Gabriel García Márquez
Gabriel José de la Concordia García Márquez (6. märts 1927[1] Aracataca – 17. aprill 2014 México) oli Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist. Aastal 1982 sai ta Nobeli kirjandusauhinna.
| Gabriel García Márquez | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 6. märts 1927 |
| Surmaaeg |
17. aprill 2014 (87-aastaselt) México |
| Amet | ajakirjanik, kirjanik, publitsist, filmistsenarist, filmirežissöör, telesarjanäitleja |
| Autasud | Neustadti rahvusvaheline kirjandusauhind, Nobeli kirjandusauhind, Auleegioni komandör |
| Autogramm | |
 | |
Perekond ja sõbrad kutsusid teda hellitusnimega Gabito või Gabo. Viimast hakkas esimesena kasutama ajalehe El Espectador toimetaja Eduardo Zalamea Borda.[2]
Kirjanikuna viljeles ta maagilist realismi. Tema tuntuimat romaani "Sada aastat üksildust" (Cien años de soledad) peetakse selle kirjandusvoolu üheks tüüpilisemaks teoseks.[3]
Elulugu
muudaLapsepõlv ja noorus
muudaGabriel José de la Concordia García Márquez sündis Colombias Magdalena departemangus Aracatacas 6. märtsil 1927 kell 9 hommikul Gabriel Eligio García ja Luisa Santiaga Márquez Iguaráni vanima pojana.[4] Tema vanematel sündis abielust 11 last, isal oli 2 last ka enne abielu ning üks poeg abieluvälisest suhtest.[5]
Emapoolne vanaisa kolonel Nicolás Ricardo Márquez Mejía vastustas oma tütre Luisa suhet Aracatacasse telegrafistina tööle tulnud Gabriel Eligio Garcíaga, sest too oli vallaslaps, kuulus Colombia Konservatiivsesse Parteisse ning oli naistemehe kuulsusega.[2] Et noori lahutada, saadeti Luisa linnast välja, kuid Gabriel Eligio jätkas tema võlumist viiuliserenaadide, armastusluuletuste, lugematute kirjade ja sagedaste telegrammidega. Lõpuks andis perekond järele ja Luisa sai loa Gabriel Eligioga abielluda. Nad laulatati 11. juunil 1926 Santa Martas. See tragikoomiline kosimise lugu inspireeris nende poega kirjutama romaani "Armastus koolera ajal".[2]
Varsti pärast esikpoja sündi hakkas isa apteekriks. Ta oli iseõppinud homöopaat.[5] Aastal 1929 asusid isa ja ema elama Baranquillasse. Gabriel jäeti Aracatacasse, kus teda kasvatasid emapoolsed vanavanemad donja Tranquilina Iguarán ja kolonel Nicolás Ricardo Márquez Mejía. Vanaisal, keda noor Gabriel hüüdis Papaleloks, oli tema varajasele lapsepõlvele suur mõju. Vanaisa oli nooruses duellil tapnud ühe mehe ning tal oli peale kolme ametliku lapse veel üheksa abieluvälist last erinevate naistega. Kolonel Márquez oli liberaal ja Tuhandepäevase sõja veteran, kes oli aatekaaslaste seas väga austatud. Ta oli saanud tuntuks sellega, et keeldus maha vaikimast banaaniistanduse veresauna (Masacre de las Bananeras), United Fruit Company banaaniistanduse streikivate tööliste tapmist Colombia sõdurite poolt. Vanaisa, keda García Márquez on nimetanud oma "nabanööriks ajaloo ja tegelikkusega", oli ka suurepärane jutuvestja ning õpetas teda sagedasti sõnaraamatut kasutama, viis ta igal aastal tsirkusesse ning oli esimene, kes tutvustas oma lapselapsele jää "imet" United Fruit Company poes.[2] Tihti ütles ta: "Sa ei tea, mis surnu kaalub," pidades silmas tohutut koormat, mida tuleb kanda, kui oled tapnud inimese; seda motiivi on García Márquez hiljem ka oma teostes kasutanud.[2][6][7]
Vanaema Tranquilina Iguarán Cotes, keda García Márquez kutsus vanaema Minaks ning keda ta nimetas "suure kujutlusvõimega ebausklikuks naiseks", täitis maja kummituslugude, eelaimduste ja märkidega. Tal oli García Márquezele sama suur mõju kui vanaisal ning kirjanik on teda maininud kui oma esimest ja peamist kirjanduslikku mõjutajat: teda inspireeris viis, kuidas vanaema jutustas ebatavalistest asjadest kui täiesti loomulikest; olenemata sellest, kui fantastilised ja ebatõenäolised tema lood olid, rääkis ta neist kui vääramatust tõest. Peale selle on vanaema Mina romaani "Sada aastat üksildust" tegelase Úrsula Iguaráni prototüüp.[2][8]
Vanaisa suri 1936, kui Gabriel oli kaheksa-aastane. Et vanaema oli pime, läks Gabriel elama oma vanemate juurde Sucresse Sucre departemangus, kus isa oli avanud apteegi.
Õpingud
muudaVarsti pärast poisi Sucresse saabumist otsustati, et ta peab hakkama koolis käima, ning ta saadeti internaatkooli Barranquillasse, sadamalinna Magdalena jõe suudmes. Sealses koolis teati teda kui ujedat poissi, kes kirjutab humoorikaid luuletusi ja joonistab koomikseid. Et ta oli tõsine ja tegi vähe sporti, sai ta klassikaaslastelt hüüdnimeks El Viejo ('Vana').[7]
14-aastaselt sai Gabriel stipendiumi ja alustas õpinguid Rahvuslütseumis Zipaquirás, pealinna Bogotá lähedal.
1947. aastal astus ta Colombia Rahvusülikooli õigusteaduskonda, nagu oli oma vanematega kokku leppinud. Ülikooliõpingute ajal meeldis talle väga istuda kohvikus El Molino ja raamatuid lugeda, nautides värskelt Colombiasse jõudnud maailmakirjandust sellistelt autoritelt nagu Jorge Luis Borges, D. H. Lawrence, Graham Greene. Eriti inspireeris teda Franz Kafka "Metamorfoos", mis esimesest reast andis tema elule uue suuna.[9] Teda vaimustas mõte kirjutada – mitte traditsioonilise kirjanduse, vaid oma vanaema juttudele sarnases stiilis, milline sisaldab ebatavalisi sündmusi ja anomaaliaid, justkui oleks need lihtsad aspektid igapäevaelust. "Metamorfoosist" inspireerituna kirjutas ta justustuse "Kolmas resignatsioon" ("La tercera resignación"), mis avaldati päevalehes "El Espectador". Oma jutustuse pealkirja värske ajalehe kaanel nähes tabas noort kirjanikku teadmine, et tal pole viit sentaavot ajalehe ostmiseks.[10]
Hilisem elu
muudaAastal 1950 katkestas ta õpingud ning hakkas Cartagena ja Barranquilla ajalehtedele kaastööd tegema. Ta kirjutas ka poliitilisi artikleid ajakirjale El Heraldo.
Aastast 1955 oli Gabriel García Márquez ajakirja El Espectador korrespondent. Roomas elades ja korrespondendina töötades õppis ta filmikunsti. Korrespondendina külastas ta Genfi, Pariisi ja Nõukogude Liitu.
Aastal 1958 Gabriel García Márquez abiellus ning kolis Venezuela pealinna Caracasesse. Aasta hiljem sõitis ta Kuubasse. Ta avas Bogotás Kuuba uudisteagentuuri Presna Latina ning töötas ka ise mõned kuud selle korrespondendina.
Aastal 1959 sündis poeg Rodrigo García.
Aastal 1961 asus Gabriel García Márquez elama Méxicosse, kus filmistsenaariumide kirjutamise kõrvalt valmis romaan "Sada aastat üksildust". Méxicos elas ta aastani 1967.
Aastatel 1967–1975 elas ta Barcelonas.
Viimastel aastakümnetel elas kirjanik nii Mehhikos kui ka kodumaal. Ta töötas televisiooni uudisteprogrammi "Gab"o peatoimetajana ning oli ajakirja Gambio kaasomanik ja toimetaja. Aastal 1994 asutas ta ajakirjanike kooli.
Aastal 1999 avastati tal vähkkasvaja.
2006. aasta 25. jaanuaril ilmus hispaania ajalehes La Vanguardia intervjuu, milles kirjanik teatas, et loobub kirjutamisest.
Teosed
muuda- "Kõdulehed" (1955; eesti keeles 2023; tõlkija Ruth Sepp)
- "Sada aastat üksildust" (1967; eesti keeles 1975, 2002, 2006; tõlkija Aita Kurfeldt) ISBN 9985-65-379-3
- "Kadunud aja meri" (novellid; eesti keeles 1980 kirjastuses Perioodika; tõlkija Jüri Talvet)
- "Merehädalise jutustus" (eesti keeles 1991; tõlkija Ruth Lias)
- "Patriarhi sügis" (1975; eesti keeles 2005 kirjastuses Eesti Raamat; tõlkija Ruth Lias) ISBN 9985-65-488-9
- "Ühe ettekuulutatud surma kroonika" (1985; eesti keeles "Väljakuulutatud mõrva kroonika"; 1995; tõlkija Ruth Lias)
- "Armastus koolera ajal" (1985; eesti keeles 1995 kirjastuses Varrak ja 2006 Eesti Raamat; tõlkija Marin Mõttus) ISBN 9985-807-77-4
- "Minu mälestused kurbadest hooradest" (eesti keeles 2006 kirjastuses Eesti Raamat; tõlkija Külli Artmann) ISBN 9985-65-571-0
- "Elada, et sellest jutustada" (kolmeköitelisena kavandatud memuaaride esimene raamat; eesti keeles 2007; tõlkija Ruth Lias) ISBN 9789-98-565-6211
- "Armastusest ja teistest deemonitest" (eesti keeles 2007; tõlkija Ruth Lias) ISBN 9789-98-565-6341
- "Kaksteist kummalist palverändurit" (eesti keeles 2009; kirjastus Eesti Raamat, tõlkija Kätlin Kaldmaa) ISBN 9789-98-565-7348
Ekraniseeringud
muuda- "Ühe ettekuulutatud surma kroonika" (1987, lavastaja Francesco Rosi, peaosades Ornella Muti, Rupert Everett, Gian Maria Volonté jt)
- "Armastus koolera ajal" (2007, lavastaja Mike Newell, peaosades Javier Bardem, Giovanna Mezzogiorno jt)
Márqueze looming Eesti teatris
muuda- "Sada aastat ..." (Vanemuine; lavastaja Hendrik Toompere juunior; näidendi autor Toomas Hussar; esietendus 28. jaanuaril 2006)
Tunnustus
muuda- 1972 – Rómulo Gallegose auhind
- 1972 – Neustadti kirjandusauhind
- 1974 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks
- 1982 – Nobeli kirjandusauhind
- 2012 – Austuse orden (Venemaa)
Märkused
muuda- ↑ Sünniaastana on käibel ka 1928, mida kirjanik ise on mõnikord kasutanud. Kirjaniku isa Gabriel Eligio García teatel on tema esimese poja sünniaasta 1927. Ángel Flores. Narrativa hispanoamericana 1816–1981: historia y antología. La generación de 1940–1969, kd 4, 1982, lk 429. ISBN 9789682310898 Google'i raamat Aastat 1927 kinnitab ka Jacques Gilardi leitud sünnitunnistus ning kirjanik ise oma mälestustes. Vt Dagmar Ploetz. Gabriel García Márquez, EDAF: 2004, lk 13. ISBN 9788441414488 Google'i raamat
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Gabriel García Márquez. Vivir para contarla, Bogotá: Norma 2002. ISBN 9789580470162.
- ↑ Inga Axmann. El realismo mágico en la literatura latinoamericana: con el ejemplo de "Cien años de soledad" de Gabriel García Márquez. Akademische Schriftenreihe, GRIN Verlag: 2009. ISBN 3640393155, ISBN 9783640393152
- ↑ Gabriel García Márquez. Vivir para contarla, Bogotá: Norma 2002. ISBN 9789580470162. Toimetaja saatesõna.
- ↑ 5,0 5,1 Gabriel García Márquez Elada, et sellest kirjutada, Tallinn: Eesti Raamat 2007. ISBN 978-9985-65-621-1.
- ↑ Plinio Apuleyo Mendoza García, Gabriel García Márquez. El olor de la guayaba. Conversaciones con Gabriel García Márquez [1983], Norma: 2005, ISBN 9789580488894, ISBN 9789789580488897.
- ↑ 7,0 7,1 Gerald Martin, Gabriel García Márquez: una vida, Nueva York: Knopf Doubleday Publishing Group, 2009. ISBN 0307472280, ISBN 9780307472281.
- ↑ Gene H. BELLE-VILLADA. García Márquez: the man and his work, Chapel Hill: University of North Carolina Press 1990.
- ↑ Gabriel García Márquez Elada, et sellest kirjutada, Tallinn: Eesti Raamat 2007 lk 211–213. ISBN 978-9985-65-621-1.
- ↑ Gabriel García Márquez Elada, et sellest kirjutada, Tallinn: Eesti Raamat 2007 lk 214. ISBN 978-9985-65-621-1.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Gabriel García Márquez |
- "Vähihaige Márquez kirjutab memuaare"
- Gabriel García Márquez, "Ladina-Ameerika üksildus" (katkendid Nobeli-loengust 1982), kommenteerinud Toomas Raudam – Eesti Päevaleht/Arkaadia 15. aprill 2000, lk 8
- Jüri Talvet, "Gabriel García Márqueze proosa vaibumatu lumm" – Eesti Päevaleht / Arkaadia 27. juuli 2001, lk 14–15; ilmunud ka J. Talveti kogumikus "Tõrjumatu äär", Tartu 2005, lk 454–458
- Aivar Kull, "Sajandi romaani üksildus" – Postimees 14. märts 2003, lk 17; ilmunud ka A. Kulli kogumikus "Kulli pilk", Tartu 2005, lk 70–72
- Kadri Kõusaar, "Portree geeniusest noore mehena" – Eesti Ekspress 8. november 2007, lk B14