John Watson (psühholoog)

John Broadus Watson (9. jaanuar 1878 – 25. september 1958) oli Ameerika psühholoog, kes võttis kasutusele termini "biheiviorism", tehes uuringuid loomade peal. Teda peetakse biheiviorismi alusepanijaks. Ta on väikese Albertiga tehtud kuulsa katse autor.

John B. Watson

Elulugu

John B. Watson sündis USA-s Lõuna-Carolina osariigis teevahi peres. Oma mälestustes kirjutab, et koolis oli ta laisk ja õppis parajasti nii palju, et eksamitelt läbi pääseda. 1899. aastal asus ta õppima Princetoni teoloogilisse seminari, kuid jättis selle lõpetamata. 1900. aastal astus äsja avatud Chicago Ülikooli filosoofiat õppima, kus õpetas funktsionalistliku psühholoogia "isa" John Deweyt (1859–1952), kelle kohta Watson kirjutas: "Ma ei saanud sel ajal kunagi aru, millest ta kõneleb ja kahjuks ei mõista ma seda ka praegu.".

Mitmete inimeste mõjutuste tulemusel valis ta oma erialaks loomapsühholoogia ja hakkas uurima rotte. Ta oli eriti huvitatud Jacques Loebi tropismide teooriast. 1903. aastal sai Watson doktorikraadi tööga "Animal education: The physical development of the white rat". Kuna ta oli kõige noorem doktorikraadi saaja, muutus ta kohe osakonna tõusvaks täheks. Sel perioodil oli ta lähedal emotsionaalsele katastroofile: ülekurnatusest (tal oli korraga mitu töökohta) ja pingest tingituna ei suutnud ta pimedas magada ja enda tasakaalustamiseks pidi tegema pikki jalgsimatku. Eluloos märgib, et oli sel ajal valmis omaks võtma Freudi teooriat, kuivõrd seksuaalsed probleemid olid selles olulisel kohal. Ta oli armunud 19-aastasesse Mary Ickessi, kelle vend oli Chicago poliitilises elus oluline figuur. Watson ja Mary abiellusid salaja 1903. aastal ja alles aasta hiljem tunnistasid avalikult, et nad on abielus. Baltimore'i Ülikool pakkus Watsonile professori kohta palgaga 3500 dollarit kuus, millele ta ei suutnud vastu seista.

1914. aastal ilmus "Behavior: An introduction to comparative psychology". Selles üritab Watson laiendada oma biheivioristlikku programmi ka inimesele. Samal aastal valitakse ta APA presidendiks. Watsoni noorem kolleeg Karl Lashley (1890–1959) tutvustab Watsonile Ivan Pavlovi ja V. Behterevi töid, mille kohaselt inimese käitumist on võimalik kirjeldada tingitud reflekside abil. Kuid katsed laiendada tingitud reflekside uurimist jäävad esialgu pooleli, sest Watson asub sõjaväeteenistusse. Ta valmistus luureteenistuseks, kuid sõja lõpp tõi ta 1918. aastal tagasi Baltimore'i.

1920. aastal avaldasid Watson ja tema assistent Rosalie Rayner (1899–1936) väikese Alberti uurimuse, mille tulemused ilmusid tööna "Conditioned emotional reactions". Watson armus oma assistenti Rosaliesse, mis viis lahutuseni. Eelmise naise vend Harold Ickes lasi detektiividel Watsonit jälitada ning kõik üksikasjad avaldati Baltimore'i ajalehelugejatele. Kuigi Watson abiellus Rosaliega, oli seltskondlik skandaal nii suur, et Watson pidi loobuma akadeemilisest karjäärist. Ta asus tööle J. Walter Thompsoni reklaamibüroosse, kus tema aastapalk oli 25 000 dollarit, mis oli neli korda suurem tema akadeemikupalgast. Talle omase energiaga hakkas ta ise ja abiliste abiga uurima reklaami, korraldades küsitlusi, et kindlaks teha kummisaabaste ja kohvi võimalikke ostjaid. Ta käivitas mitmeid originaalseid reklaamikampaaniaid. Näiteks lasi ta Rumeenia kuningannal Marie'l reklaamida Pondi kreeme, mis oli esimene kord kasutada kuulsusi mingi toote reklaamiks. Samuti oli esimest korda, kus pediaatrid kiitsid Johnson & Johnson imikupuudri dermatoloogilist ohutust. Hiljem Watson tunnistas: "Ma hakkasin aru saama, et sama huvitav, kui uurida loomade õppimiskõveraid on jälgida, kuidas läbimüügikõverad iga nädalaga kasvavad.".

1924. aastal ilmus Watsonilt loengute kogumik "Behaviorism", mida New York Times nimetas "uueks ajastuks inimkonna intellektuaalses ajaloos". Koos Rosaliega avaldasid nad 1928. aastal raamatu "Psychological care of infant and child", mis tegi nad lugejate seas populaarseks ja tõi kuulsuse. Rosalie Watson suri 1936. aastal düsenteeriasse.

Biheiviorism

Watson väitis, et kogu psühholoogia eesmärk on ette näha ja kontrollida käitumist. Tema arvates polnud vähimatki tähtsust käitumise seesmistel mehhanismidel, sellel, miks üks või teine käitumisviis mingites tingimustes avaldub. Vastamist vääris ainult küsimus, milline on ja kuidas avaldub käitumine erinevates tingimustes. Niisugusel küsimuseasetusel oli psühholoogia arengu seisukohalt suur tähtsus. Biheiviorismi sünni tingis vajadus leida teaduslik lähenemistee ja loobuda mõistetest, mida ei saa eksperimentaalselt kontrollida.

1913. aastal ilmus ajakirjas Psychological Review Watsoni artikkel "Psychology as the behaviorist views it", kus ta kirjutab: "Biheiviorist näeb psühholoogiat loodusteaduse puhtalt eksperimentaalse haruna. Selle teoreetiline eesmärk on käitumise ennustamine ja kontrollimine. Selle meetodites ei ole introspektsioonil mingit põhimõttelist osa, ka ei sõltu selle andmete teaduslik väärtus sellest, kuivõrd need on interpreteeritavad teadvuse terminites. Oma jõupingutustes luua ühtne skeem elusolendite käitumisele ei tee biheiviorist vahet inimesel ja loomal. Inimese käitumine koos oma üksikasjade ja keerukusega moodustab biheivioristi uurimisprogrammist ainult ühe osa."

Ta väitis:

1. psühholoogia peab olema lõpuni objektiivne, mistõttu ei saa kasutada introspektsiooni andmeid, mis kõnelevad teadvusest;
2. psühholoogia eesmärk ei ole mitte niivõrd kirjeldada, kuivõrd ennustada ja kontrollida käitumist;
3. inimese käitumine ei erine kvalitatiivselt loomade käitumisest.

Et rajada psühholoogia kindlale eksperimentaalsele alusele, pani Watson ette loobuda teadvuse eksperimentaalsest uurimisest ning keskenduda arukuse eksperimentaalsele uurimisele. Tema lähenemine ei olnud vastuolus mitte ainult valitseva psühholoogiasuunaga, vaid ka filosoofide valdava arvamusega ja terve mõistusega. Teadvuse asemel pani ta ette võtta "lähtekohaks esiteks vaadeldava fakti, et organismid – niihästi inimene kui ka loomad – kohanevad oma keskkonnaga" ja "teiseks, et teatavad stiimulid viivad organismid reaktsioonidele." Watson osutas sellele, et kuna introspektsionism on eksperimentaalse teadusena läbi kukkunud, on Pavlovil, Thorndike'il ja teistel loomapsühholoogidel õnnestunud saada usaldatavalt korratavaid tulemusi ja avastada üldisi seletusprintsiipe. Watson umbusaldas kesknärvisüsteemi ning oletas, et mõtlemine toimub hääleelundites ja on kuuldamatu iseenesega rääkimine.

Kaasasündinud emotsionaalsed reaktsioonid

1919. aastal ilmus Watsoni teos "Psychology from the standpoint of a behaviorist". Watsoni peamisteks katseisikuteks said imikud, kes ei ole võimelised andma verbaalseid vastuseid. Uurides seda, millised on kaasasündinud emotsionaalsed reaktsioonid, jõudis Watson järeldusele, et neid on kolm:

1. hirm – laste hingamine seiskub, nad sulevad silmad, ajavad keele suust välja ja nutavad vastusena kahele olukorrale: valjule helile ja vabalangemisele;
2. viha – lapsed rabelevad, vehivad käega, hoiavad hinge kinni seni, kuni nägu läheb punaseks, juhul kui ta käsi hoitakse kinni, surudes vastu külge;
3. armastus – naermine, kugistamine ja vanemas eas käte avamine kallistuseks ilmneb siis, kui last kiigutada, kõdistada või õrnalt paitada.

Kõik muud ja hilisemad emotsionaalsed reaktsioonid on Watsoni arvates tingitud kolmest algsest ja põhilisest reaktsioonist assotsiatsioonide ja tingitud reaktsioonide teel.

Katse väikese Albertiga

 Pikemalt artiklis Katse väikese Albertiga

Katse korraldasid 1920. aastal John B. Watson ja tema assistent Rosalie Rayner Johns Hopkinsi Ülikoolis.

John B. Watson soovis leida tõestust oma tähelepanekutele, et laste reaktsioon valju heli kuulmisel tulenes hirmust. Watsoni arvates oli hirm kas kaasasündinud või tingimatu vastus stiimulile. Watsoni arvas, et järgides klassikalise tingimise reegleid võib ta õpetada last kartma teistsugust stiimulit, mida laps normaalsetes tingimustes ei kardaks.

Katses osalenud väike Albert oli üheksakuune ning eksperimentaatorite Watsoni ja Rayneri töökoha Johns Hopkinsi ülikooli Phippsi kliiniku töötaja poeg. Enne eksperimendi algust testiti väikese Alberti emotsioone: talle näidati lühidalt ja esimest korda elus valget rotti, jänest, koera, ahvi, karvadega ja karvadeta maske, puuvillast lõnga, põlevat ajalehte jms. Väike Albert ei näidanud välja hirmu ühtegi ülaltoodud objekti nähes.

Eksperimendi jaoks asetati Albert ruumi keskel asetsevale madratsiga kaetud lauale. Valge laborirott asetati Alberti lähedusse ja lapsel lubati rotiga mängida. Sellel eksperimendi hetkel ei näidanud laps välja hirmu roti vastu. Järgnevatel katseseeriatel lõid eksperimentaatorid rauast pulga vastu haamriga, tekitades nii valju heli Alberti selja taga hetkel, mil Alberti rotti puutus. Heli kuuldes hakkas väike Albert nutma ja näitas välja hirmu. Pärast mitut sellist kahe stiimuli seostamist, esitati Albertile taas ainult rott, ilma helita. Roti ilmudes muutus Albert hädiseks, hakkas nutma, pöördus ja püüdis rotist eemale liikuda. Albert oli valge roti (esialgne neutraalne stiimul, nüüdne tingitud stiimul) seostanud valju heliga (tingimatu stiimul), mille tõttu tekkis Albertil nutu näol tugev emotsionaalne vastus (algne tingimatu vastus valjule helile, nüüdne tingitud vastus rotile).

Väike Albert üldistas oma vastuse roti ilmumisel (nutu) teistele karvastele objektidele, reageerides sarnaselt karvasele koerale, kasukale ja valge habemega Jõuluvana maskile.

Katse viis järgmiste tulemusteni:

• Esitades valju heli (tingimatu stiimul), on tulemuseks hirm (tingimatu vastus), mis on loomulik vastus.
• Esitades roti (neutraalne stiimul) üheaegselt valju heliga (tingimatu stiimul), on tulemuseks hirm (tingimatu vastus).
• Esitades roti (tingitud stiimul), on tulemuseks hirm (tingitud vastus). Sellega ongi ära näidatud õppimine.

Katsest tulenevad soovitused laste kasvatamiseks:

• Imiku kodus ei tohi olla paukuvaid uksi.
• Riided peavad olema vabad, et laps saaks käsi liigutada.
• Lapses ei tohi esile kutsuda "armastuse" reaktsioone.
• "Ärge kallistage ega suudelge lapsi, ärge lubage istuda põlvel. Kui just vajalik, siis suudelge enne magamaminekut laubale. Hommikul tervitage last kättpidi. Andke üks tunnustav patsutus õlale juhul, kui ta on midagi väljapaistvalt head teinud."

Saavutused ja auhinnad

• 1915 – Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni (American Psychological Association (APA)) president
• 1919 – ilmus teos "Psychology From the Standpoint of a Behaviorist"
• 1925 – ilmus teos "Behaviorism"
• 1928 – ilmus teos "Psychological Care of Infant and Child"
• 1957 – APA auhind panuse eest psühholoogiavaldkonda

Tsitaat

„Andke mulle tosin tervet last ja minu enda kontrolli all olev maailm, milles neid kasvatada, ja ma garanteerin teile, et valides juhuslikult ükskõik kelle nende seast, võin ma temast kasvatada sellise spetsialisti, nagu ma seda ise tahan – arsti, juristi, kunstniku, ärimehe, juhi, ja, tõsi, isegi kerjuse või varga, sõltumata tema andekusest, kalduvusest, võimetest, kutsumusest ning esivanemate rassist.“