Ibeerid

Ibeerideks nimetasid antiikautorid Pürenee poolsaare ida- ja lõunaosa rahvaid, et eristada neid sisemaa rahvastest, kelle kultuur ja kombed olid teistsugused. Neist rahvastest kirjutasid Hekataios, Herodotos, Strabon ja Avienus, mainides hiljemalt alates 6. sajandist eKr järgmisi rahvanimesid: eliisikud, sordoonid, kerretaanid, airenosiinid, andosiinid, bergistaanid, ausetaanid, indigeedid, kastelaanid, latsetaanid, lajetaanid, kossetaanid, ilergeedid, jaketaanid, suessetaanid, sedetaanid, ilerkavoonid, edetaanid, kontestaanid, oretaanid, bastetaanid ja turdetaanid.

Ibeerid 300. aasta paiku eKr (oranžiga)

Strabon ja Appianos nimetasid Ibeeriaks Pürenee poolsaare ala.

Ajalugu

Vaade San Cristóbali külale Mazaleónis Terueli provintsis

Kuigi antiikallikad ei ole konkreetsete rahvaste asualades ja loetelus alati üksmeelel, oli kreeklaste ja roomlaste jaoks ibeeride põhitunnuseks nähtavasti keel, sest ibeerikeelsed raidkirjad esinevad laias laastus alal, mis antiikallikate järgi oli ibeeride asuala: rannikuvööndil, mis kulgeb endisest Languedoc-Roussilloni piirkonnast kuni Alicanteni ning ulatub sisemaale Ebro jõeorus, Segura jõeorus, La Mancha lõuna- ja idaosas ning Guadalquiviri ülemjooksu orus.

Arheoloogiline ibeeri kultuur ei ole ühtne, vaid koosneb selgelt eristuvatest kultuuridest, millel on sageli ühisjooni ja mis mõnikord on seotud ka mitteibeeri rahvastega.

Kirjalikud allikad

Ibeere mainisid esimestena kreeka ajaloolased ja geograafid. Nad nimetasid ibeerideks ka Ibeeria kuningriigi rahvast praeguse Gruusia alal. Algselt kasutasid kreeklased seda sõna Vahemere lääneranniku kohta ja hiljem kogu Pürenee poolsaare kohta. Ibeeriaks nimetati ka kõiki selle rahvaid kokku.

Kontestaanide suitsutuspann, mis leiti Lucentumi ehk Akra Leuke nekropolist Tossal de Manisesest Alicante provintsis. Praegu Alicante Arheoloogiamuuseumis.