Giovanni Battista Cipriani
Giovanni Battista Cipriani (1727 – 14. detsember 1785) oli Itaalia kunstnik ja graveerija.[1] Cipriani oli esimene neoklassitsismi esindaja Inglismaal.[2]
| Giovanni Battista Cipriani | |
|---|---|
 | |
| Sündinud | Firenze, Itaalia |
| Surnud |
14. detsember Hammersmith, Inglismaa |
| Rahvus | itaallane |
| Tegevusala | Maalikunstnik, graveerija, joonistaja |
| Kunstivool | Neoklassitsism |
| Abikaasa | Ann Booker |
| Lapsed | Philip Cipriani, John Baptiste Cipriani, Charlotte Cipriani |
Õpingud
muudaCipriani sündis 1727. aastal Firenzes, Itaalias. Seal alustas ta ka oma kunstiõpinguid Inglise kunstniku Ignazio Hugfordi käe all, hiljem õppis ta Itaalia kunstniku Antonio Gabbiani juures. Cipriani esimesed avalikud tööd olid kaks maali, mis kujutasid Püha Tesaurot ja Püha Gregorius IV. Maalid valmisid San Michele kloostri jaoks Pelagos.[1]
1750. aastal siirdus Cipriani Rooma, kus tal tekkisid esimesed kokkupuuted areneva neoklassitsismiga. Roomas kohtus ta Inglise koloonia liikmete arhitekt William Chambers'i ja skulptori Joseph Wilton'iga, kellega koos reisiti 1755. aastal Inglismaale. Itaaliasse ta enam ei naasnud ning töötas edaspidi Inglismaal.[1]
Töö Inglismaal
muuda
Cipriani leidis kiiresti koha õpetajana joonistamise ja maalimise valdkonnas Richmondi hertsogi akadeemias Whitehallis ning liitus ka St. Martin’s Lane'i akadeemiaga[3]. Cipriani töö Inglismaal hõlmas peamiselt illusioonistlike seinamaalinguid, mis kaunistavad näiteks Kedlestoni saali Derbyshire’is ja Lansdowne Maja Londonis.[4] 1762. aastal kujundas Cipriani pikaaegne sõber ja kolleeg Chambers George III Kuldse riigitõlla ning Cipriani lisas Chambersi kujundusele oma maalitud paneelid. See tõld on olnud kasutusel kõikide Briti monarhide kroonimistel alates George IV-st.[5] Cipriani osales ka samal aastal alanud Buckinghami palee renoveerimisel, kus tegeles põhiliselt laemaalingutega. Tema maalitud on laed näiteks Kuninglikus Söögisaalis ja Rohelises Salongis.
1761, kuus aastat pärast Inglismaale saabumist abiellus ta Ann Bookeriga, kinnitades sellega, et Inglismaa on nüüd tema uus kodu. Neil oli kaks poega ja tütar: Philip, John Baptiste ja Charlotte.[5]
Töö Kuninglikus Kunstiakadeemias
muuda
1763. aastal mainiti Cipriani Mortimeri Londoni kataloogis ajaloomaalijana ning Firenze Imperial Academy of Polite Artsi liikmena. Cipriani oli oma kaasaegsete poolt tunnustatud kui oma ajastu suurim ajalooline maalikunstnik.[1] 1768. aastal nimetas George III Cipriani üheks Kuningliku Kunstiakadeemia (Royal Academy) asutajaliikmeks. Seal tegutses ta regulaarselt aastatel 1769–1783.[5]
Ta oli üks Akadeemia peamisi õppejõude, kes andis figuurijoonistamise tunde ning oli noorte õpilaste seas väga armastatud.[5]
Ciprianit tunti ka väga mitmekülgse joonistajana, tema tööde hulka kuuluvad nii klassikalised kui ka allegoorilised kompositsioonid, kus abstraktset nähtust kujutatakse millegi või kellegi konkreetsena.[4] Cipriani kujundas ka Akadeemia diplomi, mille graveeris Francesco Bartolozzi,[5] nagu paljud teisedki tema joonistused.[1] Cipriani oli ka ise tuntud oma graveeringute poolest: "Cleopatra surm" (Benvenuto Cellini järgi), "Püha Vaimu laskumine" (Anton Domenico Gabbiani järgi) ja mitmed portreed Thomas Hollise mälestustes.[6]
Kuninglikus Kunstiakadeemias töötas ta koos Angelica Kauffmanniga, kes oli silmapaistev Šveitsi päritolu neoklassitsistlik maalikunstnik. Kauffmann oli samuti Kuningliku Kunstiakadeemia aktiivne liige ning nad tegid sageli koostööd mitmete suuremate tellimustööde puhul.[5]
1769. aastal kingiti Ciprianile hõbekarikas – mis varastati tema poja kodust 25. veebruaril 1795 – tunnustusena „abi eest, mida Akadeemia oli saanud tema suurtest oskustest oma alal“. Originaaljoonistuse diplomist sai tema poeg.[1]
Muu tegevus
muuda
Lisaks maalikunstile oli Cipriani tegev hoonete interjööride kujundamisel - muuhulgas oli ta vastutav näiteks Kunsitakadeemia tolleaaegsete hoonete sisekujunduse eest. 1777. aasta suvel töötas Cipriani Covent Gardeni teatri ümberkujundamisel koos Kauffmaniga. Cipriani maalis koos oma meeskonnaga teatrisaali lae.[2]
Interjööride kõrval tegeles Cipriani mööblidisainiga olles üks peamisi kunstnikke, kes kujundas 18. sajandi lõpus populaarseks saanud satiinpuidust mööblit. Tema kavandatud kaunistusi nagu nümfid ja amorinid, mis olid sageli maalitud kujul, kasutati laialdaselt mööbli ornamentidena.[6]
Cipriani elas kaua Charing Cross'i lähedal, kuid kolis elu lõpul Hammersmithi, Lääne-Londonisse ning suri seal 14. detsembril 1785. aastal. Ta maeti Dovehouse Greeni. Tema hauale püstitati mälestusmärk, mille tegi tema sõber ja kolleeg Bartolozzi.[1]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Highfill, P. ja Burnim, K. ja Langhans, E. (1975). A Biographical Dictionary of Actors, Volume 3, Cabanel to Cory. Actresses, Musicians, Dancers, Managers, and Other Stage Personnel in London, 1660-1800. Cipriani. (lk 285-288) Illinois: Southern Illionis University Press.
- ↑ 2,0 2,1 Bugge, T. (2010) An Observer of Observatories. The Journal of Thomas Bugge's Tour of Germany, Holland, and England in 1777. K.M.Pedersen ja P. De Clercq. 36 recto. (lk 67). Aarhus: Aarhus University Press.
- ↑ Redgrave, R. ja Redgrave, S. (1981). A Century of British Painters. Cipriani and Angelica Kauffman. (lk 75) New York: Cornell University Press
- ↑ 4,0 4,1 Giovanni Battista Cipriani. (2024). Britannica, 18, aprill. Kasutatud 1. november 2024. https://www.britannica.com/biography/Giovanni-Battista-Cipriani
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Kuningliku Kunstiakadeemia koduleht. (i.a) Kasutatud 1. november 2024. https://www.royalacademy.org.uk/art-artists/name/giovanni-battista-cipriani-ra
- ↑ 6,0 6,1 Chisholm, H. (1911). Cipriani, Giovanni Battista. (lk 379) Britannica. Cambridge: Cambridge University Press