Känguru

Känguru on peamiselt hüpates liikuv pikkade tugevate tagajalgadega ja võimsa sabaga Austraalia ja Okeaania kukkurloom kängurulaste (Macropodidae) sugukonnast. Kängurute nimetust kasutatakse kängurulaste sugukonna suurima nelja liigi kohta. Kängurud ei moodusta monofüleetilist taksonit.

Ida-hallkänguru pojaga

Etümoloogia

Sõna "känguru" tuleneb Austraalia aborigeenide guugu-yimithirri-keelsest sõnast gangurru, mis viitab ida-hallkängurule. Sõna "känguru" kasutas esimesena 12. juulil 1770 inglise loodusteadlane Joseph Banks oma päeviku sissekandes.

Ingliskeelse sõna kangaroo kohta on levinud legend, et sõna kangaroo tähendas guugu-yimithirri keeles 'ma ei mõista sind'. Selle legendi järgi uurisid James Cook ja Banks Endeavouri jõe piirkonda, kuni nad kohtasid ühte looma. Nad küsisid kohalikelt, kuidas seda looma nimetatakse, mille peale kohalikud olid vastanud "kangaroo", mis tähendab "ma ei mõista sind". Cook arvas, et see oligi selle looma nimetus. See lugu kummutati 1970. aastatel keeleteadlase John B. Havilandi guuru-yimithirri rahvaste uurimistöös.

Taksonoomia ja kirjeldus

Känguruteks nimetatakse nelja liiki.

• Punakänguru (Osphranter rufus) on maailma suurim kukkurloom. Nad elavad Kesk-Austraalia kõrbelise kliimaga aladel. Isasloomad võivad kaaluda kuni 90 kg ja kasvada 1,8 meetri pikkuseks, samas kui emasloomad on väiksemad, kaaludes 35 kg ja kasvades 1,25 meetri pikkuseks. Punane känguru liigub hüpates kuni 56 km/h.
• Osphranter antilopinus elab Põhja-Austraalia troopilistes metsades. Isastel on punakas karvkate, emased on pruunikamad hallide laikudega. Emastel on tagantvaates valged kõrvatipud. Käpad on valged mustade otstega. Nad kasvavad 1,5–1,9 m pikkuseks.
• Ida-hallkänguru (Macropus giganteus) ehk suur hall känguru või võsakänguru elab Austraalia ja Tasmaania metsades, eelistades elada avatud puistutes. Neil on hallikaspruun karvkate, mis on õlgadest kuni selja keskosani tumepruun. Sabaots on must. Enamik päevast veedab ta puude all varjus lebades. Ida-hallkängurud kasvavad kuni 1 m pikkuseks. Saba pikkus on 90 cm.
• Lääne-hallkänguru (Macropus fuliginosus) elab, nagu nimetuski ütleb, Lääne-Austraalias. Lääne hallkängurud on hallikas- või punakaspruuni karvaga. Nende koonud on karvasemad kui teistel kängurutel. Neil on tumepruun nägu, tihti valge piirjoonega näo alaosas. Kurk, kõrvade servad ja teised heledamad kohad on tugevas kontrastis ülejäänud tumedama kehaga. Neid laike on kõige lihtsam märgata, kui loom liigub või pöörab. Kasvab kuni 1 m kõrguseks, isased võivad kasvada rohkem kui 2 m pikkuseks.

Perekonda Osphranter kuuluvad veel kaks liiki, harilik vallaru (Osphranter robustus) ja mustvallaru (Osphranter bernardus). Kuna neid ei peeta känguruteks, on kängurud parafüleetiline rühm.

Bioloogia ja käitumine

Liikumine

Kängurud on ühed suurimad loomad, kes liiguvad hüpates. Punakänguru tavaline liikumiskiirus on 20–25 km/h, aga see võib lühikeste vahemaade läbimisel ulatuda kuni 70 km/h. Kiirusega 40 km/h on punakänguru võimeline liikuma kuni 2 km. Selline kiire ja energiasäästlik liikumismeetod on kängurutel arenenud mitte põgenemiseks kiskjate eest, vaid toiduotsingutel pikkade vahemaade läbimiseks. Aeglasel kiirusel liiguvad kängurud viiejalgselt, kasutades saba koos esijäsemetega statiivina, et tuua tagumised jäsemed ette. Kängurud on head ujujad ja tihti põgenevad kiskjate eest vette. Vees võivad kängurud kasutada esijäsemeid, et hoida vaenlast vee all, kuni ta upub.

Toitumine

Kängurute magu on erinevalt mäletsejalistest ühekambriline. Kängurud on rangelt herbivoorsed, süües peamiselt rohttaimi ja puhmaid.

Kängurud on võimelised elama kuid ilma joomata, juhul kui nad saavad piisavalt vedelikku oma toidust.

Käitumine

Punakängurud kaklemas

Kängurute karja nimetatakse inglise keeles mob. Sellistes gruppides on 10 või rohkem isendit. Gruppides elamine kindlustab kaitse nõrgematele isenditele. Üks kängurutele omane sotsiaalne käitumine on ninade vastastikune puudutamine ja nuusutamine, mis toimub üksiku isendi liitumisel karjaga. Selline käitumine tekitab karjas ühtekuuluvustunde ja ennetab agressiooni karjaliikmete vahel. Tervitamine isas- ja emasloomade vahel on tavaline, kusjuures suuremad isased tutvuvad emasloomadega tihemini. Emaslooma ja poja vahel tekib tugev side imetamise ajal, kui ema oma poega puhastab. Emasloom hoolitseb oma järglase eest ka pärast imetamist. Isasloom paaritub mitme emasloomaga. Paaritumisvalmis emasloomad saadavad isasloomadele silmnähtavaid signaale. Isasloom jälgib emaslooma igat liigutust ning läheneb talle ettevaatlikult, et emast mitte eemale hirmutada. Niisugune paaritumiskäitumine võib aega võtta mitu päeva ja tõmbab teiste isasloomade tähelepanu.

Kaklused on iseloomulikud kõigile känguruliikidele. Kaklused võivad olla lühikesed või pikemad ja rituaalsed. Tavalisemad kakluste põhjused on paaritumisvalmis emaste või joomiskohtade üle. Suured isasloomad lükkavad sageli tagasi väiksemate isendite väljakutseid.

Vaenlased

Kängurutel ei ole palju looduslikke vaenlasi. Nende arvatav suurim looduslik vaenlane, kukkurhunt, on tänapäevaks välja surnud.

Tänapäeval kujutavad kängurutele ohtu dingod ja võõrliigid, nagu rebased, metskassid ning kodu- ja metskoerad.

Kohastumused

Kängurutel on arenenud mitmeid kohastumusi kuival, viljatul maal ja varieeruvas kliimas elamiseks. Kuuma ilmaga lakuvad kängurud käppasid ning tõmbavad end küüru, et väiksem osa kehast oleks päikese käes. Külma ilma korral kasutavad nad karvastikku isolatsioonina.

Poegimine

Kukkurloomadele iseloomulikult sünnivad järglased väga varases arengustaadiumis, pärast 31–36-päevast tiinust. Sündides on ainult esijäsemed piisavalt arenenud, et vastsündinu saaks ronida kukrusse ja kinnituda nisale. Poeg jääb kukrusse üheksaks kuuks, enne kui hakkab kukrust väljas käima. Emasloom toidab poega, kuni see on 18 kuu vanune.

Känguru ja inimesed

Kängurud mängivad olulist rolli Austraalia aborigeenide ajaloos. Kängurud on austatud loomad riigi erinevates piirkondades. Känguruid on kütitud liha ja naha pärast, tänapäeval kütitakse neid Austraalias kohati arvukuse piiramiseks.

Kängurud ründavad inimesi harva ilma põhjuseta. Teada on vaid üks kängururünnak aastast 1936, mis lõppes inimese surmaga.

Arvatakse, et mõned farmerid mürgitavad känguruid, et neid oma põldudelt eemal hoida. Teda peetakse nii ohuks kui ka tüütuseks. Kuna surnud looma mürgistuse allikat on raske tuvastada, on farmereid selles tegevuses raske takistada.