Vikipeedia

Henri Edmond Cross

Henri-Edmond Cross (sünninimi Henri-Edmond-Joseph Delacroix[1]; 20. mai 1856 Douai, Prantsusmaa – 16. mai 1910 Saint-Clair, Prantsusmaa) oli prantsuse neoimpressionistlik kunstnik.[2]

Henri-Edmond Cross
Henri-Edmond Cross maalil "Autoportree sigariga" (1880)
Sünninimi Henri-Edmond-Joseph Delacroix
Sündinud 20. mai 1856
Douai, Prantsusmaa
Surnud 16. mai 1910
Saint-Clair, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Haridus École des Beaux-Arts
Tegevusala maalikunst, graafika, joonistamine
Kunstivool neoimpressionism, divisionism, puäntillism
Tuntud teoseid "Mees paadiga" (Homme à la barque)
"Sinine paat" (La barque bleue, 1899)
"Pärastlõuna Pardigonis" (Après-midi à Pardigon, 1907)
Mõjutatud Claude Monet
Mõjutanud Henri Matisse,
André Derain,
Henri Manguin,
Charles Camoin,
Albert Marquet
Autogramm
"Madame Hector France'i portree" (1891; Orsay muuseum)

Neoimpressionism tekkis 19. sajandi lõpus Prantsusmaal reaktsioonina impressionismi ebatäpsuse ja spontaansuse vastu. Neoimpressionistid lähtusid loomingus teaduslikust valguse- ja värvikasutusest.[3][4] Cross suunas neoimpressionismi nn teist põlvkonda. Tal oli suur mõju Henri Matisse'ile ning ta mängis tähtsat rolli fovismi kujunemises.

Elukäik

muuda

Henri-Edmond-Joseph Delacroix sündis 20. mail 1856 Prantsusmaa põhjaosas Douai linnas. Tema vanemad olid prantsuse seikleja Alcide Delacroix ja inglane Fanny Woollett[5] ning ta oli pere ainuke laps.[1] Perekond elas Douais 1865. aastani ning kolis siis Belgia piiri lähedale Lille'i.[1] Seal märkas tema vanaonu poeg dr Auguste Soins poisi kunstiannet ning rahastas joonistamis- ja maalimiskoolitust akadeemilise kunstniku Carolus-Durani juures.[6]

1875. aastal suundus Cross Pariisi ning õppis mõnda aega realistist maalikunstniku ja graafiku François Bonvini juures.[7] 1878. aastal naasis ta Lille'i ning astus disaini- ja arhitektuurikooli (Écoles Académiques de Dessin et d'Architecture), kus teda juhendas maalikunstnik ja maaliõpetaja Alphonse Colas. 1881. aastal kolis ta taas Pariisi, kus hakkas õppima École des Beaux-Artsis ja tegi koostööd teise Lille'ist pärit kunstniku Émile Dupont-Zipcyga.[1]

Varane periood

muuda

1881. aastal keskendus ta maalimisele ja eksponeeris oma teoseid esimest korda Pariisi Salongis.[1] Ta muutis perekonnanime inglispäraseks Crossiks, et teda ei aetaks segamini romantistliku maalikunstniku Eugène Delacroix'ga.[6] Sellesse loomeaega jäävatest teostest ei paista silma ainuüksi akadeemiline ettevalmistus, vaid ka realistidest õpetajate sügav mõju: portreedes ja vaikeludes domineerib tume realistlik tonaalsus.[8]

1882. aastal reisi Cross koos perega Lõuna-Prantsusmaale Alpes-Maritimes'i, kus tutvus Paul Signaci ja Claude Monet'ga. Seal ta hakkas maastikke maalima ja ta pildid muutusid üldiselt heledamaks nagu impressionistidel (seal loodud maalides on väga nähtav Monet' mõju).[1]

1884. aastal oli Cross üks Sõltumatute Kunstnike Seltsi (Société des Artistes Indépendants) kaasasutajatest[9][1] ning 1891. aastal valiti ta selle asepresidendiks. Seltsi kaudu tutvus ta seltsi kaasasutaja ja neoimpressionismile aluse panija Georges Seurat'[9] ja teiste neoimpressionistidega. 1884. aasta mais võttis Cross osa Sõltumatute Kunstnike Salongi esimesest näitusest.[10] Kuigi Sõltumatute Kunstnike Seltsi seostati neoimpressionismiga, liikus Cross selle stiili poole astmeliselt. Ta värvipalett muutus impressionismile omaste värvidega töötades heledamaks ning ta maalis vabas õhus. 1880. aastate lõpus olid ta puhtad maastikumaalides tuntavad Monet' ja Camille Pissarro mõjud.

1887. aastal ta muutis oma nime veel kord – Henri-Edmond Crossiks, et teda ei aetaks segamini skulptor Henry Crossiga.[6]

1891. aastal hakkas Cross maalima neoimpressionistlikus stiilis. Esialgu olid ta maalid divisionistlikud: värvid olid eraldatud üksikuteks täppideks, mis optiliselt segunevad.[3] Selle näiteks on tema esimene pilt "Madame Hector France'i portree" (1891), millel ta kujutas tulevast abikaasat Irma Clare'i.[1] Hiljem eelistas ta neoimpressionistide seas kasutatavat puäntillismi, mille korral on rõhk täppidega vormi andmisel.[3]

Neoimpressionistidega ei olnud Cross seotud ainult joonistamise stiili kaudu. Sõltumatute Kunstnike Seltsi liikmed olid suuremas osas anarhistid ning Cross jagas nende ideid.[1][11] 1896. aastal avaldas ta anarhistlikus ajakirjas Les Temps Nouveaux anonüümselt lito "Rändaja" ("L'Errant"), mis kujutab tee ääres istuvat meest, taamal inimesed, kes viskavad tulle riigi sümboleid.[12] Ta kujutas ka stseene utoopilisest maailmast, mis anarhismi tulemusena sünnib.

Hilisemad teosed ja pärand

muuda

Cross oli 1883. aastast talvitunud Prantsusmaa lõunaosas, kuid 1891. aastaks kolis ta reuma tõttu püsivalt Le Lavandou lähedale Cabassoni.[1] Hiljem kolis ta Saint-Clairi, kus veetis ülejäänud elu.[6]

1892. aastal kolis tema parim sõber Signac tema lähedusse Saint-Tropez'sse. Saint-Tropez's võtsid kaks kunstnikku vastu külalisi, peamiselt kunstnikke. Cross kohtus teiste hulgas ka Henri Matisse'i ja Andre Derainiga.[1] Nendel kohtumistel oli suur mõju Matisse'ile ning selle tulemusena ta maalis teose "Luxe, calme et volupté" (1904). [4] Sellel pildil on nähtav puäntillismi mõju, kuid värv on tugevam.[13]

 
"Sadamastseen" (u 1910)

Saint-Tropez's tegelesid Signac ja Cross uue neoimpressionismi tehnika loomisega, mis sarnanes puäntillismiga, kuid kus kasutati laiemaid ja tugevamaid pintslitõmbeid, katmata lõuendit ühtlaselt,[1] mille tulemusena tekkis omanäoline eraldatud värvide mosaiik. Seda nimetatakse neoimpressionismi teiseks põlvkonnaks, millel oli hiljem mõju fovismi[11] ja kubismi arengule.[8]

Lõuna-Prantsusmaal resideerides külastas Cross igal aastal Pariisi, kus ta teoseid eksponeeriti Sõltumatute Kunstnike Salongis.[11] Tema esimene isikunäitus toimus 1905. aastal Druet' galeriis Pariisis,[1][6] kus eksponeeriti 30 maali ja 30 akvarelli.[14] Viimased viis eluaastat olid väga viljakad: ta maalis palju ja edukalt (nii kunstiliselt kui ka rahaliselt) ning esines paljudel näitustel. Ta kolmas isikunäitus toimus Bernheimi galeriis, kust ta teoseid ostsid belgia kollektsionäär Octave Maus ja vene kollektsionäär Ivan Morozov.[6]

Crossi vaevasid kogu elu terviseprobleemid. Juba 1880. aastate alguses tekkisid tal probleemid silmadega ja 1900. aastatel muutusid need tõsisemaks. Lisandus ka artriit.[15] 1909. aastal raviti Crossil Pariisis vähki. 1910. aasta jaanuaris naasis ta Saint-Clairi ning suri viis kuud hiljem, 16. mail 53 aasta vanuses.[6][11] Ta on maetud Le Lavandou kalmistule.[16]

Galerii

muuda
  •  
    "Õhtune õhk" ("L'Air du soir", 1893; Orsay muuseum)
  •  
    "Farm, õhtu" ("La ferme, soir", 1893; erakogu)
  •  
    "Kaks naist kaldal, Vahemeri" ("Deux femmes au bord de la mer, Méditerranée", 1896; Barnes Foundationi kogu)
  •  
    "Päikeseloojang Veneetsia laguunis" ("Coucher de soleil sur la lagon venise", 1898–1903; Museum of Fine Arts Houstonis)
  •  
    "Regatt Veneetsias" ("Carnaval Venice", 1903–1904; Museum of Fine Arts Houstonis)
  •  
    "Ponte San Trovaso" (1902–1905; Kröller-Müller Museum Otterlos)
  •  
    "Kap Layet" (1904; Grenoble'i muuseum)
  •  
    "Nümfide põgenemine" ("La Fuite des nymphes", 1906; Orsay muuseum)
  •  
    "Provence'i lagendik (etüüd)" ("Une clairière en Provence (Étude)", 1906; Iisraeli Muuseum)
  •  
    "Mets" ("Le Bois", 1906–1907; Musée de l'Annonciade Saint-Tropez's)
  •  
    "Magav akt lagendikul" ("Dormeuse nue dans la clairière", 1907; Grenoble'i muuseum)
  •  
    "Küpressid Cagnes's" ("Les cyprès à Cagnes", 1908; Orsay muuseum)
  •  
    "Mees paadiga" ("Homme à la barque"; Fondation Bemberg)

Viited

muuda
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 "Biography of Henri-Edmond Cross". The Art Story. Vaadatud 9. novembril 2019.
  2. ↑ "Henri Edmond Cross". Henriedmondcross.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. oktoober 2019. Vaadatud 9. novembril 2019.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 "Divisionism". Britannica. Vaadatud 10. novembril 2019.
  4. ↑ 4,0 4,1 "Georges Seurat (1859–1891) and Neo-Impressionism". Metropolitan Museum. Vaadatud 10. novembril 2019.
  5. ↑ "Alcide Delacroix". Geneanet. Vaadatud 9. novembril 2019.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 "Henri Cross and the Neo-Impressionists". Parisandstudies.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. september 2020.
  7. ↑ "François Bonvin". National Galleries Scotland. Vaadatud 1. detsembril 2019.
  8. ↑ 8,0 8,1 Russell T. Clement, Annick Houzé (1999). Neo-impressionist painters: A sourcebook on Georges Seurat, Camille Pissarro, Paul Signac, Théo Van Rysselberghe, Henri Edmond Cross, Charles Angrand, Maximilien Luce, and Albert Dubois-Pillet. Westport, Conn.: Greenwood Press. Lk 289. ISBN 0313303827.
  9. ↑ 9,0 9,1 "Henri-Edmond Cross". Art Directory. Vaadatud 12. jaanuaril 2022.
  10. ↑ "Henri-Edmond Cross (Delacroix) Biography". Freeart.com. Vaadatud 10. novembril 2019.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Juan Á. López-Manzanares. "Henri-Edmond Cross". Thyssen-Bornemisza Museo Nacional. Vaadatud 10. novembril 2019.
  12. ↑ "L'Errant (The Wanderer), from Les Temps nouveaux (The New Times)". Blanton Museum of Art. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. jaanuar 2022. Vaadatud 14. jaanuaril 2022.
  13. ↑ Beth Harris, Steven Zucker. "Henri Matisse, Luxe, calme et volupté". Smarthistory.org. Vaadatud 30. novembril 2019.
  14. ↑ Russell T. Clement, Annick Houzé (1999). Neo-impressionist painters: A sourcebook on Georges Seurat, Camille Pissarro, Paul Signac, Théo Van Rysselberghe, Henri Edmond Cross, Charles Angrand, Maximilien Luce, and Albert Dubois-Pillet. Westport, Conn.: Greenwood Press. Lk 293. ISBN 0313303827.
  15. ↑ Jane Turner, Martha Ward (2000). The Grove dictionary of art: From Monet to Cézanne: Late 19th-century French artists. New York: St. Martin's Press. Lk 124. ISBN 0312229712.
  16. ↑ "CROSS Henri-Edmond". Tombes Sépultures dans les Cimetières et Autres Lieux. Vaadatud 14. jaanuaril 2022.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Henri_Edmond_Cross&oldid=6732104"
  NODES