Joseph Stiglitz

Joseph Eugene Stiglitz (sündinud 9. veebruaril 1943) on ameerika majandusteadlane, Nobeli majandusauhinna laureaat 2001.

Joseph Stiglitz
Täisnimi	Joseph Eugene Stiglitz
Sündinud	9. veebruar 1943 Gary, Indiana, USA
Kodakondsus	Ameerika Ühendriigid
Tegevusala	makroökonoomika
Alma mater	MIT Amherst College
Töökoht	Columbia University
Saavutused	informatsiooniökonoomika Grossmann-Stiglitzi paradoks Tasakaalupalkadega tööturu mudel
Tunnustus	John Bates Clark Medal (1979) Nobeli majandusauhind (2001)
Mõjutajad	Robert Solow (doktoritöö juhendaja)

Elulugu

Joseph E. Stiglitz sündis ja kasvas USA Indiana osariigis Garys etniliselt väga kirjus keskkonnas, kus võideldi pidevalt tööpuudusega. Ta käis riigikoolides. Tema kodukoha avalike koolide süsteemgi oli üles ehitatud immigrantide integreerimiseks ühiskonda. Koolipõlves tegeles ta väitlemisega ning on ise öelnud, et tänu sellele tärkas temas huvi avaliku sektori ökonoomika vastu.

Stiglitzi kaks esimest abielu lõppesid lahutusega. Seejärel abiellus ta 2004. aasta oktoobris Anya Schiffiniga, kellega koos töötab Columbia ülikoolis.

Teadusliku kraadi sai ta Amhersti Kolledžist, kus õppis aastail 1960–1963. Sealgi oli ta kooli väitlusmeeskonna aktiivne liige. 1965–1966 töötas ta Chicagos Hirofumi Uzawa juhendamisel, kes oli saanud National Science Foundationi stipendiumi. 1966–1967 oli ta doktoriõppes Massachusettsi Tehnoloogiaülikoolis, töötades seal ühtlasi aseprofessorina. Aastal 1967 sai ta sealt doktorikraadi. Aastast 1969 oli ta Cambridge'i ülikooli Fulbrighti teadustöö kaasosaline. Pärast seda oli ta professor Yale'i, Stanfordi, Oxfordi ja Princetoni ülikoolis. Praegu on ta professor Columbia ülikoolis. 1979. aastal sai ta John Bates Clarki auhinna, mida annab välja Ameerika Majandusassotsiatsioon alla 40-aastastele oma erialal silma paistnud majandusteadlastele.

1993–1995 oli ta Bill Clintoni valitsuse majandusnõunike kogu liige ja 1995–1997 esimees. Pärast seda asus ta tööle Maailmapangas peaökonomistina ja esimese asepresidendina 1997–2000 ajal, mil pretsedenditult hakati protestima ülemaailmsete majandusorganisatsioonide vastu. Pärast Maailma Kaubandusorganisatsiooni kohtumist Seattle'is 1999 sunniti Stieglitz ametist lahkuma. 2000. aasta juulis asutas ta Policy Dialogue'i (IPD), et aidata arengumaadel avastada poliitikas alternatiive ja võimaldada laiemat rahva osavõttu majanduspoliitikas.

Tunnustatud majandusteadlasena on ta kirjutanud õpikuid, mida on tõlgitud rohkem kui 12 keelde. Ta on ka ühe maailma juhtiva majandusajakirja The Journal of Economic Perspectives asutaja ning tema raamatut “Globalization and Its Discontents” on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aastal 2001 sai ta Nobeli majandusauhinna.

Peamised uurimissuunad

Stiglitz aitas arendada majandusteaduse uut haru: informatsiooniökonoomikat. Ta on uurinud asümmeetrilist informatsiooni ning välja töötanud mõisted "vaenulik valik" (adverse selection) ja "moraalne risk" (moral hazard), mida kasutavad ka poliitika analüüsijad ja nõustajad.

Ta on andnud panuse ka makroökonoomikasse ja rahandusteooriasse, arenguökonoomikasse ja kaubandusteooriasse, avaliku sektori ökonoomikasse ja ettevõtete ökonoomikasse, tööstusettevõtete teooriasse ja põllumajandusorganisatsioonide ökonoomikasse, heaoluökonoomika ning sissetuleku ja heaolu jaotuse teooriatesse. Tema töö on aidanud selgusele jõuda, kuidas ja kui palju peaks riik eri turgudel sekkuma majandusse, et majanduse arengule kaasa aitada.

Nobeli auhind

2001. aasta Nobeli auhinna laureaadid rõhutasid, et turu osapooltel on erinev (ka ebatäielik) teave ja et teabe asümmeetrial on majandusele suur mõju. Nad eeldasid, et majandus ei ole olemuselt efektiivne ning et valitsusel on majanduse efektiivsuse suurendamisel oluline roll. Adam Smithi nähtamatu käe kontseptsioon – idee, et vabalt toimiv turg viib etteaimamatute jõudude toel efektiivsuseni – on nähtamatu osaliselt selle pärast, et seda lihtsalt ei ole olemas.

Asümmeetrilise teabe tingimustes tekkiva turutasakaalu ja töötasustamise uuringud on olnud majandusteooria kiiresti arenevaks uurimisobjektiks juba üle kahekümne aasta. Selle teooria on välja töötanud peamiselt kolm meest: George Akerlof (California Ülikool (Berkeley)), Michael Spence (Stanfordi ülikool) ja Joseph Stiglitz (Columbia ülikool), kes said selle eest ka Nobeli auhinna. Nende avastused on andnud majandusteadlastele analüüsimiseks väga laia teemaderingi, traditsioonilistest põllumajanduslikest turgudest kaasaegsete finantsturgudeni.

Tähtsus

Stiglitz on informatsiooniökonoomikat uurivate majandusteadlaste seas üks tsiteeritumaid. Ta on rõhutanud, et majandusmudelid, mis ei arvesta teabe asümmeetriaga, on tihti eksitavad. Peamiseks sõnumiks on olnud see, et asümmeetrilise teabe korral käituvad turud tihti teisiti kui traditsiooniliste turumudelite korral. Paljud tema esseed on rajanud teed edaspidistele uuringutele ja analüüsidele.

Stiglitz on uurinud koos Weissiga asümmeetrilise teabega krediiditurge. Nad leidsid, et halbadest laenudest põhjustatud kaotuste vähendamiseks on parem vähendada laenude hulka kui tõsta laenuintressi, mida eeldaks klassikaline majandusanalüüs.

Stiglitzi töös Grossmanniga analüüsitakse finantsturgude efektiivsust. Tutvustatakse Grossmanni-Stiglitzi paradoksi: kui turg oleks täiusliku informatsiooniga, siis poleks ühelgi majandusagendil stiimulit teada saada, millel turuhinnad rajanevad. Aga kui keegi ei ole informeeritud, siis tasub agendil tegutseda selles suunas, et olla informeeritud. Seega informatsiooniliselt tõhusat tasakaalu ei eksisteeri. Sellel tööl on olnud suur mõju rahandusteooriatele.

Stiglitz on välja pakkunud teooria mittevabatahtliku tööpuuduse kohta. Shapiro ja Stiglitz arendasid välja nn tasakaalupalkadega tööturu mudeli. Definitsiooni järgi ületab tasakaalupalk töötaja reservatsioonipalka ehk seda palka, mille puhul indiviid muutub ükskõikseks töölt lahkumise või tööle jäämise osas ning annab töötajale stiimuli oma tööd hästi teha. Shapiro ja Stiglitzi mudelis eeldatakse, et tööandja viib läbi juhuslikke vaatlusi, kui efektiivselt töötajad töötavad. Tööline, kes üritab töö tegemisest kõrvale hiilida ja jääb sellega vahele, vallandatakse ning hakkab saama oma reservatsioonipalka (otsides uut tööd või alustades oma äriga), mis on madalam kui see palk, mida ta oleks oma endises töökohas saanud, kui ta ei oleks töötegemisest viilinud. Tööandaja ja töövõtja optimaalne käitumine viivad tööpuuduse tasakaaluni. Shapiro ja Stiglitzi mudel on tänapäeva makroökonoomika tähtis osa.

Stiglitz on ka üks tänapäeva arenguökonoomikale alusepanijatest. Tal on suur osa ka avaliku sektori ökonoomika arendamisel. Veel võib välja tuua optimaalsete maksude teooria, tööstuslike ettevõtete teooria ja loodusvarade teooria.

Tunnustus

• 1979 – John Bates Clarki medal
• 1997 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
• 2001 – Nobeli majandusauhind
• 2003 – valiti Venemaa Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 2009 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks

Välislingid

• Joseph Stiglitzi koduleht