldvutt (Coturnix), kalkun (Meleagris) ja paabulind (Pavo).[1][2] Mitmed faasanlased on tuntud kodulinnud.[3] Sugukond on suur ning tihti jaotatakse see mitmeks alamsugukonnaks, näiteks: faasanilaadsed (Phasianinae), kalkunilaadsed (Meleagridinae), Perdicinae ja tedrelaadsed (Tetraoninae).
Faasanlased on suurim kanaliste haru, koosnedes rohkem kui 150 liigist. Kuni 1990. aastate alguseni jaotati sugukond kaheks: Phasianinae - faasanid, džunglikanad, helmesfaasanid ja paabulinnud ning Perdicinae - vutid ja frankoliinkanad.[2] Molekulaarsed uuringud näitavad, et sellised alamsugukonnad pole monofüleetilised ning kuuluvad mõlemad ühise eellasega liini.[4][5] Nõnda on nurmkanad (Perdix) sugulased faasanitele, samas kui vutid (Cotornix) ja perekond Alectoris on lähemad džunglikanadele (Gallus).
Vanim faasanlaste fossiil pärineb 30 miljoni aasta tagusest Hilis-Oligotseenist.[6]
Viited
muuda- ↑ Johnsgard, P. A. (1986). The Pheasants of the World. Oxford, UK: Oxford University Press.
- ↑ 2,0 2,1 Johnsgard, P. A. (1988). The Quails, Partridges, and Francolins of the World. Oxford, UK: Oxford University Press.
- ↑ McGowan, P. J. K. (1994). "Family Phasianidae (Pheasants and Partridges)". In del Hoyo, J.; Elliot, A.; Sargatal, J. New World Vultures to Guineafowl. Handbook of the Birds of the World. 2. Barcelona, Spain: Lynx Edicions. pp. 434–479. ISBN 84-87334-15-6.
- ↑ Kimball, R. T.; Braun, E. L.; Zwartjes, P. W.; Crowe, T. M.; Ligon, J. D. (1999). "A molecular phylogeny of the pheasants and partridges suggests that these lineages are not monophyletic". Molecular Phylogenetics and Evolution. 11 (1): 38–54. doi:10.1006/mpev.1998.0562.
- ↑ Kimball, Rebecca T.; Braun, Edward L. (2014). "Does more sequence data improve estimates of galliform phylogeny? Analyses of a rapid radiation using a complete data matrix". PeerJ: e361. doi:10.7717/peerj.361
- ↑ Mayr, G.; Poshmann, M.; Wuttke, M. (2006). "A nearly complete skeleton of the fossil galliform bird Palaeortyx from the late Oligocene of Germany". Acta Ornithologica. 41 (2): 129–135. doi:10.3161/000164506780143852.