Island

Islandi Vabariik	islandi Lýðveldið Ísland
	islandi Lýðveldið Ísland
	Islandi lipp Islandi vapp
Riigihümn	Lofsöngur
Pealinn	Reykjavík
Pindala	103 004 km²
Riigikeel	islandi
Rahvaarv	376 248 (1.01.2022)
Rahvastikutihedus	3,7 in/km²
President	Halla Tómasdóttir
Peaminister	Bjarni Benediktsson
Iseseisvus	17. juunil 1944
SKT	31,020 mld $ (2023)
SKT elaniku kohta	78,811 $ (2023)
Valuuta	kroon (ISK)
Ajavöönd	maailmaaeg
Tippdomeen	.is
ROK-i kood	ISL
Telefonikood	354

Islandi Vabariik on saareriik Atlandi ookeani põhjaosas Gröönimaa, Šotimaa ja Norra vahel. Riigi pealinn on Reykjavík.

Video tegutsevast vulkaanist Litli-Hrútur 2023. aastal

Peaaegu kogu riik paikneb Islandi saarel, mis asub Atlandi ookeani keskahelikul ja on vulkaaniliselt aktiivne. Suurt osa Islandist katavad laavaväljad, millest osa on kaetud liustikega. Suurem osa rahvastikust paikneb rannikul või selle läheduses.^[viide?]

Esimesed inimesed jõudsid Islandile 9. sajandil. 13. sajandil läks Island Norra võimu alla ja aastal 1380 koos Norraga Taani võimu alla. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril välja Islandi Vabariik.^[viide?]

Asukoht

Island asub põhjapolaarjoone lähedal 63. ja 66. põhjalaiuse vahelisel saarel. Peale suure saare kuuluvad riigile veel lähedal asuvad väikesaared, mis on enamasti asustamata. Norra rannikuni on 1472 km, Gröönimaa rannikuni 702 km ja Šotimaani on 1233 km. Islandist läänes asuva Kanada lähimad asustatud alad jäävad 4491 km kaugusele. Island jääb kõige lühemale õhuteele Lääne-Euroopast Põhja-Ameerika idarannikule.^[viide?]

Islandi lõunapoolseim punkt asub Surtsey saarel, mis kuulub aastast 2008 Unesco Maailmapärandi nimistusse.^[viide?]

Loodus

Geoloogiline ehitus

Island on geoloogiliselt väga noor. Selle poolest ta erineb ülejäänud Põhjalast. Island on vulkaaniline saar Atlandi ookeani keskahelikul, mis on tekkinud Põhja-Ameerika laama ja Euraasia laama piiril. Atlandi ookeani keskaheliku vulkaanipursked osutusid sellel mäestikulõigul nii aktiivseiks, et lõpuks kerkisid ookeani kohale laava- ja tuhamassid, millest tekkis saar. Aktiivsuse põhjuseks on see, et Island ei paikne üksnes ookeani keskahelikul, vaid ka kuuma täpi alal.^[viide?]

Islandi saar koosneb 400–600 m kõrgusest laavaplatoost, kuigi seal leidub ka kihtvulkaane. Platoo on algusest peale täis lõhesid, mis jagavad selle osadeks.^[viide?]

Vulkaanid

Droonivideo Geldingadaliris purskavast vulkaanist 2021. aasta kevadel

Praegusaja aktiivseist vulkaanidest on kõige ohtlikum Laki, milles on umbes 27 km pikkune lõhe, kust võimsa purske ajal võib enam kui sajast punktist laavat voolata ja tuhka õhku paisata.^[viide?]

Kihtvulkaanidest on tuntuim Hekla, kõrgeim aga Hvannadalshnjúkur (Öræfi, Öræfajökull; 2119 m).^[viide?]

Pisikesi purskeid on saarel sageli, ohtlikke aga 5–6 aasta tagant. 2010. aasta aprillis alanud Eyjafjallajökulli purse seiskas Euroopas lennuliikluse.^[viide?]

Islandil registreeritakse iga päev ka nõrku maavärinaid, mis pole tuntavad. Sealsed maavärinad on tingitud eelkõige vulkaanide aktiivsusest ning tektooniliste laamade liikumisest.^[viide?]

2021. aastal hakkas esimest korda purskama Fagradalsfjalli mägi Suðurnesis.^[viide?]

Mandrijäätumine

Pärast jääaja lõppu ei sulanud mandrijää kogu saarel, vaid säilis kihtvulkaanide otsas jäämütsidena, mida islandi keeles nimetatakse jökull'ideks. Praegugi katavad need 12% saarest. Kõige suurem on Vatnajökull, mille pindala on umbes 8100 km². Kuid kliima soojenedes liustikud sulavad, näiteks Okjökull sulas täielikult aastal 2014.^[viide?]

Kliima

Islandi kliimat mõjutavad asend lähispolaarseil laiuskraadidel, sooja Põhja-Atlandi hoovuse haru edelarannikul ja külma Ida-Grööni hoovuse harud põhja- ning idarannikul, samuti suur absoluutne kõrgus. Asendi tõttu saab Island päikeselt vähe sooja isegi suvel. Rannikuteäärsetel aladel on suvi lühike ja jahe. Laavaplatoodel on suvi märksa jahedam, jäämütside otsas seda aga polegi. Talv on Põhja-Atlandi hoovuse mõjul siiski suhteliselt pehme. Sademeid toovad Islandile eelkõige lõunast ja edelast saabuvad soojemad õhumassid.^[viide?]

Meri ja siseveed

Leirhnjúkuri kuumaveeallikas

Meri Islandi ümber talvel ei jäätu, kuid põhja- ja idarannikule kannab Ida-Grööni hoovus vahel triivjääd. Karmidel talvedel võib see fjordid ummistada ja laevaliikluse katkestada.^[viide?]

Laevaliikluseks on parimad tingimused läänerannikul.^[viide?]

Jõed

Rannikualadel leidub tihedalt paiknevaid väikseid ojasid. Suuremad jõed lähtuvad liustikest ja voolavad laavaplatoo lõhede kohale tekkinud orgusid pidi. Suvel, kui liustikuäärsed sulavad, on jõed veerohked, vesi aga on segunenud moreeni ja liivaga. Talvel jäävad jõed veevaeseks ja vesi selgineb.^[viide?]

Seal, kus jõed laskuvad alla platoo pangastelt või laavavooludelt, paiknevad kärestikud või maalilised joad. 44 meetri kõrgune Dettifoss on kõige veerikkam juga Euroopas.^[viide?]

Järved

Järvi pindalaga üle 10 km² on Islandil üle 20. Umbes 40 järve suurus jääb 2,5 ja 10 km² vahele. Suurim järv on Þórisvatn (88 km²), suurim looduslik järv on Þingvallavatn (84 km²).^[viide?]

Taimed

Taimed katavad vaid väikest osa saarest. Liustikel ei kasva midagi, peaaegu paljad on ka liivikud ja sisemaa laavaväljad. Põhja- ja idarannikut katab enamasti tundrataimestik, märjas ja soojemas edelaosas levivad soostunud niidud turbamuldadel. Õiget metsa pole Islandil kunagi laialdaselt kasvanud. Vähesedki suuremad puud raiusid viikingid pärast saare asustamist maha. Kuid 2017. aastal avalikustati, et algatatud on projekt, mille raames tahetakse Islandil üle 1000 aasta kasvatada üles ise metsad.^[viide?]

Loomad

Islandi hobune on Islandilt pärit hobusetõug

Islandit ümbritsevates vetes on esindatud 17 vaalaliiki ja mitu hülgeliiki.^[viide?]

Maismaaimetajatest elas saarel enne inimasustuse teket vaid polaarrebane.^[viide?]

Suhteliselt vaeses maismaaelustikus on olulisel kohal linnud. Islandil on kohatud 407 linnuliiki (2018).^[viide?]

Roomajad ja kahepaiksed puuduvad.^[viide?]

Saart ümbritsev meri on kalarikas. Sisevetes elab rohkelt lõhilasi.^[viide?]

Ajalugu

Þingvellir, paik, kus asutati Alþingi

Maa asustamine ja vaba riigi aeg

Vaata ka: Islandi vaba riik

Islandi ajaloolase Ari Þorgilssoni teose "Íslendingabók" ehk "Islandlaste raamat" (kirjutatud ajavahemikus 1122–1134) andmetel oli esimene Islandile ümberasuja Ingólfr Arnarson, kes rajas aastal 874 talu Reykjavíki. Enne teda, 9. sajandi keskpaigas olevat saarel käinud teisedki Norra meresõitjad, kes küll ei üritanud saart asustada (nt teel Norrast Fääri saartele sinna eksinud Naddoddur, keda peetakse saare avastajaks). Ingólfri ja teiste skandinaavlaste tulles olevat saarelt lahkunud seal varem elanud iiri mungad. Arheoloogilisi jälgi ei ole skandinaavlaste eelsest asustusest siiski leitud.^[viide?]

Sisserändajad asustasid maa elamiskõlblikud piirkonnad umbes 60 aastaga. Peamiselt tuldi Islandile Norrast, aga ka viikingite asundustest Iirimaal, Šotimaal ja mujal Briti saartel. Nad tõid Islandile kaasa oma keldi päritolu naised, teenijad ja orjad. Paremad maad hõivati kiiresti ja nagu praegugi, paiknes asustus peamiselt rannikul, saare lõunaosa tasandikel ja maa teiste osade orgudes. Saare asustamisest räägib "Landnámabók" ehk "Maa asustamise raamat", kus on kirjas umbes 430 ümberasuja nimed, samuti nende esiisade ja järeltulijate nimed ning kirjeldatud, millise piirkonna keegi hõivas. "Maa asustamise raamat" on kirjutatud 12. sajandil ja peegeldab tõenäoliselt tolleaegset maaomandi jaotust. Islandilt on leitud üle 300 paganliku viikingi kalmistud. Paljud neist pärinevad 9. sajandi lõpust ja 10. sajandi algusest.^[viide?]

Aastal 930 asutati Reykjavíkist natuke ida pool Þingvelliris saare parlament Althing, kus vabad mehed võtsid vastu tervet saart puudutavaid otsuseid ja lahendasid tüliküsimusi. Althing kogunes kaheks nädalaks igal kesksuvel. Maa jagati hiljem neljandikeks ning igaühel neist oli oma kohalik ting. Igas neljandikus oli goodkondi, mille juhtideks olid goodid (goði) ehk kohalike ülikusuguvõsade esindajad.^[viide?]

Nagu Põhja- ja Lääne-Norras, kust enamik uusasukaid saabus, tegeleti ka Islandil peamiselt karjakasvatusega. Põllumajandus oli vähetähtis. Tegeleti ka kalapüügi ja kaubandusega. Välja müüdi villaseid kangaid, jahipistrikke, pärast Gröönimaa avastamist 10. sajandi lõpus ka sealt toodud kaupa. Islandi skaldid olid Skandinaavia kuningate õukondades väga hinnatud. Sidemed teiste maadega, eriti Norra ja Briti saartega, olid väga tihedad.^[viide?]

Aastal 1000 (või 999) võeti Islandil Althingi otsusega vastu ristiusk, põhjuseks tugev surve Norra kuninga Olav Tryggvasoni poolt. Althing otsustas saart tülides mitte lõhestada ja uus usk vastu võtta, säilitades vana usu pooldajatele õiguse oma kodus vanu jumalaid edasi teenida. Norra kuningas Olav II Haraldsson (Püha) saatis Islandile misjonipiiskoppe. Esimene piiskopiks saanud islandlane, Ísleifr, pühitseti ametisse 1056. aastal. 11. sajandi lõpus asutati esimene Islandi piiskopitool maa lõunaosas Skálholtis, aastal 1106 ka teine piiskopitool põhjaosas Hólaris.^[viide?]

Saagad ja "Eddad"

Möðruvallabók, käsikiri, milles on teiste seas jäädvustatud Njálli saaga. Umbes 1350

13. sajand oli Islandil arvukate sisetülide tõttu väga rahutu ja vägivaldne. Just sel ajal kirjutati aga põhiosa Islandi saagadest. Tuntuim saagažanr on islandlaste saagad, mis käsitlevad peamiselt maa asustamise aega ja uusasukate esimesi põlvkondi. Sageli algab tegevus juba Norras, kirjeldades ümberasujate esiisade elukäiku. 13. sajandil tegutses ka võimsa Sturlungite suguvõsa liige Snorri Sturluson, kes lisaks poliitikale tegeles ka oma maa ajalooga. Snorri on kirjutanud luulekunsti käsiraamatu "Noorem Edda", Norra kuningate ajaloo "Heimskringla" ja arvatavasti ka mõne saaga, nt "Egill Skallagrímssoni saaga". 13. ja 14. sajandi käsikirjades säilinud anonüümne "Vanem Edda" sisaldab viikingi- ja keskajast pärinevaid laule paganlikest jumalatest ning lugusid germaani rahvaste mineviku kangelastest.^[viide?]

Norra aeg

13. sajandil oli väheste juhtivate suguvõsade võim kasvanud väga suureks ja esialgsest aristokraatlikust demokraatiast ei olnud enam palju järele jäänud. Kasvas ka Norra kuninga huvi saareriigi vastu, mida võimsamad Islandi ülikud üritasid oma kohapealsete konkurentide vastu ära kasutada. Kuna ükski ülikusuguvõsa ei suutnud võimu üle saare enda kätte haarata, olid islandlased aastatel 1262–1264 sunnitud tunnistama Norra kuninga formaalset ülemvõimu. Seega muutusid nad tema maksukohuslasteks ja vaba riigi aeg oli lõppenud.^[viide?]

Norra kuninga võimu all kaotati Islandil endine goodkondade süsteem ja Islandi ülikutest said Norra kuninga ametnikud. Althing jätkas kohtuna. Kuningas kehtestas kaubandusmonopoli, piirates saarerahva võimalust teiste maadega otse kaubelda, mistõttu Islandi majandus nõrgenes.^[viide?]

Taani aeg

Aastal 1380 läks Island koos Norraga Taani võimu alla. Taani kuningas huvitus islandlaste heaolust veel vähem kui Norra kuningas. 13.–14. sajandil alanud kliima jahenemine mõjus samuti Islandi majandusele halvasti. 17. ja 18. sajandil rüüstasid Islandit korduvalt piraadid. 1627 laastasid Alžiirist pärit muslimi piraadid talusid idafjordides, viies orjadeks kaasa Islandi saarelt 110 ja Vestmannaeyjarilt 242 inimest. Ainult 27 neist nägid veel oma saart, kui Taani kuningas Christian IV nad vabaks ostis.^[4] Pääsenutest tuntuim on Guðríður Símonardóttir, kes naasis ainsana Islandile, abielludes tol ajal tuntud islandi poeedi Hallgrímur Péturssoniga^[viide?]

Epideemiate, näljahädade ja vulkaanipursete (eriti Laki purske 1783–1784 ja järgnenud näljahäda) tõttu suri ligi viiendik elanikest. 1602. aastal Kopenhaagenis loodud kaubanduskompanii sai endale ainuõiguse saarega kauplemisel. See mõjus saare majandusele hävitavalt. Kaubandusmonopol kestis aastani 1786, edasi lubati Islandiga kaubelda kõigil Taani ja Norra kaupmeestel. Välismaalased said õiguse Islandiga kaubelda alles 1854. Aastal 1800 saatis Taani kuningas Althingi laiali.^[viide?]

Iseseisvumine ja uuem ajalugu

Esimene salvestus Islandi hümnist Lofsöngur, esitab Pjetur A. Jónsson (1929)

19. sajandi teisel poolel hakkasid islandlased taotlema õigust saare asju ise korraldada ja 1874 loodi Islandi omavalitsus. 1904 loodi Taanis Islandi Ministeerium, mille juhiks oli islandlane. 1918 võeti vastu liidulepingu seadus (Forbundsloven), millega Taani tunnistas Islandit kui iseseisvat Islandi Kuningriiki, mis oli Taaniga personaalunioonis ning mille monarh oli Taani kuningas Christian X. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril välja Islandi Vabariik, mida peetakse tänaseni Islandi iseseisvuspäevaks.^[viide?]

Teise maailmasõja päevil kuulutas Island koos Taaniga neutraalsust. 1940. aasta kevadel okupeeris Saksamaa Taani ja kuu aega hiljem okupeerisid Islandi Suurbritannia väed. 1941. aastal asendus Briti okupatsioon Ameerika Ühendriikide omaga. Liitlasväed hoidsid Islandit sõja lõpuni enda kontrolli all ja rajasid Islandile lennuväebaasi, mida USA pommitajad kasutasid vahepeatusena teel Euroopasse. Okupatsiooniväed lahkusid 1946. aastal.^[viide?]

1949. aastal asutati NATO, Island kuulus asutajaliikmete hulka, kuigi seda sammu saatsid kodused rahutused. 1951. aastal sõlmitud leppe alusel naasid Ameerika väed Islandile, kasutades sealset lennuväebaasi 2006. aastani. 2016. aasta 2. aprillil saatis USA NATO õhuluuremissioonide toetamiseks Islandile hävitajad F-15C Eagle.^[5]

Riik

Globaalse rahuindeksi järgi on Island maailma riikide seas esimesel kohal.^[6]

Haldusjaotus

Islandi piirkonnad

Island on jaotatud kaheksaks piirkonnaks (landsvæði) (sulgudes halduskeskus):

Piirkonnad on omakorda jaotatud 23 maakonnaks (sýslur):

Lisaks maakondadele on 14 maakonnaõigustega linna (kaupstaðir):

Vaata ka: Islandi valdade loend

Rahvastik

Demograafilised näitajad

Keskmine oodatav eluiga on naistel 81,3 aastat ja meestel 76,4, mis kuuluvad maailma kõrgemate hulka.

Keel

Pikemalt artiklis Islandi keel

Islandil kõneldakse islandi keelt, mida vajaduse puudumise tõttu ei ole ametlikuks keeleks kuulutatud. Islandi keel on kujunenud vanapõhja keelest ning on säilitanud palju arhailist. Islandlased oskavad veel praegugi lugeda oma keelemälestisi, mis on ligi tuhat aastat vanad. Seevastu on islandlastel ja teiste tänapäeva põhjagermaani keelte kõnelejatel teineteisest üsna raske aru saada. Islandi purismi tõttu kasutatakse võõrsõnade asemel enamasti neologismidest omasõnu.

Välisriikide kodanikud

2018. aasta 1. jaanuari seisuga elas Islandil alaliselt 37 830 välisriikide kodanikku, kes moodustasid 10,9% riigi elanikkonnast.^[7]

Islandi nimed

Pikemalt artiklis Islandi isikunimed

Erinevalt teistest skandinaavlastest kasutavad islandlased jätkuvalt oma traditsioonilist nimesüsteemi, mis varem oli kasutusel kogu Skandinaavias. Islandi nimed erinevad enamikust läänemaailma perekonnanimesüsteemidest selle poolest, et kasutatakse patronüümi (vahetevahel matronüümi). Need põhinevad lapse isa (või ema) eesnimel. Islandi süsteemis ei kasutata perekonnanimesid.

Religioon

Riik toetab ja kaitseb luterlikku riigikirikut (Þjóðkirkjan 'rahvuskirik'; Islandi põhiseaduse artikkel 62), kuhu kuulub 58,61% elanikkonnast.^[8]

Vähemuskonfessioonide seas on

mitmesugused evangeelsed vabakirikud (5,33%)
katoliiklus (3,83%)
ásatrú (alates 1972. aastast tunnustatud usund; 1,49%)
sidmennt: the Icelandic Ethical Humanist Association (1,39%)
nelipühilased (0,54%)
islam (0,40%)
budism (0,34%)
Õigeusk (0,31%)
seitsmenda päeva adventistid (0,15%)
jehoova tunnistajad (0,15%)
zuism (0,14%)
baha'i usk (0,08%)
muud usundid (18,73%)

7,71% elanikkonnast ei kuulu mitte ühtegi usuühendusse.

Asustus

Pool rahvastikust elab pealinnas Reykjavíkis ja selle naabruses. Islandi sisekõrgmaa on elamiskõlbmatu, mistõttu suurem osa asulatest paikneb rannikul ja selle läheduses.

Kultuur

"Þingvellir" (1900). Autor on Þórarinn Þorláksson, kes oli Islandi esimene kaasaegne kunstnik

Islandi kirjandus

Pikemalt artiklis Islandi kirjandus

Muusika

Pikemalt artiklis Islandi muusika

Islandil on tugev rahvamuusika traditsioon. Selle kõrval on hakatud laialt viljelema ka popmuusikat. Tuntumate artistide hulka kuuluvad näiteks keskaegset muusikat mängiv Voces Thules, alternatiivrokki esitav The Sugarcubes, lauljad Björk ja Emiliana Torrini, postrokki viljelev Sigur Rós ning eksperimentaalne múm.

Kunst

Pikemalt artiklis Islandi kunst

Kujutav kunst on Islandil üsna uus nähtus. Seda on tugevalt mõjutanud Islandi maastikud ja mütoloogia.

Meediasüsteem

Pikemalt artiklis Islandi meedia

Islandi meediasüsteemi iseloomustades tuleb meeles pidada, et sealne auditoorium on ülejäänud Euroopaga võrreldes väike. Islandlastele on omane suur trükiajakirjanduse tarbimine. Kaks suuremat rahvuslikku päevalehte on Fréttablaðið ja Morgunblaðið. Raadio- ja televisioonimaastik on tugevalt polariseerunud ning aastaid on hoidnud juhtpositsiooni rahvusringhäälingu kanalid. Aastal 2010 läks Island analoogtelevisioonilt üle digitelevisioonile. Enamik islandlasi kasutab aktiivselt internetti – riigi statistikaameti 2009. aasta septembri küsitluse andmete põhjal kasutas internetti vähemalt korra kolme kuu jooksul 93% islandlasi^[9].