Jean-Bertrand Aristide

Jean-Bertrand Aristide [žan-bertr'aan arist'iid] (hüüdnimi Haitil Titide; sündis 15. juulil 1953) oli Haiti president (1991, 1994–1996 ja 2001–2004. Endine katoliku preester oli oma esimesel ametiajal 1991–1996 Haiti esimene demokraatlikult valitud president pärast Jean-Claude Duvalier' režiimi langust. Tema ametiaja katkestas sõjaväeline riigipööre. Aristide'i teine ametiaeg algas 7. veebruaril 2001 pärast vaidlustatud valimisi. 29. veebruaril 2004 astus ta tagasi ja põgenes riigist (mitmed allikad väidavad, et ta sunniti lahkuma relva ähvardusel).

Jean-Bertrand Aristide
Haiti president
Ametiaeg 7. veebruar 1991 – 29. september 1991
Eelnev	Ertha Pascal-Trouillot
Järgnev	Raoul Cédras
Haiti president
Ametiaeg 12. oktoober 1994 – 7. veebruar 1996
Eelnev	Émile Jonassaint
Järgnev	René Préval
Haiti president
Ametiaeg 7. veebruar 2001 – 29. veebruar 2004
Eelnev	René Préval
Järgnev	Boniface Alexandre
Isikuandmed
Sünniaeg	15. juuli 1953 Port-Salut, Haiti
Erakond	Fanmi Lavalas

Varasem elu

Aristide sündis Haitil Port-Salut's. Ta õppis Port-au-Prince'i koolides ja Notre Dame'i kolledžis, mille ta lõpetas 1974. Seejärel õppis ta noviitsina La Vegas, läks siis Haitile tagasi ning õppis Notre Dame'i suures seminaris filosoofiat ja Haiti Riiklikus Ülikoolis psühholoogiat. Pärast kraadi saamist 1979 liikus ta ringi Euroopas ning õppis Itaalias ja Iisraelis.

Aastal 1983 läks Aristide Haitile tagasi, et saada preestripühitsus. Ta määrati küreeks ühes väikeses koguduses ning seejärel ühe suurema koguduse küreeks La Saline'i slummides. Ta pooldas vabastusteoloogiat ning temast sai juhtiv tegelane katoliikluse radikaalsemas tiivas Haitil (ti legliz). Tema jutlusi edastas üleriiklik katoliiklik raadio. Duvalier' režiim püüdis korduvalt teda vaikima sundida. Teda päästis ainult režiimi kokkuvarisemine aprillis 1986. Poliitilise tegevuse eest heideti Aristide oma ordust välja.

Esimene presidentuur ja maapagu

Pärast üleriiklike valimiste nurjumist ja nendega kaasnenud vägivalda 1987 suhtuti 1990. aasta valimistesse ettevaatusega. Aristide seadis end presidendikandidaadiks ning pärast kuus nädalat kestnud valimiskampaaniat (Lavalas) valiti "väike preester" 67% häältega presidendiks.

Aristide asus ametisse 7. veebruaril 1991. Valitsemise kvaliteet paranes tema ajal märgatavalt. Ent 30. septembril 1991 toimus sõjaväeline riigipööre, mis sundis Aristide'i põgenema. Riigipööre kutsus esile suure paadipõgenike voolu. USA rannavalve päästis 1991–1992 kokku 41 342 haitilast, mis ületas eelneval kümnel aastal päästetute koguarvu.

Jean-Bertrand Aristide ja Bill Clinton 1994. aastal Valges Majas

Aristide oli maapaos algul Venezuelas ja hiljem USA-s, pingutades rahvusvahelise toetuse võitmise nimel. ÜRO kiitis heaks sekkumise Haiti asjadesse ning USA juhitud sissetungi ähvardusel varises hunta režiim kokku. 15. oktoobril 1994 läks Aristide Haitile tagasi, et oma ametiaja lõpuni valitseda. Sõjaväerežiim oli andnud ränga hoobi Haiti nõrgale majandusele ning Aristide pidi keskenduma majandusmeetmetele. Samuti puhastas ta Haiti sõjaväe paljudest sõjakoolis School of the Americas õppinud ohvitseridest ning rajas tsiviil-politseijõud.

Rahvuskogu (Assemblée Nationale) valimistel juunis 1995 saavutas veenva võidu koalitsioon Organisation Politique Lavalas (OPL).

Aastal 1995 lahkus Aristide preestriseisusest. Aastal 1996 abiellus ta USA kodaniku Mildred Trouillot'ga.

Aristide'i esimene ametiaeg lõppes veebruaris 1996 ning põhiseadus ei lubanud tal kaks ametiaega järjest president olla. Polnud selge, kas Aristide peab enne valimisi tasa tegema need kolm aastat, mis ta veetis maapaos, või tuleb ametiaja lõppemist arvestada rangelt kalendri järgi. USA survel otsustati viimase variandi kasuks. Detsembris 1995 peetud presidendivalimistel kogus 88% häältest René Préval, Aristide'i väljapaistev abiline ja Aristide'i presidentuuri aegne peaminister alates 1991. aastast, kes vannutati presidendiks 7. veebruaril 1996.

Vahepealne poliitiline tegevus

1996. aasta lõpus lõi Aristide OPL-ist lahku ning rajas uue partei Fanmi Lavalas (FL). OPL, millel oli nii senatis (Sénat) kui ka saadikutekojas Chambre des Députési enamus, võttis uueks nimeks Organisation du Peuple en Lutte ('võitleva rahva organisatsioon'=, jättes alles lühendi OPL. 1997. aasta aprilli senativalimistel osales ainult umbes 5% registreeritud valijatest ja nende läbiviijaid süüdistati võltsimises. Prévali valitsus ei tunnistanud tulemusi.

Mais 2000 osales uutel valimistel, millel valiti peaaegu kogu Rahvuskogu, üle 60% valijatest. FL saavutas täieliku võidu, kuid opositsiooniparteid, mis ühinesid liiduks Convergence Democratique (CD), ei kiitnud heaks Ajutise Valimiskomisjoni (CEP) häältelugemismeetodeid ning nõudsid valimiste tühistamist.

Teine presidentuur

Aristide võitis novembris 2000 toimunud presidendivalimised 91,8% häältest. Enamik opositsiooniparteisid boikoteerisid valimisi, väites, et neile ei anta õiglast võimalust. 7. veebruaril 2001 vannutati Aristide teiseks ametiajaks Haiti presidendiks. Samal päeval vannutas CD Gérard Gourgue'i uue ajutise valitsuse juhiks. Aristide nõustus Ajutist Valimiskomisjoni uuendama, kuid ei lülitanud selle koosseisu opositsiooni poolehoidjaid. Märtsis 2001 sai uueks peaministriks Jean-Marie Cherestal.

CD ei kiitnud kumbagi muutust heaks ja valitsus püüdis lasta Gourgue'i arreteerida. Võimuvaakuumi tõttu kannatas majandus. Aristide püüdis opositsiooni lepitada: juunis 2001 astusid mõned vaidlusalustel kohtadel olevad senaatorid tagasi. Läbirääkimised FL ja CD vahel ebaõnnestusid korduvalt. Detsembri keskel 2001 üritati riigipööret. Majandus jätkas järsku langust ning Cherestal astus jaanuaris 2002 tagasi.

Opositsiooni vastuväidete tõttu ei õnnestunud korraldada 2003. aasta lõpuks ette nähtud valimisi. Et enamiku parlamendiliikmete ametiaeg lõppes jaanuaris 2004, oli Aristide sunnitud valitsema seadluste abil. Ta lubas korraldada valimised kuue kuu jooksul, kuid opositsioon nõudis tema tagasiastumist.

Jaanuaris 2004 lõi välja rahulolematus Aristide'i suutmatusega korruptsiooni välja juurida ja majandust toibutada. Paljudes linnades, eriti Port-au-Prince'is, olid massilised protestimeeleavaldused. Kokkupõrgetes hukkus mitu inimest. Opositsioon nõudis Aristide'i tagasiastumist enne ametiaja lõppu (veebruar 2006), Aristide keeldus sellest.

5. veebruaril 2004 haaras mässuliste rühmitus Revolutsiooniline Artibonite'i Vastupanurinne võimu riigi suuruselt neljandas linnas Gonaïves'is. See oli suure Aristide'i-vastase ülestõusu (2004. aasta Haiti mäss) algus. 22. veebruariks olid mässulised vallutanud riigi suuruselt teise linna Cap-Haïtieni. Sellega lõhenes riik faktiliselt mässuliste võimu all olevaks põhjaks ja valitsuse kontrolli all olevaks lõunaks. Aristide'i advokaat nimetas mässu, mida olevat juhtinud USA kodanik Andy Apaid, sõjaväeliseks riigipöördeks, väites, et kasutati Dominikaani Vabariigist toodud raskerelvi.

Põgenemine ja maapagu

Mässulised tungisid mõne kilomeetri kaugusele pealinnast ja kuigi Aristide oli varem rõhutanud, et ta jääb ametisse kuni oma ametiaja lõpuni veebruaris 2006, astus ta (nagu ametlikult teatati) 29. veebruari varahommikul siseriikliku ja rahvusvahelise surve all tagasi ning põgenes USA poolt tema käsutusse antud lennukiga Dominikaani Vabariigi ja Antigua kaudu Kesk-Aafrika Vabariiki ja kavatseb elama asuda Lõuna-Aafrika Vabariiki. Ajutiseks presidendiks sai Kassatsioonikohtu esimees Boniface Alexandre.

1. märtsil teatas Aristide salaja mobiiltelefoni kasutades Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja liikmetele Maxine Watersile ja Charles Rangelile ning ühele sõbrale, et ta ei astunud tagasi, vaid USA diplomaadid ja merejalaväelased sundisid teda tagasi astuma ning et ta rööviti USA merejalaväekorpuse poolt: "USA merejalaväelased röövisid mu ja sundisid Haitilt lahkuma, ma ei astunud tagasi." Seda kinnitas Aristide'i Kesk-Aafrika Vabariiki viinud lennufirma TransAfrica juht. Samuti väitis ta, et relvastatud sõjaväeline valve hoiab teda endiselt pantvangis ja suhtlemisvõimaluseta. Intervjuus CNN-ile ütles ta, et tema eemaldamine riigist oli riigipööre. Tundmatud ameeriklased ja haitilased olevat sundinud teda tagasi astuma ning minema Haitist lahkuvasse lennukisse. Röövimisloo detailid lahknesid näiteks selles, kas tal olid käerauad, mis vägedega oli tegemist ja miks USA sõjaväelasi enam ei olnud, kui lennuk maandus Kesk-Aafrika Vabariigis. Esindajatekoja liikmed ütlesid, et käeraudu ei kasutatud, kuid Aristide'i maja valvur väitis, et Aristide viidi ära relvaähvardusel ja raudus kätega.

Valge Maja pressisekretär Scott McClellan lükkas need süüdistused ümber. Nii asepresident Dick Cheney kui ka riigisekretär Colin Powell teatasid, et Aristide astus tagasi vabal tahtel. Kesk-Aafrika Vabariik on püüdnud saavutada, et Aristide lõpetaks süüdistamise.

14. märtsil 2004 lahkus Aristide Kesk-Aafrika Vabariigist ning suundus Jamaicale. See jahmatas Prantsusmaa ja USA valitsust, kelle meelest tema viibimine piirkonnas destabiliseerib Haitit. USA suursaadik Haitis James Foley hoiatas Aristide'i, et ta ei tohi Haitile kunagi lähemale tulla kui 150 miili. Condoleezza Rice olevat öelnud, et ei taha teda üldse näha läänepoolkeral.

31. jaanuaril 2004 saabus Aristide Lõuna-Aafrika Vabariiki, kuhu ta võib eksiili jääda, kuni ta saab turvaliselt Haitisse naasta.

Välislingid

• Aristide'i intervjuu inglise keeles
• Kommentaar USA rolli kohta Haiti sündmustes
• Väidetav röövimine

Eelnev Ertha Pascal-Trouillot	Haiti president 1991	Järgnev Raoul Cédras
Eelnev Marc Bazin	Haiti president 1993–1994	Järgnev Émile Jonassaint
Eelnev Émile Jonassaint	Haiti president 1994–1996	Järgnev René Préval
Eelnev René Préval	Haiti president 2001–2004	Järgnev Boniface Alexandre