Vikipeedia

Iisrael

Iisrael on riik Aasias Vahemere rannikul Lähis-Idas. Iisraeli naaberriigid on Jordaania, Süüria, Liibanon ja Egiptus ning piiratud autonoomiaga Palestiina. Iisrael asub Vahemere kagurannikul ja piirneb lõunas Punase merega.

Iisraeli Riik

heebrea מדינת ישראל
Medinat Yisra'él
araabia دولة اسرائيل
Dawlat Isrā'īl
Iisraeli asendikaart
Riigihümn "HaTikva" ("Lootus")
Pealinn Jeruusalemm
Pindala 20 770 km²[a]
Riigikeel heebrea ja araabia (eristaatusega)
Rahvaarv 9 291 000 (31.12.2020)[1]
Riigikord parlamentaarne demokraatia
President Yits'ẖak Hertzog
Peaminister Binyamin Netanyahu
Iseseisvus 14. mai 1948
SKT 350,851 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 40 543 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Valuuta uus seekel (NIS)
Usund judaism
Ajavöönd maailmaaeg +2 (suveaeg +3)
Tippdomeen .il
ROK-i kood ISR
Telefonikood 972
  1. ↑ Rahvusvaheliselt tunnustatud piirides on pindala 20 770 km². Koos okupeeritud Golani kõrgendike ja Ida-Jeruusalemmaga 22 072 km².
Pilvekosk Negevi kõrbes Iisraelis

Riigis elab suurim juutide kogukond.[4]

Pindalalt on Iisrael Eestist umbes poole väiksem.

Riik

muuda

Valitsemine

muuda

Iisraeli valitsusorganid kujunesid välja Suurbritannia hallatud rahvusvahelise Palestiina valitsusmandaadi ajal.

Vaata ka: Knesset, Iisraeli riigipeade loend, Iisraeli peaministrite loend ja Palestiina mandaat

Riigipiir

muuda
Iisraeli riigipiiri pikkus[5]
Külgnev riik Riigipiiri

pikkus (km)

Jordani Läänekallas 330 km
Jordaania 327 km
Egiptus 208 km
Süüria 83 km
Liibanon 81 km
Gaza tsoon 59 km

Israeli rannajoone pikkus Vahemeres on 187 km ja Punases meres 12 km. 20 km ulatuses kulgeb Iisraeli-Jordaania piir piki Surnumerd.[6]

Haldusjaotus

muuda
 
Iisraeli ringkonnad

Iisrael jaguneb kuueks ringkonnaks ning Juudamaa ja Samaaria alaks (sarnaselt Jeruusalemma ringkonna ja Põhjaringkonna piirkondadega ei ole Samaaria Iisraeli osana rahvusvaheliselt tunnustatud).

Rahvastik

muuda
 
Tel Aviv
 
Haifa

2011. aasta seisuga elas Iisraelis 7,75 miljonit inimest.[7] 2021. aasta seisuga oli rahvaarv kasvanud 9 452 975 inimeseni.[8]

Iisraelis elavad järgmised rahvusrühmad:[9]

Iisrael on suhteliselt noore elanike struktuuriga riik. 2021. aastal moodustasid kuni 14-aastased lapsed 28% rahvastikust. Vaid 12% inimestest olid vanemad kui 65-aastased. Iisraelis on keskmine oodatav eluiga 83 aastat.[9]

Suuremad linnad[8]

muuda
Koht Linn Elanike arv
(2021)
1. Jeruusalemm 966 210
2. Tel Aviv 467 875
3. Haifa 282 832
4. Rishon LeZion 257 128
5. Petaẖ-Tikva 252 270

Majandus

muuda

Iisraeli SKP oli 2022. aastal 522 miljardit USA dollarit. Iisrael on maailma suuruselt 28. majandus ning see on oma suuruselt võrreldav Iirimaa majandusega. Perioodil 2012–2022 suurenes Iisraeli majandus maailma keskmisest kiiremini. Vaadeldud perioodil on maailma majandus suurenenud 15% võrra ja Iisraeli majandus 65% võrra.[10]

Iisraeli SKP elaniku kohta on 49 789 USA dollarit. Iisraeli riigivõlg moodustab 83% riigi SKPst, mis on võrreldav Soome vastava näitajaga.[11]

2021. aastal elas allpool vaesuspiiri 21% elanikkonnast ehk iga viies inimene.[12] Iisraelis elas 2022. aastal 30 inimest, kelle varade väärtus oli suurem kui miljard dollarit.[13]

SKT ja tööjõu jaotus[14]
Sektor SKT osakaal, %
(2017)		 Tööjõu osakaal, %
(2015)
Põllumajandus 2,4 1,1
Tööstus 26,5 17,3
Teenindus 69,5 81,6

Maakasutus

muuda

23,8% maismaast on kasutusel põllumajandusmaana. Metsamaa moodustab 7,1% maismaast (2018).[15]

Väliskaubandus

muuda

Iisraeli peamised ekspordiartiklid on teemandid, integraallülitused, rafineeritud nafta, meditsiinilised vahendid ja mõõteriistad. Iisraeli peamised ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid (27%), Hiina (7%), Palestiina (6%) ja India (4%) (2021). Euroopa riikidest on eksporditakse enim tooteid Saksamaale (3,5% nende ekspordist).[16]

Iisraeli peamised impordiartiklid on teemandid, autod, ringhäälinguseadmed, integraallülitused ja rafineeritud nafta. Iisraeli peamised impordipartnerid on Hiina, Ameerika Ühendriigid, Türgi, Saksamaa ja Šveits.[16]

Turism

muuda

Turismi valdkond moodustab 2,8% Iisraeli SKTst ja 3,6% riigi tööhõivest.[17] Koroonapandeemia ajal ja pärast seda on Iisraeli külastavate turistide arv oluliselt vähenenud. Kui 2018. ja 2019. aastal külastas Iisraeli üle 4 miljoni turisti, siis 2021. aastal külastas Iisraeli vaid 400 000 turisti.[18]

Iisraeli külastavad enim turistid Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Suurbritanniast.[19]

Suurimad ettevõtted[20]

muuda
  1. Bank Leumi (pangandus)
  2. Bank Hapoalim (pangandus)
  3. Mizrahi Tefahot Bank (pangandus)
  4. Teva Pharmaceutical (ravimitootja)
  5. ZIM Integrated Shipping Services (meretransport, kaubavedu)
  6. Israel Discount Bank (pangandus)

Kultuur

muuda

Juudid on traditsiooniliselt pidanud judaismi kultuuriks, millel on oma ajalugu, keel (heebrea keel) ja kodumaa – Iisrael. Igas Iisraeli linnas on sünagoog, mis on filosoofia, eetika ja religioosse praktika keskus. Rabid on judaismi nimetanud arenevaks religioosseks tsivilisatsiooniks.

Vaata ka: Heebrea kirjandus, Jidiši kirjandus ja Juudi kirjandus
Vaata ka: Iisrael Eurovisiooni lauluvõistlusel
Vaata ka: Iisraeli jalgpallikoondis

Ajalugu

muuda
  Pikemalt artiklites Iisraeli ajalugu, Iisraeli ajaloo kronoloogia, Iisraeli Riigi ajalugu, Palestiina ajalugu ja Juutide ajalugu

Esiaeg

muuda
  Pikemalt artiklites Palestiina esiaeg ja Levandi esiaeg

Esiaeg ulatub vanimatest inimeste jälgedest kuni laiema kirjaliku pärandi alguseni.

Hominiinide varajane kohalolu Levandis ulatub tagasi vähemalt 1,5 aastat tagasi, nagu näitab Ubeidiya esiaja leiukoht. Sealt, mis paikneb osalt Iisraeli territooriumil. Sealt on leitud Homo erectus '​ jälgi.[21][22]. Mõned liigi Homo erectus esindajad lahkusid Aafrikast umbes kaks miljonit aastat tagasi. Vanimad kindlaks peetavad jäljed Iisraelis on dateeritud 1,4 miljoni aasta vanuseks ja avastati Kinnereti järvest lõunas Iisraeli ja Jordaania territooriumil.

Umbes 500—200 tuhat aastat tagasi elasid selles piirkonnas neandertallased. Suurem rändelaine saabus umbes 600 000 aastat tagasi. Vähemalt 250 tuhat aastat tagasi ilmusid piirkonda neandertallased (on tõendeid neile omistatavatest kivitöötlemistehnikatest) ja neid tuli juurde võib-olla külmadel aegadel Euroopas. Nad elasid seal samal ajal arhailise Homo sapiens '​iga, keda peetakse tänapäeva inimese otseseks esivanemaks, kes arenes vähemalt 200 000 aastat tagasi Ida-Aafrikas ja elas tõendatavalt Palestiinas 110 000 aastat tagasi. Mõned neist anatoomiliselt tänapäevastest inimestest lahkusid Aafrikast võib-olla umbes 130 000 aastat Tagasi. Ent 80 000 aastat tagasi kadusid nad Iisraeli alalt. et umbes 50 000 aastat tagasi uuesti välja ilmuda. Jälle elasid nad neandertallastega koos, tõenäoliselt oli neil ühiseid järglasi. 45 000 kuni 28 000 aastat tagasi kadusid neandertallased.

Jordani jõe orus tekkis 70 000 aastat tagasi 200 km pikkune ja 2000 km² suurune järv, mis eksisteeris kuni ajani 12 000 eKr. Inimesed elasid endiselt suurulukite küttimisest, ka väiksemad loomad ja kalapüük etendasid aina suuremat osa, lisaks tegeldi endiselt korilusega.

Vanaaeg

muuda

Iisraeli ajaloo algust hakatakse lugema aastast ∼2000 eKr, sest umbes siis elas ja tegutses Aabraham. Samast ajast pärineb ka Iisraeli usundi eellugu. Heebrea hõimude liit hõivas Palestiina ja nendel aladel jäid hõimud paikseks. Iisraellased (heebrealased) asusid Palestiinasse hiljemalt alates 12. sajandist eKr. 12.–11. sajandil eKr polnud maa tõenäoliselt poliitiliselt ühendatud. Nimi Iisrael võeti Kaananimaa kohta kasutusele aastal 1211 eKr. Perioodi iseloomustab vaen Kaanani rannikualal elanud vilistitega. 11. sajandil eKr said iisraellased lüüa Palestiina rannikul elanud vilistitelt. Võitluses vilistite vastu sai iisraellaste esimeseks kuningaks Saul, kes valitses aastatel u 1030–1002 eKr. Iisraeli kuningriik tekkis aastal 1000 eKr. Taavet (1002–962 eKr) lõi puruks Sauli pooldajad ja vallutas vilistitelt Jeruusalemma ja enamus vilistite alasid alistati Taaveti ülemvõimule. Võimu pärandas ta Saalomonile (962–922 eKr), ühele oma noorematest poegadest. Kuningriik lõhenes Saalomoni surma järel kaheks: Iisraeli kuningriigiks põhjas (koos Sikemi ja Samaaria linnadega) ja Juuda kuningriigiks (Jeruusalemma linnaga) lõunas. Juuda suguharu esiletõus algas pärast ühtse kuningriigi lagunemist aastal 928 eKr. Kuningas Omri rajas Iisraeli pealinna Samaaria umbes aastal 880 eKr. 8. sajandil eKr vallutas Assüüria Iisraeli kuningriigi ja Juuda kuningriigi alad.


Sionismiliikumise mõjul algas 1870ndael juutide naasmine Palestiinasse, mis oli eriti populaarne Aškenazi juutide seas 1920.–1930. aastatel, pärast seda soositi Suurbritannia Balfouri deklaratsiooni (1917).

1880. aastal algas juutide massiline immigreerumine Palestiinasse.

I maailmasõda ja Palestiina

muuda

Aastatel 1917–1918 vallutasid Briti Egiptuse Ekspeditsioonikorpuse väed Edmund Allenby juhtimisel koostöös kohalike vastupanugruppidega Palestiina piirkonna, kuhu aga Suurbritannia väed jäid paigale, et tagada rahu juutide ja araablaste vahel. Briti koloniaalpoliitika Palestiina suhtes rajanes koostööl sionistidega, sionistid said omavalitsuse (Jewish Agency) ning korraldasid juutide sisserännet.

1. novembril 1917. aastal võttis Suurbritannia valitsus vastu Balfouri deklaratsiooni, millega võimaldati juutidel rajada oma „rahvuslik kodu" Briti vägede vallutatud territooriumile.

Suurbritannia rahvusvaheline Palestiina valitsusmandaat

muuda

25. aprillil 1920. aastal anti San Remo konverentsil Suurbritanniale Balfouri deklaratsiooni täideviimiseks rahvusvaheline mandaat. 2. juunil 1922. aastal kinnitasid mandaadi Rahvasteliidu 51 liikmesriiki. 30. juunil kinnitas seda ka Ameerika Ühendriikide Kongress, kuigi Ameerika Ühendriigid ei kuulunud Rahvasteliitu. Briti koloniaalpoliitika raames korraldati juutide sisserännet Palestiinasse (1919. aastal oli Palestiinas 58 000 juuti, 1939. aastal 445 000 ehk umbes 30% rahvastikust) ja araablastelt maa ostmist. Palestiina araablaste vastupanu väljendus nii juutide kui ka Briti võimu vastastes ülestõusudes aastatel 1921, 1929, 1936–1939. Juutide sisserännet ja maaoste otsustasid britid 1939. aastal piirata. Sionistid orienteerusid seejärel peamiselt Ameerika Ühendriikide valitsuse toetusele, nende relvavõitlusorganisatsioonid (Hagana, Irgun Zvai Leumi, Sterni rühm) korraldasid Briti võimu ja araablaste vastaseid rünnakuid ning juutide salajast sisserännet Palestiinasse.

1921. aastal eraldati Palestiina mandaatterritooriumist Transjordaania, mis sai iseseisvaks emiraadiks.

1923. aastal jagasid britid Palestiina kaheks administratiivpiirkonnaks – juutidele anti Jordani jõest läände jääv osa ning araablastele ida poole jääv osa. Selle jagamise tulemusel said araablased 75 protsenti Palestiina alast, kuhu loodi Transjordaania riik. Ülejäänud Palestiina territoorium pidi saama juutide kodumaaks.

Osa araablastest, kes jäid Jordani jõest läände, polnud sellise maajaotusega rahul ning alustasid seal elavate juutide ründamist. Kuigi Briti väed püüdsid alguses korda luua, loobuti sellest peagi.[23]

II maailmasõda ja Palestiina

muuda

Palestiina juudid moodustasid Palestiina araablaste vastu organiseeritud kaitseorgani Haganah, mis on praeguste Iisraeli kaitsejõudude eelkäija. Samuti moodustus põrandaalune organisatsioon Irgun, mida juhtis hilisem Iisraeli peaminister Menaẖem Begin.

Iisraeli riigi väljakuulutamine

muuda

1947. aasta Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide toetusel vastu võetud ÜRO Peaassamblee otsuse alusel kuulutati 14. veebruaril 1948 välja Iisraeli riik. Otsuse järgi pidi moodustatama allesjäänud 25 protsendile Palestiina alast juudiriik ning teine Palestiina araablaste riik (Transjordaania oli esimene). Jagamine pidi toimuma vastavalt rahvaarvule. Juudid nõustusid resolutsiooniga, araablased aga lükkasid selle tagasi. Iisraelile eraldati 14 100 km² suurune ala (umbes 56% Palestiinast), seal elas 498 000 juuti ja 497 000 araablast (palestiinlast), Palestiina araabia riigile anti 11 100 km², seal elas 725 000 araablast ja 10 000 juuti.

14. mail 1948 kuulutasid juudid oma territooriumil välja Iisraeli riigi. Järgmisel päeval ründasid vastloodud riiki seitse naaberriiki: Egiptus, Jordaania, Süüria, Liibanon, Saudi Araabia, Iraak ja Jeemen. Iisraeli rünnanud araabia riikide valitsused kutsusid üles Iisraeli alal elavaid araablasi lahkuma, kuid neile lubati võimalust pärast sõjategevuse lõppu tagasi pöörduda. Iisraelil õnnestus araabia riikide rünnak tagasi lüüa ning okupeerida 6700 km² Palestiina araabia riigile määratud alast ja Ida-Jeruusalemma. Okupeeritud aladelt põgenes naaberriikidesse umbes 900 000 araablast. Araabia riigile määratud osa Palestiinast liideti Jordaaniaga.

Esimese välisriigina tunnustas Iisraeli riiklikku iseseisvust Nõukogude Liit, kes andis Iisraeli sõjaväele ka relvastust. Nõukogude Liidu poliitilise toetuse eesmärk oli leida liitlasriik Lähis-Idas, kuna teised araabia riigid olid Suurbritannia liitlased. Euroopast ja Nõukogude Liidust emigreerunud Vene juurtega väljarändajad olid pärast teist maailmasõda lojaalsed Nõukogude Liidule ja Jossif Stalinile. Iisrael ei vastanud Nõukogude Liidu välispoliitilistele ootustele, mistõttu Nõukogude Liit katkestas suhted Iisraeliga 1949. aastal. Sellega algas ka Nõukogude Liidus elavate juutide represseerimine.

Pärast sõda anti Iisraeli alale jäänud araablastele Iisraeli kodakondsus, neid ja nende järeltulijaid tuntakse Iisraeli araablastena. Lahkunuid tunti aga esimeste „Palestiina põgenike" nime all.

1949. aastal lõppenud Iseseisvussõja järel oli Iisraeli territoorium suurem, kui 1947. aastal tehtud ÜRO plaan ette nägi. Ala, millest oleks pidanud saama teine Palestiina araablaste riik, oli okupeeritud. Gaza maariba kuulus Egiptusele ning Juudea ja Samaaria ehk Jordani Läänekallas Transjordaaniale. Transjordaania valdusse jäi ka enamik Jeruusalemmast, sealhulgas vanalinn ja Nutumüür. Iisrael sõlmis 1949. aastal Egiptusega (24. veebruaril), Liibanoniga (23. märtsil), Jordaaniaga (3. aprillil) ja Süüriaga (20. juulil) vaherahulepingud.

Transjordaania annekteeris Läänekalda ametlikult 1950. aastal ning kõigile seal elavatele araablastele anti kodakondsus. Kuna Transjordaania paiknes Jordani jõe mõlemal kaldal, sai riigi nimeks Jordaania. Nii läks araablaste valdusse kokku 85 protsenti kunagisest Suurbritannia mandaadiga piiritletud alast.

Aastatel 1949–1967, kui Juudea-Samaaria ja Gaza olid araablaste poolt okupeeritud, ei püütud neil aladel iseseisvat riiki välja kuulutada. Palestiinlaste liider Yasser Arafat ning tema 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon asusid iseseisvust taotlema alles pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal, millega Läänekallas ja Gaza olid Iisraeli valdusse läinud.

Kuuepäevane sõda

muuda
  Pikemalt artiklis Kuuepäevane sõda
 
Kuuepäevases sõjas vallutas Iisrael Gaza tsooni ja Siinai poolsaare Egiptuselt, Jordani läänekalda Jordaanialt ja Golani kõrgendikud Süürialt

Kuuepäevane sõda oli kolmas sõda Iisraeli ja araabia riikide vahel. Sõda lõppes juba esimese päeva varahommikul. 1967. aasta mais mobiliseerisid Egiptus, Jordaania ja Süüria oma sõjaväed sissetungi alustamiseks Iisraeli piiri äärde. Sissetungi ennetamiseks ründasid Iisraeli väed Egiptust 5. juuni hommikul ja hävitasid Egiptuse õhuväe. Egiptus kaotas sõja esimestel tundidel oma 340 lennukist 300‒310 lennukit. Järgnevatel tundidel korraldas Iisrael õhurünnakud ka Jordaania ja Süüria õhuväe vastu, mille käigus hävitati umbes 450 vastasvägede sõjalennukit. 5. juuni keskpäevaks kindlustas kindralmajor Mordechai Hodi juhitud sõjaväeoperatsioon Iisraeli ülemvõimu õhus ja pani aluse nende maavägede kiirele edasitungile.

1949–1967 oli Gaza piirkond Egiptuse valduses, Golani kõrgendikud Süüria valduses ja Läänekallas Jordaania valduses. Pärast Kuuepäevast sõda kuulusid need alad ning Siinai kõrb Iisraelile.

Läänekaldal ja Gaza piirkonnas elas toona 850 000 araablast, kellest pärast kuuepäevast sõda sai alguse teine põgenikelaine.

Läänekalda ja Gaza araablased olid valmis pärast 1967. aastat piirkonnast lahkuma, kuid toonane Iisraeli kindral Moshe Dayan palus neil jääda. Dayani plaan oli inimesi harida, pakkuda neile töökohti, arstiabi ja muud.

Jom Kippuri sõda

muuda
  Pikemalt artiklis Jom Kippuri sõda

1973. aasta oktoobris toimus Jom Kippuri sõda, milles Egiptus ja Süüria üritasid eelmistes sõdades kaotatud alasid tagasi vallutada. Sõda algas Egiptuse ja Süüria vägede jaoks edukalt, kuid Iisraeli vägede vasturünnakutega löödi nad tagasi.

1980. aastal kuulutati senise pealinna Tel Avivi asemel pealinnaks Jeruusalemm (vt ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr. 478).

1982. aastal sõlmisid Iisrael ja Egiptus rahulepingu ning Iisrael andis Siinai poolsaare Egiptuse valdusse tagasi. Golani kõrgendikud, Läänekallas ja Gaza piirkond jäid Iisraeli valdusse.

1982. aastal tõi Iisrael väed välja Siinai poolsaarelt ja 1985. aastal Liibanonist (v.a puhvertsoonist riigi piiril).

1993. aastal tunnustasid Iisrael ja Palestiina Vabastusorganisatsioon teineteist. 2005. aastal tõi Iisrael oma väed Gaza piirkonnast välja ning likvideeris sealsed asundused.

2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

muuda
  Pikemalt artiklis 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

2006. aastal tungisid organisatsiooni Ḩizb Allāh sissid üle Iisraeli-Liibanoni piiri, tapsid viis Iisraeli sõdurit ja võtsid kaks vangi. Vangi võetud sõdureid hoiti Liibanoni territooriumil ja nad anti Iisraelile välja 2008. aastal toimunud vangide vahetuse käigus.

Ḩizb Allāh tulistas konflikti käigus üle Liibanoni piiri Iisraeli pihta ligi 4000 raketti. Iisrael vastas õhu- ja maarünnakuga peamiselt Lõuna-Liibanoni aladele. Kõige rohkem said kannatada Liibanoni tsiviilrajatised. Lisaks viis Iisrael osa oma sõjaväest Liibanoni, hoides Ḩizb Allāh liikmeid blokaadis.

Viimased Iisraeli väed lahkusid Liibanonist 2006. aastal kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga relvakonflikti lõpetamise ja Ḩizb Allāhi desarmeerimise kohta. ÜRO rahuvalvajad pole veel resolutsiooni desarmeerimise sätet täitnud. Iisraeli luure andmetel on Ḩizb Allāh oma relvastust täiendanud ja suurendanud[24].

Gaza sõda

muuda
  Pikemalt artiklis Operatsioon Sulatina

2023. aasta Ḩamāsi-Iisraeli sõda

muuda
  Pikemalt artiklis 2023. aasta Ḩamāsi-Iisraeli sõda

Relvakonflikt Ḩamāsi juhitud Palestiina sõjaliste rühmituste ja Iisraeli vahel algas 7. oktoobril 2023[25] koordineeritud üllatuspealetungiga Iisraeli vastu. Rünnak algas hommikul Ḩamāsi kontrolli all olevast Gaza sektorist, kui Iisraeli pihta saadeti välja vähemalt 5000 raketti.[26] ​​Umbes 2500 Palestiina võitlejat murdsid Gaza ja Iisraeli alade vahelise tara ning ründasid Gaza sektori lähedal tsiviilkogukondi ja Iisraeli relvajõudude (IDF) sõjaväebaase. Vähemalt 1400 iisraellast (peamiselt tsiviilisikud) tapeti[27], sealhulgas 260 inimest, kes viibisid Re'imi muusikafestivalil.[28] Sajad tsiviilpantvangid, kelle hulgas olid naised, lapsed ja vanurid, rööviti ja viidi Gaza sektorisse.[29] Iisrael alustas vastulöökide andmist päev enne ametliku sõja väljakuulutamist Ḩamāsile.[30] Ḩamās alustas rünnakuid juutide püha Sukkoti lõpus, täpselt 50 aastat pärast Yom Kippuri sõja algust 1973. aastal.[31]

Ḩamās teatas, et nende rünnak oli vastus Egiptuse ja Iisraeli blokaadile Gaza sektoris, juudi asunduste jätkuvale rajamisele, Iisraeli asunike vägivallale ning liikumispiirangutele Iisraeli ja Gaza vahel.[32]

Iisrael likvideeris Ḩamāsi üksuste võitlejad Iisraeli kogukondade aladelt, kus tapatalgud aset leidsid, ja korraldas Gaza sektoris õhurünnakuid, milles hukkus üle 5000 palestiinlase.[33] Hirm humanitaarkriisi ees suurenes, kui Iisrael katkestas toidu-, vee-, elektri- ja kütusetarned Gazasse.[34] Iisrael kutsus 1,1 miljonit Gaza elanikku piirkonna põhjaosast lõunaossa evakueeruma, samal ajal kui Ḩamās kutsus elanikke üles jääma koju ja blokeeris lõunasse viivad teed.[35] ÜRO teatas, et umbes miljon palestiinlast, peaaegu pool Gaza sektori elanikkonnast, on riigisiseselt ümber asustatud.[36]

ÜRO ja paljud teised riigid nõudsid viivitamata relvarahu kehtestamist. Inimõigusorganisatsioonid tegid üleskutseid Gaza sõjapõgenikke vastu võtma. Palju tsiviilelanikke oli hukkunud ning ÜRO eriraportööridest koosnev rühm ja inimõigusrühmitused süüdistasid nii Iisraeli kui ka Ḩamāsi sõjakuritegudes.[37]

Vähemalt 44 riiki, peamiselt lääneriigid, mõistsid USA, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa ühisavalduses Ḩamāsi tegevuse kui terrorismi sõnaselgelt hukka.[38] Lähis-Ida riigid nõudsid sõjategevuse vähendamist ja taunisid Iisraeli aastakümneid kestnud Palestiina alade okupeerimist kui sõja algpõhjust.[39] Iraan hoiatas Iisraeli, et ta peataks viivitamatult igasuguse sõjalise agressiooni Gaza vastu, öeldes, et vastasel korral tekitavad tema liitlased uute rinnete avamisega „suure maavärina" ja ähvardasid sekkuda, kui Iisraeli sõjavägi alustab maapealset sissetungi Gazasse.[40]

Diplomaatilised suhted

muuda
  Pikemalt artiklis Iisraeli tunnustamine

Iisraeli on tunnustanud 164 ÜRO liikmesriiki, lisaks Vatikan, Kosovo, Taiwan, Cooki saared ja Niue.

18 ÜRO liikmesriiki (Afganistan, Alžeeria, Bangladesh, Brunei, Djibouti, Indoneesia, Jeemen, Katar, Komoorid, Kuveit, Liibüa, Malaisia, Omaan, Pakistan, Põhja-Korea, Saudi Araabia, Somaalia ja Tuneesia) ei tunnusta ametlikult Iisraeli.

6 ÜRO liikmesriiki (Kuuba, Maldiivid, Mali, Mauritaania, Niger ja Venezuela) on Israeli tunnustanud, kuid hiljem tunnustuse tagasi võtnud.

4 ÜRO liikmesriiki (Süüria, Liibanon, Iraan ja Iraak) ei tunnusta Iisraeli ja loevad ennast olevat Iisraeliga sõjaseisukorras.

Araabia riikidest on Iisraeli tunnustanud Egiptus, Jordaania, Maroko, Bahrein, Araabia Ühendemiraadid, Sudaan.

Teistest islamimaadest tunnustavad Iisraeli Albaania, Kosovo, Bosnia ja Hertsegoviina, Türgi, Niger, Tšaad, Lõuna-Sudaan, Aserbaidžaan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Turkmenistan, Kasahstan, Usbekistan ja veel mitmed.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Population of Israel on the Eve of 2021
  2. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
  3. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. ↑ "Jewish Population Rises to 15.3 Million Worldwide, with Over 7 Million Residing in Israel". 25.09.2022.
  5. ↑ "Israel". Vaadatud 15.10.2023.
  6. ↑ "Definition of the Israeli Coast Lines" (PDF). Vaadatud 15.10.2023.
  7. ↑ ynet.co.il vaadatud 14.05.11
  8. ↑ 8,0 8,1 "ISRAEL State of Israel". Vaadatud 13.10.2023.
  9. ↑ 9,0 9,1 "Vital Statistics: Latest Population Statistics for Israel". 14.09.2023.
  10. ↑ "Gross domestic product 2022" (PDF). World Bank. Vaadatud 12.10.2023.
  11. ↑ "Israel". Vaadatud 12.10.2023.
  12. ↑ "Poverty rate rises in Israel". 12.01.2023.
  13. ↑ "Israelis feature prominently in Forbes' global billionaires list". 9.04.2023.
  14. ↑ "Israel Economy - 2023". Vaadatud 13.10.2023.
  15. ↑ "Israel Land use". Vaadatud 13.10.2023.
  16. ↑ 16,0 16,1 "Israel". Vaadatud 13.10.2023.
  17. ↑ "Israel - Tourism in the economy". Vaadatud 13.10.2023.
  18. ↑ "Tourism in Israel". WorldData. Vaadatud 13.10.2023.
  19. ↑ "ISRAEL TRAVEL & TOURISM STATISTICS FOR 2023". Vaadatud 13.10.2023.
  20. ↑ "Top 10 biggest billion-dollar companies in Israel". 14.06.2023.
  21. ↑ Repenning, C. A., Fejfar, O.Evidence for earlier date of ′Ubeidiya, Israel, hominid site, Nature, 1982, kd 299, lk 344—347.Resümee.
  22. ↑ Eitan Tchernov. The Age of 'Ubeidiya Formation (Jordan Valley, Israel) and the Earliest Hominids in the Levant. – Paléorient , 1988, kd 14, nr 2, lk 63–65, Täistekst.
  23. ↑ Palestine Royal Commission Report July 1937
  24. ↑ Ban: Hezbollah hindering talks on prisoner swap, Haaretz, 2008
  25. ↑ Why did Hamas invade Israel? Vox. Archived from the original on 7 October 2023.
  26. ↑ Around 1,000 dead in Israel-Hamas war, as Lebanon’s Hezbollah also launches strikes. South China Morning Post. 8 October 2023.
  27. ↑ Over 1,400 Killed In Hamas Attacks On Israel. Barron's. 15 October 2023.
  28. ↑ Israeli music festival: 260 bodies recovered from site where people fled in hail of bullets. BBC News. Archived from the original on 8 October 2023.
  29. ↑ Hamas says it has enough Israeli captives to free all Palestinian prisoners. Al Jazeera. Archived from the original on 7 October 2023.
  30. ↑ "Israel formally declares war against Hamas as more than 1,000 killed on both sides". The Washington Post. Retrieved 12 October 2023.
  31. ↑ Waking to an Attack from Hamas. The New Yorker. Archived from the original on 8 October 2023.
  32. ↑ ears of a ground invasion of Gaza grow as Israel vows mighty vengeance. Al Jazeera. Archived from the original on 8 October 2023.
  33. ↑ Gaza ministry: 5,087 people, including 2,055 children, killed in Israeli strikes. Al-Arabiya. 23 October 2023.
  34. ↑ Gaza 'soon without fuel, medicine and food' - Israel authorities. BBC News. Archived from the original on 9 October 2023.
  35. ↑ Hamas tells Gaza residents to stay put as Israel ground offensive looms. Reuters. 13 October 2023.
  36. ↑ Gaza’s desperate civilians flee or huddle in hopes of safety, as warnings of Israeli offensive. Associated Press. 14 October 2023.
  37. ↑ Experts say Hamas and Israel are committing war crimes in their fight. Associated Press. Retrieved 18 October 2023.
  38. ↑ World reaction to surprise attack by Palestinian Hamas on Israel. Al Jazeera. Archived from the original on 7 October 2023.
  39. ↑ International Reactions to the Hamas Attack on Israel. The Washington Institute. PolicyWatch 3793.
  40. ↑ Iran threatens Israel with 'intervention' in case of ground operation in Gaza. Business Today. 15 October 2023.

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Iisrael&oldid=6695408"
  NODES
admin 1
INTERN 1