Hoidjakeel

See artikkel räägib keelevariandist, mida täiskasvanud kasutavad väikelastega suhtlemisel; väikelaste keele kohta vaata artiklit Lapsekeel

---

Hoidjakeel ehk hoidekeel ehk ninnutamine on keelevariant, mis on ema, hoidja(te) või teiste täiskasvanute lapsele suunatud mugandatud keel. Sellest tuleb eristada lastekeelt ehk nn pudikeelt, mis on lapse enda arenev keelevariant. Hoidjakeele kasutamine ei ole universaalne, kuid on levinud väga paljudes kultuurides.

Tavaliselt on see standardkeele artikulatsiooniliseks moonutuseks, mille puhul on lihtsustatud keelevoo segmenteerimist ning tõstetud kõne helikõrgust. Keerulisi süntaktilisi struktuure välditakse ning sõnavara on redutseeritud. Samuti on võimalik, et täiskasvanu kohandab oma kõnet, rääkides lapsekeele eri aspektidega, näiteks mängib kaasa silbikordustega.

Vahel kohtab hoidjakeeles sõnavormide lihtustamist ja muutmist, kui täiskasvanud arvestavad keele funktsioone ja struktuuri vahendades intuitiivselt lapse mitte veel väga tugevalt arenenud keelelise asjatundlikkusega. Siiski pole lapse standardkeele omandamine pärsitud ka keelekeskkonnas, kus kultuurist tingituna lastega rääkides hoidjakeelt ei kasutata. Hoidjakeele liigne kasutamine võib segada last täiskasvanute maailma sisseelamisel ning standardkeele tundmaõppimist, kuid lapse esimestel eluaastatel kasutatav mugandatud keel, mille kõrval laps kuuleb ka normaalset keelekasutust, ei nõrgenda lapse võimet omandada nn normaalne keel.

Hoidjakeele kasutamist on uuritud ka loomadel.

Näiteid eesti hoidjakeele sõnadest

• kõtu – kõht
• kätu – käsi
• lallu – jalg
• mammu – mari
• pepu – istmik

Kirjandus

• Pajusalu, K. Eesti hoidjakeele kujunemine / Toivainen, K. (toim.) Suomalaiskielten omaksumista tutkimassa. Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja, 117–124. Turku, 1996.
• Kõrgesaar, Helen 2008. Hoidjakeelele omastest joontest ning selle dünaamikast. Bakalaureusetöö. Tallinn: Tallinna Ülikool.