Harilik lina

See artikkel räägib taimeliigist; perekonna kohta vaata artiklit Lina (perekond); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Lina (täpsustus)

---

Harilik lina (Linum usitatissimum) on linaliste sugukonda lina perekonda kuuluv üheaastane kultuurtaim.

Harilik lina
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond	Linalised Linaceae
Perekond	Lina Linum
Liik	Harilik lina
Binaarne nimetus
Linum usitatissimum Linnaeus

Klassifikatsioon

Lina seemnete suuruse järgi liigitatakse harilikul linal järgmised alamliigid:

• Linum usitatissimum eurasiaticum Vav ex Elladi – peeneseemneline lina
• Linum usitatissimum mediterraneum Ell. – suureseemneline lina
• Linum usitatissimum transitorium Ell. – keskmiseseemneline lina.

Kirjeldus

Lina õis

Lehed asetsevad vastakult või topeltvastakult. Ühel linataimel on ühtekokku 50–100 lehte. Lehed on nooljad, 25–40 mm pikad ja 3 mm laiad. Lehed on hallikasrohelised ja kaetud vahaja kaitsekihiga. Ettevaatust: värsked lehed on süües mürgised.

Ühel linataimel on 3–5 hermafrodiitset õit. Viis 15–25 mm pikkust kroonlehte avanevad päiksepaistelisel soojal päeval mõni tund pärast päiksetõusu ning varisevad juba enne keskpäeva. Tolmukate (neid on õies 5) kleepuv välispind mesilasi ei meelita. Õite värvus on valdaval hulgal sortidel helesinine, kuid esineb ka valgete, roosade ja violetsete õitega sorte. Ilusad ja haprad õied on meeldiva aroomiga. Ettevaatust: värsked õied on süües mürgised.

Lina kuprad

Vars on peenike, ühesuguselt ümar ja sile. Kiulina puhul oleneb varre pikkusest tema ökonoomika ja hind materjalitööstuse tarvis.

Lina vili on viiekojaline ümar kupar, kojad on omavahel eraldatud ning sisaldavad kokku kuni 10 seemet, mis valmivad juulis-augustis.

Seemne pikkus on 3,2–4,8 mm, laius 1,5–2,8 mm, paksus 0,5–1,2 mm. Seeme on lame, külgvaates munajas, veidi kõverdunud idujuurepoolse (kitsama) otsaga. Välispind on hele kuni tumepruun, leidub ka kollaste ja rohekaskollaste seemnetega sorte.

Linataim arendab välja põhijuure, selle pikkus võib ulatuda taime enda pikkuseni, koos tema küljes haruneva peenema juurestikuga.

Levik ja kasvukoht

Lina perekonnas on umbes 200–230 taimeliiki, mida võib leida kogu maailma paras- ja lähistroopikavöötmes. Peamised keskused asuvad Põhja-Ameerika edelaosas ja Vahemere piirkonnas. Looduses kasvab kultuurlina esitaim metsik lina (Linum lewisii).

Linaseemnete tootmine maailmas aastal 2017

Kasvatamine

Õitsev linapõld Belgias

Kultuurtaimena kasvatatav lina on üheaastane taim (terofüüt): külvatakse kevadel seemnest (aga võib paljundada ka vegetatiivselt lõikevarrena) ja saaki korjatakse sügisel. Lina ei ole kuigi invasiivne taim. Seda kultuuri on võimalik kasvatada pea kõikjal, kuid pikk kasvuperiood eeldab siiski mõningast suveperioodi. Suurimad linakasvatuspiirkonnad on USA, India, Hiina, Etioopia, Venemaa, Euroopa Liit ja Kanada. Seemnesaagid ulatuvad keskmiselt 1–2 tonnini hektari kohta.

Euroopa Liidus kasvatatakse umbes 120 sertifitseeritud linasorti (nii kiu- kui ka kui õlilina).

Mõnes riigis (nt Kanada, USA, Poola, Venemaa jt) on geneetiliselt muundatud lina (püütud kontrollida saagikust, mõjutada rasvade ja proteiinide koostist, vastupidavust haigustele, umbrohtudele ja ilmastikuoludele jne) riiklikul tasandil seadustatud. Euroopa Liidus on geneetiliselt muundatud lina kasvatamine keelatud.

Agrotehnika

Lina kasvatuseks võiks põllumaa olla sõnnikuga väetatud juba aasta varem, sest mineraalide rohkus mullas pikendab lina õitsemisaega. Põllumaa tuleb lina külviks võimalikult vara ette valmistada: künda/kaevata põhjalikult, eemaldades juurikad ja suured kivid, ning äestada ühtlaseks.

Seemned valitakse lähtuvalt kliimavöötmest, sordi saagikusest, soovitava õli koostisest ja kogusest, kiudude omadustest, haiguskindlusest, kasvatamise eesmärkidest jne. Linaseemne kattekiht on vaatamata läikivale pealispinnale kergesti vigastatav (vaba ligipääs haigustekitajatel), seega tuleks külviks kasutada võimalikult hoolikalt koristatud ja ületalve hoitud seemneid.

Seeme külvatakse meie kliimavöötmes aprillis või mais, sest lina kasvamine ja küpsemine võib võtta aega 4–5 kuud. Seeme külvatakse 1–2,5 cm sügavusele külvitihedusega keskmiselt 7000 taime/m² kohta. Pärast külvi maa kastetakse mõõdukalt, et vältida mullas leiduvate umbrohuseemnete liiga võimsat tärkamist, kuna linataim ei ole tugeva konkurentsivõimega.

Õitsev lina iluaias

Seemned idanevad juba esimeste plusskraadide juures, 7–10 päeva jooksul külvist. Tärganud linataimed on öökülmale keskmiselt vastupidavad. Idulehti võib aga −3 kraadine külm pigem kahjustada. Esimese pärislehe arenedes on taim vastupidav ka 7–8-kraadisele külmale. Lina kasvab kasvutingimustest ja sordist sõltuvalt 20–100 cm kõrguseks hõredalt lehekestega kaetud taimeks.

Linapõld vajab umbrohutõrjet. Pikematel põuaperioodidel tuleks lina kasta. Sademete vähesus vähendab kiudude arvu. Lina kastmine tuleks lõpetada mõned nädalad enne saagi koristamist, sest muidu võib linataim hoogsalt õitsema jäädagi.

Lina on isetolmlev. Tolmlemine leiab aset väga lühikese aja jooksul pärast tolmuka avanemist hommikul, kuni kroonlehtede vabanemiseni keskhommikul (4–7 tundi) ehk hiljemalt keskpäeval. Linataim saavutab oma täispikkuse üsna varsti pärast õitsemist. Ühel ajal mahapandud seemnetest kasvavad linataimed õitsevad väga erinevatel aegadel ja ka seemned küpsevad erinevalt. Seemned on valmis, kui kupart liigutades on seemneid hästi kuulda.

Säilitamiseks mõeldud seemned tuleks eelnevalt kupardest eraldada, kas siis mõõduka peksmise või muljumise teel. Ületalve säilitamiseks mõeldud seemneid oleks soovitatav säilitada +40 °C juures, liigsest valgusest ja tulekolletest eemal. Pikaajaliseks säilitamiseks mõeldud seemned pannakse õhukindlalt suletavatesse pakenditesse (näiteks fooliumpakendisse) ja säilitatakse −180 °C juures.

Kahjurid ja ohustajad

Linataimi ohustab hulk haigustekitajaid: lina laikpõletik (Mycosphaerella linicola), linakõrbus (Colletotrichum linicola), hahkhallitus (Botrytis cinerea), lina kuivlaiksus (Alternaria linicola), lina närbumistõbi (Fusarium oxysporium), pasmo (Septoria linicola), Pythium megalacanthum ja valgemädanik (Sclerotinia sclerotiorum) jpt ning nematoode Ditylenchus dipsaci, Helicotylenchus erythrinae, Heterodera schachtii, Meloidogyne arenaria, Meloidogyne hapla, Meloidogyne incognita, Meloidogyne thamesi, Prathylenchus coffeae jpt.. Samuti tuleb regulaarselt tegeleda põlluumbrohtude tõrjumisega, kuna kultuurlina taimed ei ole kuigi konkurentsivõimelised.

Teatud ohtu kujutavad endast ka rohutirtsud, kes närivad ära lina seemnekupra tagused mahlased lehed, ja kupar kukub maha. Mitmed linnud toituvad noortest võrsetest, mille tulemusel hilineb taime areng (taim kasvatab uue võrse) ja küpsemine.

Linataimele sobivad seltsilistaimed

Linataimede kasvukoha läheduses kasvavad hästi porgandid, sibulad ja kartulid. Linataim peletab eemale kartulimardikaid. Läbikülvis linaga võib kasvatada madalamat sorti kaunviljalisi ja ristikuid, parendades ristikutega mulla eluolu. Saagi valmides katkutakse linataimed üles ja ristik küntakse haljasväetisena sisse.

Saagikoristus

Küps linapõld

Suurtel põldudel koristatakse lina nagu teraviljagi, kombainidega. Lina on koristusküps, kui 90% seemnekupardest on pruunid ja seemnete niiskus on alla 12%:

• taim tõmmatakse koos juurtega maast välja kas käsitsi või kombainiga;
• taimed lõigatakse sirbiga või kombainiga.

Saagikoristuse eeldatava aja võib jagada kaheks:

• kiulina – keskmiselt 100 päeva külvist, või 1 kuu pärast õitsemist või 2 nädalat pärast õiekupra moodustumist, kui linataime maapinnast väljuv vars hakkab kolletuma. Kui linataim on roheline, ei ole kiud veel välja arenenud, taime pruuniks muutudes aga hakkavad kiud juba degradeeruma. Rohelise linataime seemned ei ole välja arenenud;
• seemnelina korjeks tuleb jälgida, et seemnekuprad oleksid kollaseks värvunud, kuid piisavalt õigel ajal enne kuparde avanemist.

Töötlemine

Lina töötlemine vabaõhumuuseumis Saksamaal

Enne linakiudude kasutamist eraldatakse need varrest ja lastakse mikroorganismidel eeltöödelda (mikroorganismid ja ensüümid, peamiselt polügalaktüronaas lahustavad taime rakukoed ja pektiini, mis ümbritseb linakiude), kas veekogus või põllul. Spray (1936) ja Smithi (1955) tehtud katsete käigus identifitseeriti üle 20 aeroobse ja anaeroobse bakteri, kes osalesid linataime fermenteerumisel (sh linakiu inimkasutamiskõlbulikuks muutmisel): Achromobacter parvulus, Aerobacter cloacae, Bacillus brevis, Clostridium beijerinckii, Clostridium saccaroacetoperbutylicum jt.

Lina ropsimine Venemaal

Veetöötluseks seotakse linataimed väikestesse vihkudesse ja asetatakse vette (linaligu). Vees hoitakse neid kuivade ilmade korral 10 päeva. Tuleb olla väga ettevaatlik ning linavihke hoolsalt jälgida juba seitsmendast päevast alates (sidudes vees ligunenud linataime ümber sõrme, peaksid kiud olema juba nähtavad). Linavihud võetakse veest ja pannakse kuivama. Põllul jäetakse linavihud kuuks ajaks (või ka kauemaks) niiskust koguma. Eeltöötlus peaks tagama selle, et linakiud muutuvad edasiseks töötluseks sobivaks, st eemaldatakse varre väline puine kiht ning eraldatakse linakiud ja muudetakse need masinate jaoks sobilikuks algmaterjaliks.

Ropsimine

Eelmistel sajanditel kasutati linakiudude eraldamiseks linataimest linapeksumasinaid või tehti seda käsitsi nn ropsimõõgaga. Seemned koguti järgmise aasta külvi ning söögi ja ravimise jaoks.

Lina ketramine

Lina ketramine nõudis suurt vilumust, sest linaketraja pidi väänama lina voki pooli külge. Linalõimed kedrati vokil nn sõlmedeks, mis sisaldasid ühtekokku 40 linalõime, 20 sõlmest sai juba linalõnga. Linalõngast kooti kangaid ja valmistati pitsi, batisti, damasti, linariiet, presenti, purjeriiet jpm.

Lina varred, linane nöör ja köis

Linakiud

Jäme linakiud (takk)

Linakiud on väärtuslik, loodussõbralik ja vastupidav materjal ka mitmesuguste tööstusharude tarvis. Paljudes teadusasutustes tehakse lina ja linakiudude põhjalikke mikroskoopilise tasandi uuringuid.

Linast saab väga tugeva lõnga, mis ei tõmbu kokku ka kõrgetel temperatuuridel. Sellest tehtud riided imevad hästi niiskust ja kuivavad võrreldes villaste esemetega kiiremini.

Linakiudu kasutatakse tööstuslikult kangatööstuses, teiste materjalide koostises (n geotekstiil), majade soojustuses, käsitsi valmistatud jalgrattaraamide koostises (kuni 80% lina, Museeuw Bikes), autotööstuses (näiteks Mercedes-Benz kasutab linakiudu istmete täidismaterjalina), biodiislikütuse valmistamisel, paberitootmises, kasutatakse ära isegi linakiudude puhastamisel saadud väliskiht, millest valmistatakse pressplaate ning mida tarvitatakse loomadele allapanuks.

Madalama klassi linakiudu kasutatakse mattide, vaipade, nööride, puldani, kottide jne tegemiseks. Linakiudu kasutatakse ka rahakupüüride koostises ja sigaretipaberi koostises.

Linane kangas

Linased kangad

Linaseemned

Linaseemneõli valmistamine tehases

Lina on väga hea soojusjuht, juhtides soojust 5 korda paremini kui vill ja 19 korda paremini kui siid. Linane kangas on antibakteriaalne ja higistamisvastane (inimesed higistavad 1,5 korda vähem kui puuvillaseid riideid kandes). Linased riided takistavad gammakiirguse kahjulikku toimet kuni 50% osas ning samuti peegeldab linane kangas päikesekiirguse kogu spektrit. Linane kangas vähendab staatilist elektrit ja absorbeerib ioniseerivat kiirgust. Jaapanis tehtud uuringud näitavad, et kasutades linasest kangast voodiriideid, ei teki voodihaigetel lamatisi. Nahaarstid mujal maailmas soovitavad linaseid riideid ka inimestele, kel on kroonilised nahahaiguslikud seisundid nagu psoriaas, ekseem jne.

Linakõrred

Linakõrtest saab valmistada ka linapalle, mida spetsiaalsed soojusjaamad kasutavad soojusallikana – linakõrte kütteväärtus 1 tonni kohta on sama kui kivisöel, lisaks on linakõrs kütusena neutraalse süsiniku bilansiga, st kasvades seob süsinikku ja põletades annab ära.

Kasutamine

Linaseemneid ja külmpressitud linaõli kasutatakse paljude haiguste ja haiguslike seisundite raviks ning leevendamiseks. Linast tehakse ka kangast, ja linaõli on traditsiooniline puidukaitsevahend ning õlivärvide põhikomponent. Linatooteid kasutatakse näiteks põletushaavadel (ka päikesepõletuse korral), teatud põletike raviks, soolestiku ärrituse ja hingamiselundite ärrituse korral, mitme nahahaiguse leevendamiseks, kolesterooli vähendajana ning ka kasvajate ravimisel.

Saadused

Linaõied

Linaõisi ei soovitata inimestel ega loomadel toiduks tarbida, kuna paarisajagrammine kogus värskeid linaõisi võib tappa näiteks härja.

Linaseemned

 Pikemalt artiklis Linaseemned

Valminud linaseemneid kasutatakse mitmel otstarbel. Ettevaatust: seemne endospermis ning lehe ja juurte vakuoolides asuv linamariin muundub raku seinte purunemisel tsüanogeenseks glükosiidiks ja hüdrolüüsitakse mürgiseks vesiniktsüaniidiks. Vesiniktsüaniid on ohtlik kõigile selgroogsetele loomade, kaasa arvatud inimestele. Surmav kogus ühe annusena (mürgised ained ei akumuleeru) algab 35–150 µmol/kg kohta. Uuringud näitavad, et 2 supilusikatäit linaseemneid päevas (ehk 50 grammi) ei kujuta inimesele, kellel on normaalne valguringlus, mingit ohtu. Linaseemnete kuumtöötlemisel muunduvad tsüanogeensed glükosiidid ohutuks.

Linaseemneõli

 Pikemalt artiklis Linaõli

Linaõli kui suure rasvhapete sisaldusega õli kiirendab rasvade metabolismi, muundades kehasse kogunenud rasvaladestiste koostist ja kogust.

Loomasööt

Linaõlikooke kasutatakse nende suure valgusisalduse tõttu loomasöödana. Värskeid linataimi ei soovitata loomadele sööta, kuna need sisaldavad mürgist vesiniktsüaniidi (vana nimetusega prussikhapet), hulgaliselt tselluloosi ja ligniini.

Transportimine ja säilitamine

Linaseemnete transportimine on seotud kindlate ohutusnõuetega, sest lina on kergesti ja iseenesest süttiv. Lina laadimisel, transportimisel ja säilitamisel tuleb vältida lahtist tuld, suitsetamist ja juhusliku sädeme teket (nt keevitamisel ning raudliiprite ja konteinerite hõõrdumise tagajärjel jne). Süttinud lina soovitatakse kustutada CO₂-ga, sest vett saanud linaseemnekaup muutub kasutuks; tõsi küll – bioloogiliselt täielikult lagunevaks.

Lina mürgisus

Värske linataime ja selle osade liigse tarbimise tagajärjel saabuva tsüaniidimürgistuse puhul tuleks võimalikult kiiresti pöörduda kiirabisse. Huvitav on teada, et laste organism toodab sellist ensüümi nagu rodanees, mis muudab vesiniktsüaniidi organismile osalt seeditavateks ja kahjututeks ühenditeks, mis väljutatakse kehast uriini ja/või higiga.

Ajalugu

Esiajaloolisel ajal

Surnumere äärest leitud linase kanga tükk

Looduse kasvandik harilik lina pärineb ahtalehisest linast (Linum bienne), mida hakati kultiveerima Vahemere maades. Nimetatud lina kasvatati Mesopotaamias juba 7500 aastat eKr. Hariliku lina esilekerkimist seostatakse Egiptuse, India, Kreeka ja Türgiga. Gruusia (eelajaloolise) aladelt Dzudzuana koopast on leitud üle 30 000 aasta vanuseid kuivatatud linakiude. Kasvukultuurina on lina kultiveeritud rohkem kui 9000 aastat.

Ajaloolisel ajal

Vanimad asitõendid linakanga olemasolust on Egiptuse muumiad (u 4000 aastat eKr), kes mähiti kootud linasesse kangasse, mille 2,5 cm on loendatud ligikaudu 540 lõimeniiti. Ka Homeros kirjeldas oma teoses "Odüsseia" linast valmistatud nööre ja valgeid purjesid. Plinius Vanem (23–79 pKr, Rooma entsüklopedist) kirjeldas linataime kiiret kasvu, mainis nelja peamist linasorti ning kiitis taime majanduslikku tähtsust riiete valmistamisel. Lina on korduvalt mainitud ka Piiblis. Keskajal oli lina tähtis kaubaartikkel. 18. sajandil kasvatati lina juba ka Iirimaal ja Šotimaal. 19. sajandil oli linakangas villa kõrval üks peamisi tekstiilmaterjale. I maailmasõja päevil ehitati linast hävituslennukite tiivad.

Eestis

Eestimaal on kasvatatud kiulina rohkem kui 3000 aastat, tuntuimad linakasvatusalad on Rõuge, Räpina, Vigala, Vastseliina jt. Varaseimad viited linale on Tamula I kiviaja asulakohalt, kus elas rühm kammkeraamika kultuuri esindajaid. Arheoloogilistel kaevamistel leiti vähemalt ühe savinõu pinnal riidekoe vajutusi.

Asva I pronksiaegsest asulast (esimene avastatud kindlustatud asula Eestis) on kindlaid tõendid, et elanikud tegelesid loomapidamise ja maaviljeluse, muu hulgas ka linakasvatuse ja -töötlemisega. Leitud luust linakammide ja ropsimõõkade katkendeid, mis on kulunud teraküljelt hästi siledaks, dateeritud radiosüsinikumeetodil 635 ± 50 eKr.

 Pikemalt artiklis Lina harimine

Võrumaal Rõuge vallas Tsiistres tegutseb Tsiistre Linamuuseum.

Rajoonide põllumajandus

Põlva rajoonis oli linakasvatusel suur tähtsus, selle rajooni põllumajandus andis üle kolmandiku vabariigi lina kiutoodangust.

Põlva rajoon tuli linakasvatuse alal sotsialistliku võistluse võitjaks nii Nõukogude Liidus (1976) kui ka Eestis (1977).

Sümbolina

Harilik lina on Valgevene rahvuslill. Lina on Põhja-Iirimaa sümbol ja seda kasutab Põhja-Iiri Assamblee. Lina on vermitud Inglise ühenaelase mündi tagaküljele.

Kirjandus

• L. Maggioni. Flax Genetic Resources in Europe: Ad Hoc Meeting., 7–8.12.2001, Praha . [1]
• I. His, C. Andème-Onzighi, C. Morvan, A. Driouich. Microscopic Studies on Mature Flax Fibers Embedded in LR White Immunogold Localization of Cell Wall Matrix Polysaccharides., doi: 10.1177/002215540104901206, J Histochem Cytochem, 2001, 49, 12, lk 1525–1535. [2]
• James A. Duke. Handbook of Energy Crops., unpublished, 1983.

Välislingid

• Harilik lina andmebaasis eElurikkus
• Woodville, William, Medical Botany, 1. köide, 2. väljaanne, lk 566–568, 1810, London (inglise keeles)
• Rahvapärased taimenimetused
• Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistus