Invasport
Invasport ehk parasport on sport, millega tegelevad füüsilise või vaimupuudega inimesed.[1] Invasport muutus populaarseks 20. sajandil[2], et aidata teise maailmasõja veteranidel tavaellu naasta.[3] Enamik invaspordialasid on tavaspordialad, mis on puudega inimeste jaoks sobivamaks muudetud. Leidub ka spordialasid, nagu väravpall, mis on spetsiaalselt puudega inimeste jaoks loodud.[4]
Kuna puudeid on erinevaid, siis on Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee (International Paralympic Committee) loonud süsteemi, kuidas puudeid kategoriseerida, et võistlus aus oleks.[5] Kuigi parasport nimetati parapleegia järgi, siis praeguseks on invaspordis esindatud peaaegu kõik puuded.[6]
Ajalugu
muuda19. sajandil avastati, et parasport on väga kasulik puudega inimeste rehabiliteerimiseks. Invaspordi hakati populariseerima alles 1940ndatel, kui teisest maailmasõjast naasis palju halvatud sõdureid ja avastati, et sport on nende jaoks hea ravivahend.
Üks esimene ja kõige tähtsam invaspordi propageerija oli saksa päritolu neuroloog Ludwig Guttmann, kes uskus, et sport on suurepärane rehabilitatsioonivahend. Guttmanni teene on ka esimene paraspordi võistlus: 1948. aastal organiseeris ta Stoke Mandeville'i mängud Londoni olümpiamängudega samal päeval.
1952. aastal moodustasid Hollandi sõjaveteranid Rahvusvahelise Stoke Mandeville'i mängude komitee (International Stoke Mandeville Games Committee) ning olid tänapäeva paraolümpiamängude eelkäijad.
1960. aastal toimusid Roomas esimesed paraolümpiamängud, kus oli kavas 12 invaspordiala: snuuker, vehklemine, odavise, täpsus odavise, kuulitõuge, teatepulga viskamine, meeste korvpall, ujumine, lauatennis, vibulaskmine, noolemäng ja viievõistlus (vibulaskmine, ujumine, odavise, kuulitõuge ning teatepulga viskamine).
1962. aastal korraldas Eunice Kennedy Shriver suvelaagreid vaimupuudega inimestele, et ka nemad saaksid sporti harrastada. Nendest laagritest arenesid välja esimest korda 1968. aastal toimunud eriolümpiamängud vaimupuudega inimestele.
Algul võisid vaimupuudega inimesed osaleda ka paraolümpiamängudel. 2000. aasta suve paraolümpiamängude sohiskandaalis avastati, et osa vaimupuudega sportlastena üles astunud inimesi ei olnud tegelikult puudega. Peale seda keelati vaimupuudega inimestel osaleda paraolümpiamängudel. Siiski ei olnud paljud parasportlased sellise diskrimineerimisega nõus ja korraldati kampaaniaid selle keelu vastu. 2009. aastal lubati vaimupuudega inimestel jälle paraolümpiamängudel osaleda.[7]
Treenimine ja laagrid
muudaTreenimine on invasportlaste jaoks sama tähtis kui kehaliselt tervete inimeste jaoks. Uuringutes on avastatud, et aktiivne ning regulaarne trenn aitab mitmel viisil puudega inimeste tervist parandada. Eriti aitab lihastreening parandada hingamisteede probleeme ning vähendada hingeldamist.[8]
Väga levinud on invaspordilaagrid, kus puudega inimesed treenivad mitu päeva järjest kehaliselt tervete inimeste juhendamisel. Sellised laagrid aitavad lisaks füüsilise tervise edendamisele ka vaimset tervist parandada.
2001. aastal avaldati teadusartikkel, mis uuris 15 invaspordilaagris osalenut ning nende kogemusi. Tulemused näitasid, et osalejad on suures osas selliste laagrite suhtes positiivselt meelestatud ning tunnevad, et laagris osalemine aitas taastada nii füüsilist vormi kui ka eneseusku.[9]
Paraolümpiamängud
muudaParaolümpiamängud on maailma suurim spordivõistlus füüsilise või vaimupuudega inimestele ning mänge koordineerib Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee.
1960. aastal leidsid aset Roomas esimesed paraolümpiamängud ning alates 1988. aastast toimuvad need vahetult peale olümpiamänge samas linnas. Mängud toimuvad iga kahe aasta tagant, vaheldumisi suve- ja taliparaolümpiamängud.[10]
Praegustel paraolümpiamängudel saavad osalejad võistelda 23 invaspordialas, kuid leidub veel sadu populaarseid spordialasid üle maailma.[7]
Invasportlased jaotatakse tavaliselt kolme kategooriasse: kurdid, füüsilise puudega inimesed ja vaimupuudega inimesed.
Paraolümpiamängudel on väga ranged reeglid, kuidas osalejaid rühmadesse jagatakse. Samamoodi nagu kehaliselt terveid inimesi jagatakse vanuse, kaalu ja soo järgi rühmadesse, et võistlus oleks võrdne, jagatakse ka invasportlased rühmadesse. Parasportlaste jaoks on jagunemine natukene keerulisem, kuna arvesse tuleb võtta ka erinevaid puudeid ning nende raskusastmeid. Iga spordiala jaoks on välja töötatud liigitamise reeglid ning neid kõiki saab näha Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee kodulehel.[5]
Invasport Eestis
muudaEestis korraldab invasporti ning kõike sellega seonduvat Eesti Invaspordi Liit. Organisatsioon sai alguse 1980. aastal, kui liikumispuudega inimesed hakkasid tundma huvi ühiskondliku elu vastu ning tahtsid harrastada sporti samamoodi nagu kehaliselt terved inimesed. Algul loodi juba olemasoleva ühingu Autom juurde käsijuhtimisega autode sektsioon ning puudega inimesed said osaleda jaanikurallis, lumerajasõidus, slaalomis, mäkketõusu- ja vigursõiduvõistlustes ning sprindis.
1982. aastal moodustati rahvaspordiklubi Invasport ning hakati tegelema võimlemise, ujumise ja muude veeprotseduuridega treenerite ning arstide käe all. Korraldati ka ülevabariigilisi kergejõustikupäevi, ratastoolivõidusõite ning istevõrkpalliturniire.
1986. aastal loodi Eesti Spordikomitee juurde Eesti Invaspordiföderatsioon, mis ühendas kurte, pimedaid ning liikumispuudega inimesi.
1990. aastal 21. märtsil moodustati ametlikult Eesti Invaspordi Liit, mis tegeleb ainult liikumispuudega inimeste spordi ja rehabilitatsiooniga.[10]
1991. aastal moodustati Eesti Paraolümpiakomitee (EPK), mis tegeleb nägemis-, kuulmis-, füüsilise ja vaimupuudega inimeste spordiga. Samal aastal astus EPK Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee liikmeks. EPK eelkäija oli 1986. aastal spordiühingu Kalev juurde loodud Eesti Invaspordiföderatsioon.[11]
Marge Kõrkjas (1996. aastal Atlantas kaks kuldmedalit)
Emilija Manninen (2013. aastal Sofias kuldmedal ja 400 meetri tõkkejooksus uus kurtide maailmarekord)
Annely Ojastu (1996. aastal Atlantas kuldmedal)
Sirly Tiik (2000. aastal Sydneys kuldmedal ja odaviskes oma võistlusklassi uus maailmarekord)
Viited
muuda- ↑ What is Parasport?. 2021. Available at https://web.archive.org/web/20180304172815/http:/paralympic.ca/what-parasport, accessed March 17, 2021.
- ↑ DePauw, Karen P., Susan J. Gavron. 2005. Disability Sport. Available at https://books.google.ee/books?hl=en&lr=&id=BPsqAoFtG-sC&oi=fnd&pg=PR9&dq=disability+sport&ots=eg5AYfsscP&sig=49hY-3X_7qdZaV2bT05btv-S8C4&redir_esc=y#v=onepage&q=disability%20sport&f=false, accessed March 4, 2021.
- ↑ Disabled Sports: Early History. 2021. Available at https://web.archive.org/web/20160205185150/http:/www.disabledsportsusa.org/disabled-sports-early-history/, accessed March 17, 2021.
- ↑ Väravapall: sport pimedatele ja vaegnägijatele. 2021. Kättesaadav https://et.fashionandbeautystyle.com/goalball-sport-blind-813873[alaline kõdulink], külastatud 17.03.21.
- ↑ 5,0 5,1 International Paralympic Committee. 2021. Available at https://www.paralympic.org, accessed March 17, 2021.
- ↑ What is Adaptive Sports or Para Sports?. 2021. Available at https://chasa.org/adaptive-para-sports/, accessed March 17, 2021.
- ↑ 7,0 7,1 The History of Parasport. 2021. Available at https://www.insidethegames.biz/articles/1010777/the-history-of-parasport, accessed March 17, 2021.
- ↑ Pereira, Mayra C., Sauwaluk Dacha, Dries Testelmans, Rik Gosselink and Daniel Langer. 2019. Assessing the effects of inspiratory muscle training in a patient with unilateral diaphragm dysfunction. Available at https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6876147/, accessed March 17, 2021.
- ↑ Ashton-Shaeffer, Candace, Heather J. Gibson, Cari E. Autri and Carolyn S. Hanson. 2001. Meaning of Sport to Adults with Physical Disabilities: A Disability Sport Camp Experience. Available at https://www.researchgate.net/profile/Heather-Gibson/publication/283296822_Meaning_of_Sport_to_Adults_with_Physical_Disabilities_A_Disability_Sport_Camp_Experience/links/5631441008ae13bc6c356c21/Meaning-of-Sport-to-Adults-with-Physical-Disabilities-A-Disability-Sport-Camp-Experience.pdf, accessed March 4, 2021.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Eesti Invaspordi Liit. 2021. Kättesaadav http://www.eil.ee, külastatud 17.03.21.
- ↑ Eesti Paraolümpiakomitee. 2021. Kättesaadav https://www.paralympic.ee/et, külastatud 17.03.21.