Jüripäev

Jüripäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida peetakse 23. aprillil. See on 303. aastal märtrina surnud ja hiljem pühakuks kuulutatud püha Jüri mälestuspäev. Püha Jüri on lohetapjana peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle ning näitena kristliku kangelaslikkuse avaldumisest.

Eestisse on püha Jüri kultus tulnud nii lääne kui ida poolt. Jüripäeva eriline tähtsus majanduselus ning ühiskondlikes suhetes hakkas välja kujunema maa alistamisega ristirüütlite poolt juba alates 13. sajandist. Jüripäeva kombestik sisaldab mitmete ümberkaudsete rahvastega sarnaseid jooni. Enne 1918. aastat oli jüripäev ehk maahingamispäev 3. mail (vkj).

Jüripäev rahvakalendris

Kombed

Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha, millega alustati kõiki suviseid töid-talitusi. Kui varem loeti Vana-Liivimaal majandusaasta arvestusajaks mihklipäeva (10. november), siis juba 18. sajandi lõpust loeti jüripäeva majandusaasta alguseks ja lõpuks. Jüripäevast algasid suiliste tööaasta, päeviliste tööpäevad, mõisa teopäevad, rendimaksed jms. 19. sajandil oli jüripäev ühtlasi mõisaga teenistuslepingute lõpetamise ehk kolimise päev. Teenijad ja sulased said tööd jüripäevast mihklipäevani ja selle tõttu oli sel päeval kolimist küllaga. Pärisorjuse päevil võisid kolida ka talupojad, kellele mõis koha üles ütles. Kolimine olenes mõnel määral siiski nädalapäevast: „õnnetutel“ päevadel, nagu esmaspäeval või reedel, ei peetud sobivaks elukohta vahetada, et mitte kaasa saada ebaõnne.

Talurahvas järgis maagilisi kombeid, millega tagati pere tervis, talu edenemine ning tõrjuti tumedaid jõude, õnnetusi, metsloomi jmt. Tehti jürituld, kuhu ohverdati ning väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Põllutöödega alustati sümboolselt, oluline oli viia põllule esimene sõnnikukoorem, künda esimene vagu, vaadata üle oras. Üldiselt nende pühade ajal tööd ei tehtud.

See oli oluline päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni, et nad ei saaks koduloomi rünnata. Sel päeval jüritule tegemine tähendas ka hundi silmade põletamist. Metsloomi peletati ka mitmete maagiliste kommetega, näiteks aiateivaste ja muude esemete kokku sidumisega, mis sümboliseeris kiskja lõugade kinni jäämist. Huntide tõrjumiseks pöörati veel hundijälgi ümber ja suunati neid metsa poole, paugutati metsas püsse ja tehti kära huntide sümboolseks peletamiseks.

Jüripäeva peeti mitmel pool eraldi naistepühana ja/või meestepühana. Kirde-Eestis oli jüripäev eriline naistepüha, mil tehti lüpsikute turrutamist. Abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale. Peotoidud varuti varem ja toodi ühiselt kohale. Peo keskne osa oli suures puutünnis võitegemise jäljendamine: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. Üldiselt oli pidu omalaadne vastuvõtu- ja liitmisriitus, sest sinna kutsuti eelmisel aastal abiellunud noorikud. Jüripäev oli Ida-Eestis ka meestepüha, mille käigus pühitseti karjased ametisse. Karjase puhul oli tegemist tähtsa isikuga – küla poolt valitud vanema ja kogemustega mehega, kes palgati karjaseks terve küla ühiskarja jaoks.

Karjane pidi oskama kasutada karja-, ussi- ja hundisõnu, samuti muid maagilisi kunste. Karjavits tuli koju tuua ja õhtul räästasse torgata, kus see pidi püsima kogu suve. Nii sai tagada karjaõnne sügiseni. Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine võis üle kanduda loomadele. Laudaläve alla asetati mõni rauast ese, et loomade jalad ei saaks vigastada, nad ise püsiksid terved ja oleksid kiskjate eest kaitstud.

Tõhusaks inimeste ja loomade ravimiks oli jüripäeval (või jüripäeva eel) püütud rästik (samastati lohega), maamürkide ja väe kandja. Madu kuivatati ära, temast valmistati ussiviina või -õli, ka -tuhka, mida anti loomadele või inimestele haiguse puhul. Maagilist jõudu on omistatud maokestale või maotapmise kepile.

Kui teistel kevadistel tähtpäevadel püüti tugevust ja vastupidavust saavutada rauale (terasele) astumisega ning sealjuures nõiasõnade ütlemisega, siis jüripäeva kombestikus täidab sama eesmärki ka raudasja leidmine. Selle uskumuse populaarsus oli suur ning leitud hobuserauda peeti abivahendiks hea õnne ja edu saavutamisel (hea hobuseõnn, kalaõnn, karja- või põlluõnn, rahaõnn, ka abielu).

Keelud

• Keelatud oli kodudes külaskäimine, neist peljati otsest kahju. Et oli tegemist olulise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes, siis arvati, et kõike on kerge ära nõiduda ja kahjustada. Esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, võisid anda selleks võimaluse. Iga külla tulijat oli põhjust karta kui võimalikku nõida, kes mõne eseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele hiljem kahju teha.
• Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine jüripäeval tähendas, et nii jäi see juhtuma kogu aasta jooksul. Välditi näiteks nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva.
• Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti – nii tulevat maod koju.
• Mõnes paigas oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida taimede rünnakut kahjurite poolt.
• Halb enne oli kolistamine või paugutamine kodu lähedal, ka puudelõhkumine ja pesupesemine – see võis meelitada pikset ligi.
• Vajalik oli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna, tulevalgel oli toas töötamine keelatud.
• Enne jüripäeva ei tohtinud maha istuda, kuna maast ei ole veel välja tulnud talvist mürgist hingust.
• Kariloomadele ei tohtinud kella kaela panna, neile nimesid anda, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti otsida.

Vaata ka

• Jüriöö ülestõus
• karjalaskepäev

Välislingid

• Jüripäevast Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis Berta
• Mall Hiiemäe. Jüripäeva uskumuste ja kombestiku kujunemise lähtekohti. folklore.ee.
• Jüripäev. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, 2017.