Hallhani
Hallhani ehk roohani (Anser anser) on suur haneline.
| Hallhani | |
|---|---|
 | |
|
| |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Ülemselts |
Galloanserae |
| Selts |
Hanelised Anseriformes |
| Sugukond |
Partlased Anatidae |
| Alamsugukond |
Anserinae |
| Perekond |
Hani Anser |
| Liik |
Hallhani |
| Binaarne nimetus | |
|
Anser anser (Linnaeus, 1758) | |
Välimus
muuda
Hallhani on Eesti suurim haneline. Täiskasvanud lind kaalub 3–4,5 kg ning on peaaegu koduhane suurune. Tiiva pikkus on 42–48 cm.
Põhivärvus on hall. Pea ja kael on pruunikashallid, tiivad ja selg helehallid ning keha alapool valge. Nokk on hallhanel kollakas-lihakarva, jalad roosakad.
Levik
muudaHallhani on levinud Euraasia metsa-, stepi- ja kõrbevööndi veekogudel. Eestis on hallhani levinud Lääne-Eesti saartel ja Pärnu lahes.
Hallhani on Eestis üsna arvukas lokaalse levikuga liik. Nende pesitsusaegset arvukust hinnatakse 600–700 paarile, talvist arvukust 0–5 isendile[1].
Ränne ja talvitumine
muudaHallhani saabub Eestisse märtsis ja lahkub oktoobris-novembris. Soojematel talvedel on üksikuid linde nähtud ka talvitumas.
Hallhane pesitsus- ja rändepeatuspaigad asuvad Lääne-Eesti meresaartel ja rannikul.
Tähtsamad hallhanede rändepeatuspaigad asuvad Matsalu lahe ja Haapsalu tagalahe ümbruses, Saaremaal ja Hiiumaal. Eriti arvukalt koondub neid sügisel Matsalu lahele, kus on loendatud korraga kuni 10000 hallhane. Liigi rändeaegne arvukus ei ole viimastel aastakümnetel eriti muutunud, kuid teisenenud on nende regionaalne levik. Peatuvate hanede osa suureneb Matsalus ja väheneb Hiiumaal.
Pesitsemine ja elupaigad
muudaPesapaigad on peamiselt tühemikes roostiku sees või selle servaaladel, soodes ja rabades, enamik aga eelistab meresaari. Kõrgemale mättale või pillirookuhjale ehitatakse roovartest, lehtedest ja teistest veetaimede osadest silinderjas pesa.
Aprilli teisel poolel on pesas tavaliselt 4–8 (äärmuslikel juhtudel 2–17) karedakoorelist valget muna. Mune hauvad vaid emaslinnud.
Pojad kooruvad mai esimesel poolel. Pesitsusajal on vanalinnud häirimise suhtes väga tundlikud ja seetõttu ei tohiks neid sel perioodil mingil viisil segada. Segamise tõttu mahajäetud kaitsetust pojast saab harilikult kajakate söök.
Kui pojad on võimelised vanalindudele järgnema, lahkub hanepere oma pesapaigast. Pojad on pidevalt vanemate valvsa pilgu all ja sel perioodil hukkub neid võrreldes pesitsusajaga tunduvalt vähem. Poegade sirgudes tehakse üha pikemaid retki avamerele, mille väikeste laidude ümbruses veedavad ka sulgimisaja. Sel ajal puudub lindudel lennuvõime, seepärast nad eelistavadki kaugeid avamere laide, seal kas on vähe või pole üldse nende looduslikke vaenlasi. Pojad lennuvõimestuvad juuli lõpuks. Hallhanede saabumine ja lahkumine on seotud jää lagunemise ja tekkega merel.
Sügisesel läbirändel aga peatuvad hallhaned sageli tohutute parvedena põldudel, aasadel ja muudel sarnastel lagedatel aladel.
Toitumine
muuda
Hallhaned toituvad eranditult taimedest.
Hallhanedele maitseb valminud teravili, eriti oder. Kuigi nad eelistavad lamandunud või madalat ja hõredat vilja, võivad nad käia ka püstises viljas. Üksnes kõrgesse ja tihedasse vilja ei söanda nad minna.
Septembris käivad hallhaned ka taliviljakülvidel ja orasepõldudel, kuid võrreldes valgepõsk-lagledega on nende tekitatud kahjustused väiksemad, sest nad toituvad ka koristatud viljapõldudel.
Jaht
muudaHallhani on väärtuslik jahilind, keda tema sügisesel läbirändel ka intensiivselt kütitakse. Muul ajal, eriti pesitsusajal neid küttida ei tohi.
Hiiumaal on peetud tugevalt hanejahti, samal ajal on seal ahenenud lindude toitumistingimused. Matsalu looduskaitsealal on aga jaht keelatud ja ümbruskonna põllud on nüüd valdavalt üles haritud.
Põldude kahjustamine
muudaHallhane tekitatud lokaalseid kahjustusi on esinenud nii Saare-, Hiiu- kui ka Läänemaal. Vastandina teistele rändehanedele teevad nad põllumeestele pahandust eelkõige sügisel. Kahjustuste aeg kestab juuli lõpust oktoobri keskpaigani.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 26. oktoobril 2011.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hallhani |
- Hallhani andmebaasis eElurikkus
