Jämesoolevähk
Jämesoolevähk ehk kolorektaalvähk (ladina keeles carcinoma coli / carcinoma recti) on umbsoole, käärsoole või pärasoole piirkonnast alguse saanud pahaloomuline kasvaja.
| Jämesoolevähk | |
|---|---|
| carcinoma coli / carcinoma recti | |
| Sünonüümid | käärsoolevähk, pärasoolevähk |
 | |
|
Soole piirkonnad, kus jämesoolevähk võib paikneda | |
| Valdkond | gastroenteroloogia, onkoloogia |
| Sümptomid |
muutused sooletegevuses (kõhukinnisus, -lahtisus), |
| Riskitegurid | vanus, ülekaalulisus, suitsetamine, alkoholi tarbimine, puudulik kehaline aktiivsus, põletikulised soolehaigused |
| Diagnoosimeetod | peitvere test, koloskoopia |
| Ravi | kirurgiline, medikamentoosne, keemiaravi |
| RHK-10 | D12, C18, C19, C20, C21[1] |
Selle vähi teke on mitmeetapiline protsess, mille käigus arenevad healoomulistest kasvajatest ajapikku ehituslikult muutunud ja suurenenud vähikolded. Jämesoolevähk on levimuselt maailmas kolmandal kohal ja vähisurmade põhjustajana neljandal kohal.[2]
Jämesoolevähki esineb järjest sagedamini nii Eestis kui ka kogu maailmas. Kui 2000. aastal diagnoositi Eestis 680 uut jämesoolevähi juhtu, siis 2011. aastal (enne sõeluuringute algust) diagnoositi aastas juba 886 juhtu.[3][4] Maailmas on täheldatud kasvu just nooremate täiskasvanute seas.[5] Haiguse levimuse kasvu seostatakse elustiili, sealhulgas toitumis- ja liikumisviiside muutumisega.[6]
Jämesoolevähki on oluline diagnoosida võimalikult varajases vähistaadiumis (mil sümptomid võivad veel puududa), mistõttu korraldatakse Eestis alates 2016. aastast haiguse varajaseks tuvastamiseks jämesoolevähi sõeluuringuid.[4][7] Kahjuks osaleb jämesoolevähi uuringul vaid üks kolmandik kõikidest kutsutud patsientidest.[8][9] Kui vähk diagnoositakse I staadiumis, on käärsoolevähi viie aasta suhteline elumus Eestis umbes 90%, kuid IV staadiumis on vastav näitaja vaid 15%.[10] IV staadiumis diagnoositakse aga neljandik kõigist käär- ja pärasoolevähi juhtudest.[10]
Põhjused ja riskitegurid
muudaPole tuvastatud ühte kindlat põhjust, miks jämesoolevähk tekib, küll aga teatakse riske, mis haigestumise tõenäosust kasvatavad. Näiteks on teada, et haigestumise risk kasvab vanusega. Haigestumus hakkab eriti kasvama 50. eluaastates ja saavutab kõrgpunkti 70. eluaastates. 90% jämesoolevähi juhtudest esineb inimestel, kes on üle 50-aastased. Veel on riskiteguriteks rasvase toidu söömine, vähene liikumine ja ülekaalulisus. Vähirisk on suurem ka haigetel, kellel on vähikolle ka mõnes muus elundis. Riski saab vähendada, vältides suitsetamist ning alkoholi ja punase liha liigtarbimist.[11]
Uuringud näitavad, et enamik vähijuhtudest tekib inimestel, kellel pärilik eelsoodumus vähile puudub, ehk juhtudel, kui suguvõsas pole varem haigust avastatud. Umbes veerand juhtudest on perekondlikud ehk eeldatavasti pärilikud, aga seejuures ei pruugi olla täpselt teada geenirikete arv, paiknemine, iseloom ega tekkemehhanism. Vaid 2–5 protsendil juhtudest on tuvastatud konkreetsed geenimuutused, mis haiguse teket soosivad. Pärilike soolevähkide hulka kuuluvad Lynchi sündroom ehk pärilik mittepolüpoosne kolorektaalvähk (hereditary non-polyposis colorectal cancer, HNPCC), perekondlik adenomatoosne polüpoos (familial adenomatous polyposis, FAP), MUTYH-seoseline polüpoos (MUTYH-associated polyposis, MAP) ja Peutzi-Jeghersi sündroom (Peutz-Jeghers syndrome, PJS).[12]
Sümptomid
muudaHaiguse alguses võivad sümptomid puududa või jääda märkamatuks. Tüüpilised sümptomid:
Diagnoosimine
muuda
██ 3–17 ██ 18–21 ██ 22–27 ██ 28–36 ██ 37–54 | ██ 55–77 ██ 78–162 ██ 163–244 ██ 245–329 ██ 330–533 |
Tänapäeval on soolevähi diagnoosimise kuldseks standardiks jämesoolevaatlus koloskoopial, mille käigus vaadeldakse soolt painduva torukujulise videokaameraga varustatud uurimisvahendi ehk endoskoobi abil. Selle protseduuri ajal saab soolest võtta ka koeproove, mida on hiljem võimalik kasutada kasvajarakkude tuvastamiseks mikroskoobi abil (ehk histoloogiliseks analüüsiks). Vaatluse käigus on võimalik kohe eemaldada väiksemad healoomulised kasvajad, mis võiksid edaspidi pahaloomulisteks kasvajateks areneda.
Paljudes Euroopa riikides (sh Eestis) korraldatakse jämesoolevähi sõeluuringuid vähi varaseks tuvastamiseks.[14] Eestis kutsutakse jämesoolevähi sõeluuringusse iga kahe aasta tagant 60–69-aastasi ravikindlustatud mehi ja naisi. Esmalt võetakse sõeluuringu käigus patsiendilt peitvere testimiseks väljaheite proov. Peitveri on veri väljaheites, mis võib silmaga jääda märkamatuks, kuid on immuunkeemilise testi abil tuvastatav. Kui peitvere test osutub negatiivseks, siis korratakse testi kahe aasta pärast. Positiivse peitveretesti korral ehk juhul, kui peitvere kogus väljaheite proovis ületab kindla piiri, suunatakse patsient koloskoopiauuringule.
Koloskoopia käigus vaadeldakse jämesoolt seestpoolt, et leida vähieelseid muutusi: limaskesta kasvajaid ehk polüüpe, näärmekoe healoomulisi kasvajaid ehk adenoome või juba pahaloomuliseks kujunenud kasvajaid ehk kartsinoome. Jämesoolevähi sõeluuring on seni parim abivahend avastamaks soolevähki varases staadiumis, et ennetada pahaloomulise vähivormi teket või tagada edukas ravi.[4]
Ravi
muudaJämesoolevähi ravi on igal patsiendil individuaalne ning sõltub paljudest teguritest, näiteks kasvajate suurusest, haiguse levikust ja histoloogia tulemusest. Ravina kasutatakse nii kirurgilist, keemilist kui ka medikamentoosset ravi nende kombinatsioonides. Väga varajases staadiumis on võimalik jämesoolevähi kasvajaid eemaldada juba koloskoopia käigus. Kirurgiliselt opereeritakse jämesoolevähki kas avatud kõhuõõne lõikusega või laparoskoopiliselt, mil tehakse väikesed lõiked läbi naha ja lihaste, mille kaudu sisestatakse kaamera ja muud instrumendid. Keemia ja kiiritusravi toetab tavaliselt kirurgilist ravi, kuid on juhtumeid, kus patsiendid on tervenenud ka kirurgilise sekkumiseta.[4]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Rahvusvaheline haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistiline klassifikatsioon" (sait). Sotsiaalministeerium. Vaadatud 5.12.2020.
- ↑ Ferlay, Jacques, Isabelle Soerjomataram, Rajesh Dikshit, Sultan Eser, Colin Mathers, Marise Rebelo, Donald Maxwell Parkin, David Forman, and Freddie Bray. 2015. “Cancer Incidence and Mortality Worldwide: Sources, Methods and Major Patterns in GLOBOCAN 2012.” International Journal of Cancer. https://doi.org/10.1002/ijc.29210.
- ↑ Tartu Ülikooli Kliinikum (Hematoloogia-onkoloogia kliinik) (2015). "Käär- ja pärasoole vähk (jämesoole vähk)". Vaadatud 17.01.2021.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Haigekassa. "Jämesoolevähi sõeluuring" (sait). Vaadatud 4.12.2020.
- ↑ Bailey, Christina E., Chung Yuan Hu, Y. Nancy You, Brian K. Bednarski, Miguel A. Rodriguez-Bigas, John M. Skibber, Scott B. Cantor, and George J. Chang. 2015. “Increasing Disparities in the Age-Related Incidences of Colon and Rectal Cancers in the United States, 1975-2010.” JAMA Surgery. https://doi.org/10.1001/jamasurg.2014.1756.
- ↑ Aran, Veronica, Ana Paula Victorino, Luiz Claudio Thuler, and Carlos Gil Ferreira. 2016. “Colorectal Cancer: Epidemiology, Disease Mechanisms and Interventions to Reduce Onset and Mortality.” Clinical Colorectal Cancer. https://doi.org/10.1016/j.clcc.2016.02.008
- ↑ Eesti Haigekassa (7. veebruar 2018). "Jämesoolevähi sõeluuringule on sel aastal kutsutud osalema üle 51 700 inimese". Vaadatud 17.01.2020.
- ↑ Tervise arengu instituut (2016). "2016. aasta jämesoolevähi sõeluuringule kutsutavate* naiste ja meeste osalus maakondade lõikes" (PDF). Vähi sõeluuringute register. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 22.01.2021. Vaadatud 17.01.2020.
- ↑ Tervise arengu instituut (2017). "2017. aasta jämesoolevähi sõeluuringule kutsutavate* naiste ja meeste osalus maakondade lõikes" (PDF). Vähi sõeluuringute register. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 22.01.2021. Vaadatud 17.01.2021.
- ↑ 10,0 10,1 TERVISE ARENGU INSTITUUT (2. veebruar 2018). "Jämesoolevähi elulemus Eestis paraneb, ent kaugmetastaasidega juhtude osakaal endiselt suur". Terviseinfo.ee. Vaadatud 17.01.2021.
- ↑ Huxley, Rachel R., Alireza Ansary-Moghaddam, Peter Clifton, Sebastien Czernichow, Christine L. Parr, and Mark Woodward. 2009. “The Impact of Dietary and Lifestyle Risk Factors on Risk of Colorectal Cancer: A Quantitative Overview of the Epidemiological Evidence.” International Journal of Cancer. https://doi.org/10.1002/ijc.24343.
- ↑ Mikita, V., Joost, K., Laidre, Piret., Toome, K., Tõnisson, N., Soplepmann, J., Rebane, E., Kostina, O., Roomere, H. 2009. “Päriliku Jämesoolevähiga Patsientide Geneetilise Konsulteerimise Ja Jälgimise Juhend.” Eesti Arst. https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.11287.
- ↑ Gallagher C, Lister T SM. Clinical medicine 8th edition. In: Kumar P, Clark M E, editor. 8th ed. Edinburgh: Elsevier; 2012. p. 431–83.
- ↑ Männik, A., Suuroja, T., Juus, E., Võrno, T., Uusküla, A., Reile, R., Orav, K., Kiivet, R.-A. (2014). "Kolorektaalvähi sõeluuringu kulutõhusus" (PDF). Tartu: Tartu Ülikool, Tervishoiu instituut. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19.04.2021. Vaadatud 4.12.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jämesoolevähk |