Fra Angelico
Fra Angelico, sünninimega Guido di Pietro (umbes 1395 – 18. veebruar 1455), tuntud ka kui Fra Giovanni da Fiesole ja Beato Angelico, oli dominikaani munk ja üks tuntumaid 15. sajandi Itaalia vararenessansslikke kunstnikke. Tema tööd kandsid rahulikku usulist suhtumist ja kajastasid tugevat klassikalist mõju. Suur hulk tema karjääri jooksul loodud teostest on altaripildid ja freskod, mis loodi San Marco kiriku ja kloostri jaoks Firenzes, kus ta tol ajal viibis.
Elulugu
muudaSan Domenico periood
muudaRistitud Guido di Pietro, ilmus ta 1417. aasta dokumendis kui ilmikmaalija. Hiljem, aastatel 1420–1422, sai temast dominikaani munk ning elas Fiesole San Domenico prioraadis, võttes endale nimeks Fra Giovanni da Fiesole. Fiesoles mõjutasid teda Giovanni Dominici õpetused, kes oli reformitud dominikaanlaste võitluslik juht ning tänu kellele Angelico dominikaanlastega üldse liitus.
Angelicot mõjutas ka tema kaasvend, püha Antoninus Pierozzi, kes sai Firenze peapiiskopiks pärast seda, kui Fra Angelico selle ameti tagasi lükkas, ja kes võis tugevdada Angelico usku. Arvatakse, et Antoninus võis olla inspiratsiooniallikaks mõnele Angelico kompositsioonile.
Giorgio Vasari, kes oma kuulsas raamatus "Le vite de' più eccellenti pittori, scultori, e architettori" ka Fra Angelicost kirjutas, kirjeldas teda kui "haruldast ja täiuslikku talenti". Vasari sõnul sai Angelico väljaõppe suurimalt gooti traditsiooni maalikunstnikult ja miniatuurikunstnikult Lorenzo Monacolt, kelle mõju võib näha ka Angelico maalidel.
Angelico tundis ja järgis tähelepanelikult oma ajastu uusi kunstilisi suundumusi, eelkõige ruumi kujutamist perspektiivi abil. Näiteks teostes nagu suur "Viimne kohtupäev" (1440–45) ja "Neitsi kroonimine" (umbes 1430–32) loovad tagaplaanile taanduvad inimfiguurid ise ruumitunnet sarnaselt tema suure Firenze kaasaegse Masaccio maalidele. Varaseim Angelico töö, mille kindlusega dateerida saab, on suurte mõõtmetega triptühh, mille ta maalis linameistrite gildile (või Arte dei Linaiuoli'le; seetõttu selle nimi, Linaiuoli altaritükk); on dateeritud 11. juuli 1433.
San Marco kloostris
muudaAngelico viibis Fiesole kloostris kuni 1439. aastani, mil ta asus elama San Marco kloostrisse Firenzes. Seal töötas ta peamiselt freskode kallal. San Marco oli üle antud Sylvestrine munkade käest dominikaanlastele 1436. aastal ning kiriku ja avara kloostri ümberehitamine algas umbes 1438. aastal Firenze arhitekti ja skulptori Michelozzo kavandite järgi. Ehitust toetas heldelt Medici perekond. Umbes 1438. aastal tellis Cosimo de 'Medici Vanem Angelicolt altariseina, mille jaoks ta jälle maalis sacra conversazione stiilis teose. Kui kirik pühitseti 1443. aastal Epifaania pühal, domineeris altarisein jumalateenistuse paika.
Rooma periood
muuda1446. aasta lõpus kutsus paavst Eugenius IV Fra Angelico Rooma ja ta viibis seal umbes aastani 1450. 1447. aasta suvel aga oli ta võtnud endale ülesandeks kaunistada Orvieto katedraali San Brizio kabelit. Angelico assistendid, eelkõige Gozzoli, töötasid temaga tihedas koostöös kahe maalilise lõuendi kallal, mis olid selle kabeli jaoks rahvast täis. Need lõuendid, kus oli Kristus kohtumõistjana inglite hierarhia keskel ja prohvetite kooris, olid vaid osaliselt teostatud Angelico poolt; neid jätkas üle 50 aasta hiljem Luca Signorelli.
Umbes aastal 1450 naasis Fra Angelico Firenzesse, kus ta, olles ikka veel munk, sai San Domenico kloostri prioriks Fiesoles (1450 – u juuni 1452). Tema selle aja märkimisväärseim töö oli 35 maaliseeria stseenidest Kristuse elust ja mis olid mõeldud hõbedast kirstu usteks Santissima Annunziata kirikus Firenzes.
1454. aastal läks Fra Angelico taas Rooma, kus ta suri dominikaani kloostris, kus ta oli viibinud ka esimesel visiidil sellesse linna. Ta maeti lähedal asuvasse Santa Maria sopra Minerva kirikusse, kus tema haud on tänaseni austamise objektiks.